Draama ei saa kunagi otsa

Alex jälgis pikalt Sayerit, püüdes peas kokku panna sõnu, et moodustada lauseid, mis suudaksid anda noormehele mingitki vastust sellele küsimusele. Aga ta ei oskand. "Sest viimane kord kui ma küsisin seda, siis ei juhtunud just kõige meeldivam lugu," vastas Lexi korraga, lükates ennast kapilt maha, seades sammud köögist välja, kuid Sayer seisis osavalt ukseavas ees ning arvatavasti ei lase tüdrukut enne välja kui on saanud kindla vastuse. Vähemalt Alex teeks seda noormehe asemel.

"Mis juhtus siis?" küsis Sayer, lükates end uksepiida vastast lahti kui Alex jälle minema tahtis jalutada. "Kas me ei võiks kas või ükskordki jutuajamise korralikult ära lõpetada?" küsis noormees, vaadates alla tüdruku poole. Alati jalutas neiu lihtsalt minema.

See küsimus oli just selline, mille tulekut neidis kartis. Ta pidi rääkima enda minevikust. Alex hammustas tugevalt huulde, surudes käed teksade tagumistesse taskutesse, jälgides pigem Sayeri seljas olevat särki kui noormehe nägu. Mida ta peaks ütlema? Tõde? Peaaegu tõde või sootuks valetama? "Ma ei saa," raputas tüdruk peale pikemat vaikusmomenti pead.

"Tüüpiline," sõnas Sayer, lüües käega tühja õhku, vaadates tüdrukule otsa. "Igastahes kui sa abi ei küsi, siis ära oota seda ka kelleltki," lausus noormees pahaselt. Ta tõesti arvas, et need kaks siin on sõbrad, kuid tundus, et Alex ei usaldanud teda pooltki nii palju kui Say teda.

"Sa ei mõista. Sul pole aimugi, mida ma läbi olen elanud, seega ära hakka isegi pihta oma moraaliga," lausus Alex kurjemalt kui ta tahtis. Märkamatult ilmusid tema silmanurka pisarad, mõeldes tagasi neli aastat tagasi juhtunule.

"Muidugi mul ei ole aimugi, kui sa mulle ei räägi," sõnas ka Sayer pahaselt. Ega ta mingi mõtete lugeja ei ole. Ta märkas tüdruku pisaraid, kui ta teadis ka seda, et tüdruk on ärritatud, seega ei ole mõtet teda emmata. Ta vaatas Alexit ega osanud midagi teha.

"Ma ei saa rääkida," raputas Alex pead, keerates ennast ringi ning kõndides akna juurde. Ta tundis, kuidas see aastate jooksul alla neelatud valu, pisarad, tunded hakkavad ülesse kerkima. Toetades enda vastu akna lauda, langetas neidis pea, püüdes rahuneda. "Te ei mõista mind, keegi pole seda kunagi teinud. Ma olen lihtsalt üks järjekordne napakas, kes tuleb luku taha pista," pomises ta endamisi, taipamata nende sõnade tähendust Sayeri jaoks.

Kuulnud Alexi sõnus kortsutas Sayer enda kulme, saamata aru selle lause sisust. Tüdruku justkui rääkis temaga, aga samas ka mitte. Noormees ei olnud teda kunagi sellises olekus näinud. Mis toimus? "Alex, millest sa räägid? Ma olen püüdnud sind alati mõista," õigustas Say end. Ta oli alati talle toeks olnud, vastasel juhul ei elaks ta ju praegu noormehe kodus, tema toas.

Võpatanud kergelt, ärkas Alex just kui oma hetkelisest unenäost või eemalolekust, tõstes silmad aknale, keerates end ringi ning Sayerile otsa vaadates. Kas ta ütles selle just valjult välja? "Ma... ma.. ma pean minema," hammustas neidis endale huulde, minnes uuele katsele köögist väljuda. Vähemalt tema korteri köögil on kaks ust, mis tõttu oli sealt lihtsam põgeneda vajadusel.

"Muidugi sa pead," sõnas Sayer läbi hammaste ning üsna pahasel kui mitte vihasel häälel, lastes tüdrukul endast mööda tuhiseda. Noormees lootis, et võibolla kui näitsik natuke rahuneb, saab temaga rahulikumalt rääkida. Hetkel asja jätkata tähendas kindlasti temaga tülli minemist.

Alex ei öelnud Sayeri sõnade peale midagi. Ta teadis niigi, et põgeneb iga kord kui asi puudutab tema minevikku või kui keegi püüab teda lahata. Peatunud poolel sammul, keeras neidis ennast ukseavas ringi, jäädes silmitsema Sayerit. Ta pidi muutuma, ta ei saa terve elu põgeneda kõige ja kõigi eest. "Sa tahad tõde kuulda?" neelatas Alex kergelt, kuid sai siiski küsimuse korralikult välja öeldud.

"Tõde ei teeks paha küll vahelduseks, jah," sõnas Sayer vaadates tüdrukut, kes äkitselt seisma oli jäänud. Alexi meeleolud muutusid antud hetkel ülikiiresti. Noormehel oli isegi raskusi nende jälgimisega.

"Sa tahad tõesti teada, miks ma ei usalda inimesi, ning ei räägi enda minevikust?" lausus Alex kergelt väriseval häälel. Ta arvas algul, et on selleks valmis, kuid hetkel pole ta selles nii väga kindel. "Mäletad ma rääkisin sulle, miks me kolisime isaga Ohiost ära?" tõstis neidis enda silmad noormehele.

"Jah," sõnas Sayer kindlalt, "muidugi ma mäletan," sõnas noormees. Kuidas ta saakski sellist asja unustada. Ta mäletas väga hästi, kuidas Alex talle sellest kunagi ammu ammu rääkis.

Alex noogutas kergelt. "Peale mu ema surma, me saime papsiga alguses enam-vähem sellest üle, hakkasime leppima sellega, et nüüd oleme vaid kahekesi, aga siis hakkas ta napsutama ning tead küll, et ühest klaasist saab peagi pudel," naeratas Alex kohmakalt, hoides käsi enda ümber, just kui hoides seda kokku varisemast või kildudeks purunemast. "Mingi aeg oli see täielikult kontrolli alt väljunud ning ühel õhtul sai mul villand ja ma ütlesin talle kõik näkku - mida ma arvan tema joomisest, tema käitumisest viimasel ajal ja üldse kõigest sellest. Meil läks kähmluseks ning see ei lõppenud kõige paremini. Mu isa hakkas süüdistama mind ema surmas ning hetkeks kaotasin ma täielikult enesevalitsuse. Vastutasuks lasi ta mind kinni panna, rahustite mõju alla panna. Neli kuud oma elus veetsin ma kinni seotuna psühhiaatri haiglas, seda ainult see tõttu, et ma usaldasin enda isa piisavalt, et talle öelda, mida ma tegelikult tunnen," silmad kinni, hoidis Alex kindlalt endast kinni. Ta mäletab hästi seda kõike, seda valu, paanikat, teadmatust, viha.