Dramamamamamama.....Papa

Kuigi mõte ühest rahutavast sigaretist oli hetkel ääretult ahvatlev. Võib-olla isegi kahest, kolmest? Delilah sulges hetkeks silmad, üritades seda mõtet enda peast välja pressida. "Ma ei tahaks sinust ilma jääda, aga..." Näitsik raputas kergelt pead, "Kui sa isaks saad. Ma ei ole just inimene, kes lastega kokku sobiks." Tütarlaps hammustas endale vaikselt alahuulde ning võttis siis lonksu kakaost. Säärane asi, nagu see väike laps, muutis nii elu kui ka elustiili ju täielikult.

"Ma ei pane sulle seda kohustust peale. Ma tean, et see muudaks natuke ka sinu elu...Ma ei tahaks sinust ilma jääda, aga kui sa ei taha seda, siis ma saan aru," vastas Joseph vaikselt. Need sõnad olid kõige raskemad. Oli vaja mõelda Deli elu peale, kuid Joe tahtis vaid karjuda, et neidis jääks temaga.

Delilah vaikis. Tema ees oli kohutav dilemma. Mingi osa temast käskis asja lõpetada, enne kui asi kaugemale läheb... kuid teine osa temast andis mõista, et asi oli juba piisavalt kaugele läinud ning neidis ei oleks osanud ettekujutada, mida teha ilma Josephita. Ta oli üle pika aja armunud ning üle pika aja tõeliselt õnnelik. Aga midagi pidi ikka valesti minema. "Ma... ma ei tea Joe," kogeles ta.

Joe ei tahtnud tüdruku kaalumist segada, aga ta lihtsalt pidi seda tegema. Joseph tõusis ja suudles Delilah´it. Kõik oli jälle mõneks hetkeks korras. Mees astus sammu tagasi ja jäi tüdruku otsust kuulama. Kui tal vedas, oli see üks paljudest suudlustest, kui ei, siis viimane.

Kui noormees suudluse katkestas, tundis Delilah, kuidas tema kehast viivuks kerge värin läbi käis. Ebameeldiv oli mõelda, et ta peaks läbi ajama sääraste suudlusteta... ja noormeheta. Tütarlaps libistas enda käed ümber Josephi kaela, vaadates talle otse silma. "Ma armastan sind," alustas Deli vaikselt, "liiga palju, et sinust loobuda."

Joe suudles Delilat uuesti. Neid sõnu oli suur kergendus kuulda. "Ma armastan sind," lausus Joseph ja tõsis neiu endale sülle. Mees kõndis neidisega elutuppa ja istus diivanile, Deli süles. Jälle oli kõik hästi.

Delilahi käed kinnitusid automaatselt noormehe kaelataha, kui kutt ta sülle võttis. Üle tema näo libises vaikne naeratus. Kõik oli tõepoolest hästi. "Ma olen õnnelik, et sa minuga aus oled," sõnas ta, sasides kergelt noormehe juukseid.

"Ma ei tahtnud meie vahele saladust...Eriti veel sellist," vastas Joseph. Mees mõtles, et kas sünnib tüdruk või poiss..Nojah, selleni oli veel päris palju aega. Umbes 7 kuud. "Aga räägi, kas sa ikka plaanid peale kooli jääda siia?"

See oli hea. Kui nende suhe oleks algusest peale valede vundamendile rajatud, oleks kõik üsna pea kiiva kiskunud ja seda neidis tõepoolest ei soovinud. Järgmise küsimuse peale vaatas tütarlaps hetkeks kõrvale, enne kui ta uuesti noormehe poole vaatas. "Ma ju rääkisin sulle," sõnas tütarlaps vaikse ohkega, "Ma ei saa Martinit siia jätta." Ja samuti ei oleks ta kunagi julenud seda teemat ka Martiniga koos üles tuua.

"Aga lähim ülikool on kõigest....Pooleteise tunni kaugusel," üritas Joe Delit ümber veenda. Tal oli tulevikku fotograafiga, miks ta seda võimalust ei kasutanud? Joseph kallutas pea vastu neidist ja kuulas Delilah´i rahulikku hingamist.

"Noh, aga..." Delilah peatus ning raputas pead. "See fotograafia teema on tegelikkuses lihtsalt tobe unistus," sõnas ta viimaks. "Ma võin küll seda õppima minna, kuid mis see mulle viimaks annab? Mu fotod jäävad nähtavasti endiselt sinna, kus nad praegultki on - sahtlisse... Ning viimaks töötan ma ikkagi edasi autodega, kuna see toob rohkem raha sisse."[/color]

"Okei, teeme mingi lepingu. Kui su pilt ilmub kuskil avalikult, siis sa lähed enda unistust jahtima?" küsis Joe. Juba ta ideed liikusid. Deli pilt oleks väga kiirelt avalikkuse ees. Head tutvused tulid kasuks.

Delilah oleks meeleldi naerma hakanud, kuid selle asemel lubas ta endale ühe vildaka muige. "Hea küll," nõustus tütarlaps. See näis tema jaoks vägagi utoopilise võimalusena. Delilah kallutas ennast noormehe näole lähemale, vajutades tema huulile suudluse.

Joseph noogutas ja suudles Deli´t vastu. Nädala pärast pidi neidise pilt suurelt olema koolimaja seina peal. "Aga milline pilt?" küsis Joe. "Sinust mõni?" uuris mees huviga. Siis paneb ta kümnesse.

Nüüd lubas Delilah siiski endale ühe vaikse naeru. "Minust?" kordas ta lõbustatult ning raputas siis pead. Kindel ei. "Ma ei kipu just ennast pildistama... ja noh, see oleks mõjus, kui ma tahaksin modelliks saada, kuid ma ei ole päris seda tüüpi. Pigem teiselpool objektiivi suunda," selgitas tütarlaps lõbusalt. "Aga võib-olla hoopis sinust," pakkus Deli siis muigega.