Draama ei saa kunagi otsa

Sayer oli elutoa aknast näinud, et Alex tuli viimaks koju. Tüdruk oli nii hilja peale jäänud, et noormees hakkas juba muretsema. Seega astus ta majast välja ning jäi vastu terrassi äärt toetudes tüdrukut vaatama. Ta kuulis, kuidas ta kellegilt tema nime küsis ja see vastus oli midagi, mida Say kuulda ei oodanud ega ka soovinud.

Võtnud käed taskust, sasis Alex hetkeks enda pruune juukseid, mis on seda värvi viimased 24h veel. Tüdrukul tuli tahtmine taastada enda loomulik juuksevärv, milleks oli blond. Tõstnud silmad enda saabastelt, jäi Lexi silmitsema Sayerit, kes teda juba ootas terassil. "Hei," tervitas ta noormeest naeratades.

"Hey," sõnas Sayer, silmitsedes endiselt kohta kauguses, kus Daniel olnud oli. "Ma ei teadnudki, et sa täna nii hilja peale jääd. Ja kes oli see noormees?" uuris Say, vaadates Alexile otsa. Blond? Hm...huvitav. Noormees oli juba harjunud tumeda näitsikuga.

"Ma läksin varem töölt ära ning kuna sa pidid tulema alles südaööl, siis ma lonkisin niisama ringi mööda tänavaid," kehitas Alex kergelt õlgu, viies silmad üle õla tänavale, kuhu Daniel oli kadunud. "On üks tüüp, keda ma kohtasin tänaval. Ta aitas mind ühe probleemiga," pöördusid neidise silmad tagasi Sayerile.

Sayer noogutas. "Probleemiga?" kergitas tüüp enda kulme ning vaatas Alexile küsivalt otsa. Daniel pigem külvas porbleeme kui aitas neid lahendada. "Ma küll ei taha kõlada kui mingi isa, aga ma ei soovita väga tema seltskonda," lausus Say. Ilmselt ütleks iga vanem tema kohta seda sama.

"Jah," noogutas Alex kergelt, surudes enda käed tagasi taskusse. "Ma sattusin teel siia mingi kamba teele, kes polnud just kõige kainemad ja kõige paremate kavatsustega," selgitas ta täpsemalt, kehitades kergelt õlgu. Astunud sammukese tagasi, toetas neidis ennast vastu teist veranda posti. "Sa kõlad tõesti nagu isa ning ma arvan, et ma tean ise, mis otsused on minu jaoks õiged ja mis mitte," turtsatas neidis kergelt, lükates end eemale ja astudes tuppa.

"Ma lihtsalt tahtsin sind hoiatada. Muud ei midagi," sõnas Sayer kui neidise järel majja astus. "Muidugi teed sa enda otsused ise, aga mõni kord ei ole need sul just kõige arukamad," lausus Say.

Alexi suust kostus järjekordne turtsatus kui ta võttis seljast enda musta jaki, pannes selle nagisse. Pööranud rohelised silmad Sayerile, jälgis neidis endast kõvasti pikemat noormeest. "Ning sa oled kohe kindlasti kõige õigem inimene seda ütlema. Guess what, ma sain hakkama oma enda eluga enne siia tulekut ning seega ma olen kindel, et suudan seda teha ka edaspidi," sõnas ta kindlal hääletoonil, jälgides Sayerit. Alexile ei meeldinud kui inimesed kritiseerisid teda või püüdsid leida põhjuseid, miks ta käitus kord ühtemoodi ja teine kord teisiti. Ta ei tahtnud, et inimesed püüaksid temast aru saada, sest mitte keegi ei suuda seda.

"Tõesti? Sa tahad öelda, et need sinikad ja marrastused näitavad sinu hästi hakkama saamist elus?" küsis Sayer, hoides enda pilku Alexile. Ta tahtis teda ainult aidata ja juhendada, muud ei midagi.

"See ei puutu kuidagi sinusse," lausus Alex külmemalt kui ta tahtis. Hammustanud huulde, võttis ta seina äärest enda koti, kõndides trepist ülesse. See, et tema isa on joodikuks hakanud ning ema surnud, see kõik on neidise süü. Iga hommik ärgata teadmisega, et sinu tõttu elad sa iga päev sellises jamas nagu Lexi hetkel on, muudab tüdruku ettevaatlikuks ja pelglikuks inimeste suhtes. Isegi Sayeril kulus palju aega, et murda läbi sellest paksust kestast, et tüdruk teda usaldama hakkaks.

"Sa oled mu sõber ja see puutub minusse," sõnas Say kindlalt vastu, jälgides kuidas neiu ülesse sammus. Noormees hingas sügavalt välja ning jalutas elutuppa, kus tema joonistus asjad lajali olid. Ta oli töötanud ühe vana pildi kallal.

Sisenenud Sayeri tuppa, tõmbas Alex endale jalga mugavad lõhkised teksad ning võttis seljast tuunika, pannes endale selga liibuva t-särgi. Peagi väljus ta toast, kõndides tagasi alla. Neidisele ei meeldinud kakelda, kuid sageli triivis ta sinna just see tõttu, et ta ei tahtnud rääkida asjadest, mis tegid talle haiget. Lexi on õppinud valu alla suruma, sellega toime tulema, seda ära kannatama. Hüpanud köögi kapile, võttis neidis tööpinnal oleva klaasi, täites selle veega.

Sayer korjas enda asjad kokku ning asetas need elutoa riiuli peale ennem kui kööki Alexi juurde jalutas, toetades end vastu ukse piita. "Ma loodan, et sa saad ikka aru, et ma tahan sulle lihtsalt kõike paremat," sõnas noormees, vaadates tüdrukule otsa. "Mina ja Daniel olime juba ammu sõbrad. Ta kadus vahepeal ära ja on nüüd tagasi. Keegi ei tea täpselt millega ta tegeleb," lausus Say.

"Ma tean seda, aga ma saan ise hakkama. Ma pean saama lihtsalt," vangutas Alex kergelt pead. Hoides kindlalt kapi äärest kinni, jälgisid tema rohelised silmad Sayerit, kes ennast vastu uksepiita toetas. Laused, mis olid seotud Danieliga, ei tekitanud neidises erilisi emotsioone. Noormees oli just nagu tema kolm aastat tagasi suvel, kui tüdruk kadus jäljetult neljaks kuuks ning ilmus korraga välja, jätkates enda endise eluga. Kuid ta polnud enam endine. Küllap pole ka Daniel enam see, kes ta oli aastaid tagasi.

"Ei, sa ei pea," sõnas Sayer kindlalt. Mis värk oli Alexi ja tema sooviga kõigega ise hakka saada. Ta ei küsinud kunagi ise abi. Isegi kui ta seda vajas. "Miks sa ei lase teistel inimestel end aidata, miks sa ei küsi ise abi?" küsis noormees, hodides enda pilku kapil istuval neidisel.