Dramamamamamama.....Papa

Joe oli suhteliselt närvis. Sellist uudist Delile tundus võimatu öelda. Joseph jõi juba mitmendat tassi kakaod, et ta maha rahuneks. Ilmselgelt asi ei toiminud. Mees ootas ja kartis Deli tulekut.

Delilah oli viimased päevad olnud nagu seitsmendas taevas. Kõik oli lihtsalt nii suurepärane ja võrratu olnud ja seda kõige tänu Josephile. Tüdruk ei osanud midagi halba aimata, miks ta olekski pidanud? Jõudnud noormehe ukse taha, vajutas Delilah seinal olevat nupukest, andes kella. Ta oli kokkulepitud ajast veidikene hiljem jõudnud. Tüdrukul oli üle pika aja enda kapist üles leinud ühe ainuma kleidi, mis tal seal oli ning mille eksisteerimise oli ta ammu unustanud. See oli kena lillemustriga, tumeda põhjaga lühike kleit. All olid tal mustad paksud sukapüksid ning kleidi peale oli ta tõmmanud tumeda jaki.

Joe võpatas ja läks ust avama. "Hei, Deli!" tervitas mees tüdrukut ja suudles teda kergelt. "Kakaod tahad?" küsis kutt. Tal oli seda juba meeletult palju valmis tehtud, et end rahustada. Kahjuks ei andnud jook eriti tulemusi.

Delilah naeratas säravalt, kui Joseph uksele tuli ning vastas pehmelt noormehe suudlusele. "Kõlab hästi," vastas ta kergelt noogutades, sisse astudes ning enda saapaid eemaldades. Jätnud enda õlakoti sinna samma kapi peale, liikus tüdruk noormehe järel kööki.

Mees ulatas Delile tassi, mille sees auras tume piparmündikakao. "Tegelikult on mul vaja sulle üks asi rääkida," sai Joe lõpuks sõnad välja. Kui juba neid oli raske rääkida, mis siis veel õige jutuga saama hakkab. Oi ei.

Delilah võttis tassi suure tänuga vastu ning rüüpas sealt koheselt meeldiva sõõmu. Sujuvalt ennast vastu laua äärt toedates, jäi neidis küsivalt noormehele otsa vaatama. "Jah?" Alles nüüd mõistis näitsik, et Joseph oli kuidagi kummaline.. nagu oleks ta närvis millegi pärast?

"Ehk istuksime," palus Joe ja tõmbas Delile ühe tooli välja, istudes ise teisele. "Ma tahan kõigepealt öelda, et kuula mind lõpuni," lisas Joseph. Ta ei tahtnud, et Deli jookseb keset vestlust minema, kuulamata kogu juttu.

Delilah'i kulm tõmbus kergelt kipra. See ei olnud kunagi hea, kui keegi alustas vestlust palvega istuda. Sellele vaatamata võttis neidis sujuvalt istet, asetades enda tassi lauale. Palve peale kergelt noogutanud, tundis tüdruk samal ajal, kuidas tal kurgus ebameeldivalt ja ärevalt kripeldas. Joe ei kavatsenud teda ju ometi maha jätta? Juba?

"Umbes kuus...Nüüd vist juba seitse nädalat tagasi, käisin ma ühel peol. Ma olin seal ühe parima sõbrannaga, Nicole´iga. Asjad läksid natuke käest ja me magasime koos...Õnneks said asjad arutatud ja me olime sõbrad edasi...Ei midagi enamat. Nüüd tuli Nicole jutuga, et ta on....Rase ja ta tahab lapse alles jätta...Aga ma armastan sind," selgitas Joe, tundes, kuidas silmad kipitasid.

Delilah kuulas noormehe juttu, hakkamata vahele segama, nagu oli palutud.. Esiti ei mõistnud näitsik, miks kutt sellest talle rääkis, kuna see juhtus ilmselgelt enne seda, kui nad käima olid hakanud. Kuuldes aga teadet, et too tüdruk on rase, tundis tütarlaps vaikselt, kuidas tal katus sõitma tahtis hakata.

Ennast tagasi hoides, jäi Deli enda sõrmi silmitsema. See oli üsna suur tükk, mida alla neelata ning miski ei olnud teda selleks ette valmistanud. "Sa saad isaks?" kordas ta pooleldi murduval häälel, noormehele otsa vaadates. Isegi see, et Joe ütles, et ta teda armastab, ei näinud asju leevendavat. Kui ta saab isaks, siis... oeh. Kes teab? Kas nad kavatsesid nüüd koos elama hakata, vaatamata sellele faktile, või midagi selle sarnast, et lapsele normaalset elu pakkuda?

Noormees noogutas. "Ma ei taha lasta tal isata üles kasvada. Aga ma tahan ka sind enda elus...Mu tüdrukuna," lisas Joseph vaikselt. Ta ootas, et Deli hakkab nutma, karjuma, sõimama...Ükskõik mida, aga mitte nii rahulikku suhtumist.

Delilah tundis, kuidas talle kurku kerge klimp tekkis, mille tulemusel neelatas ta üsnagi raskelt. Mida ta oleks pidanud ütlema? Aplodeerima? Minema jalutama? Oleks olemas mingisugune raamat, kus oleks elu erinevad olukorrad ning õiget käitumised välja kirjutatud. Kuid muidugi ei, keegi pole säärase asja peale tulnud. Aitäh.

"Ja kuidas see peaks hakkama välja nägema?" küsis ta siis korraga. "See tüdruk on noor. Laps keerab nii tema, kui sinu elu peapeale... Ja lapse vaatepunktist? Kas ei oleks mõistlikum, kui tema vanemad elaksid koos... ja, ja.. ja," Delilah'l said sõnad otsa. Ta üritas püsida rahulik, kuid tundis ennast siiski paanikasse sattumas. Tema põsed ning kael tõmbusid kergelt punakaks. Ükskõik, mida ütles Joseph praegult, mis saab peale lapse sündi?

"Ma mõtlesin sedasama, aga Nicole tahab lapse alles jätta. Ma saaks vist isegi ülikooli minna, kuna mingi osalise töö leian seal ikkagi. Ma ei hakka ilmselt mitte kunagi Nicole´iga koos elama," vastas Joseph. Väga, VÄGA hull olukord. Joe lonksas kakaod, et seda vastikut tunnet kõrist ära saada. Muidugi jook ei aidanud.

Delilah hingas sügavalt sisse, libistades samal ajal sõrmega mööda enda kakaokruusi äärt, üritades selle tegevusega aega võita. Mida Joseph temast nüüd ootas? Mida ta oleks pidanud tegema? "Ja mida sa minult ootad?" küsis näitsik viimaks. See oleks pidanud olema öeldud teravalt, kuid selle asemel oli tema hääl samasugune, nagu ennist.

"See on muidugi sinu otsus, et kas sa tahad minuga edasi olla...Aga ma tahaks sinult mõistmist...Sind," vastas Joseph, viies pilgu tüdrukule. Mees lootis, et Deli ei võta närveerimise pärast sigaretti kätte.