Welcome to Tree Hill High

Vanessa seisis esimese korruse stendi juures ning silmitses teateid, viies aeg-ajalt pilgu hoopis kellale, mis seinal aeglaselt tiksus. Ta ootas enda uut kolleegi, kelle naine kisakoori tegemistega täna korralikult kurssi pidi viima. Hetkel pidavat uus abitreener direktori juures olema, et veel mõned viimased allkirjad anda ja siis pidi Nessa ta mõneks ajaks enda juurde saama. Tegelikult oli naisel väga hea meel, et nad nii kiiresti uue abitreeneri suutsid saada, sest muidu oleks kisakoori saatus ilmselt üsna nutune olnud.

Outfit+pruunid põlveni saapad, pruunikas kardigan ja must mantel

Ja täna oli esimene päev, mil Vivian pidi Tree Hilli keskkooli minema, et enda teine, poole kohaga töökoht üle vaadata ja võib-olla viimasel hetkel ümber mõelda, kui ta väga ära ehmatab. Loodame, et naine ei mõtle ikka ümber, sest töö kisakoori abitreenerina on tallegi omamoodi väljakutse, kuna ta tegelebki põhiliselt karja teismeliste tüdrukutega. Sellega seoses tuli Vivianile meelde tema enda keskkooliaeg, kui ta ise kisakoorikapten oli. Tema tiim hoidis õnneks kokku ja bitchimist tuli väga vähe ette... loodetavasti on see tiim ka siin enam-vähem selline.

Saabudes läks naine kohe direktori kabinetti, kus ta tükk aega veetis ja kuulas, mis talle räägiti. Lõpuks lükati Viviani nina alla ka hunnik pabereid, kuhu naine enda allkirjad pidi andma ja siis lasti ta juba praeguse kisakooritreeneri jutule. Väljunud direktori kabinetist, suunduski Viv alla, kus üks beebikõhuga noor tumedapäine naine juba ootas. "Sattusin ma ikka õige inimese juurde?" küsis Viv kergelt turtsatades, ehkki kedagi teist seal just ootamas ei paistnud.

SPOILER: Click to show

+ hallikas mantel ja ruuduline sall

Kuulnud treppidel kingaklõbinat, pööras naine enda pilgu sinna, leides enda poole jalutamas ühe võõra naise. See ilmselt oligi nende uus abitreener. Sarnasus CV pildiga oli täiesti olemas kui naine lähemale jõudis. "Vivian Tanner - uus kisakoori abitreener?" küsis Nessa üle ning ulatas siis tema poole enda käe, "Vanessa Hilton-Jefferson - kisakooritreener." Nad on siiski tulevased kolleegid ja viisakus tuleb kasuks. Naine oli üsna kindel, et tegemist on õige inimesega, aga alati võib üle uurida.

"See ma olen," vastas Vivian lõbusalt. Nüüd oli temagi kindel, et tegu on ikka õige inimesega. "Meeldiv," sõnas ta ning surus Vanessa kätt, kui too end ka tutvustas. "Niisiis... milline see kisakooritiim siin üldse on? Millised on tüdrukud?" tuli Vivianil kohe esimene küsimus, enne kui ta niikuinii enda uute tööülesannetega tutvuma hakkab. Hea oleks ikkagi üht-teist tiimist ka enne teada.

"Samad sõnad," lausus naine naeratades ning tõmbas kardigani enda ümber koomale, et mantel eest kinni panna. Kõhuga ei olnudki see nii kerge ettevõtmine. Vanessale meeldis Viviani asjalik peale hakkamine. Tore oli näha, et ta esimesena tüdrukute kohta uuris. "Tüdrukud on üsna kokkuhoidvad. Mõnikord küll on pisemaid nääklemisi, aga kus neid ei oleks? Üldiselt on minu ja nende vahel pigem sõbrasuhe, kuigi nad siiski võtavad mind kui treenerit, kui sa aru saad, mida ma silmas pean. Ajajooksul on välja kujunenud, et kõige tihedamalt suhtlevad treener ja kapten, kellega koos olen ma isegi mõnel aastal kavasid koostanud. Üldiselt meeldib mulle öelda, et kapten on justkui minu silmad ja kõrvad tüdrukute hulgas," lausus Vanessa, "ma arvan, et sa oled teadlik sellest, et eelmisel aastal tüdrukud lõppvõistlustele ei läinud ja mais juhtunu on mingil määral endiselt veel õhus, aga siiani on kõik kenasti ennast koos suutnud hoida." Vanessa vaatas Vivianile otsa. "Ma ei tea, on sul veel küsimusi... muidu me võime võimlasse liikuda, siis ma saan sulle seal ka asjad ära näidata," pakkus Nessa.

Kui Vivianil ikka küsimusi oli, siis ilmselgelt ei saanud ta neid küsimata jätta. Selles mõttes ta ikka pidi oma nina alati igale poole toppima. Naine kuulas huviga Nessa juttu ning noogutas kaasa. Tore kuulda, et tüdrukud enamasti ikka ühte hoidsid, sest igasugused catfightid just meeldivad pole. Loodetavasti ei peagi Viv midagi nii hullu nägema. "Jah, ma kuulsin uudistest, mis mais juhtus, aga hea, et nad ikkagi end koos on suutnud hoida," noogutas Viv. Ta sai aru, et tüdrukud jäid nii mõnestki tiimikaaslasest ka siis ilma ja see just kerge ei olnud. "Hetkel mul rohkem küsimusi ei ole, aga ma olen kindel, et neid jõuab veel tekkida," sõnas naine, andes sellega mõista, et nad võivad võimlasse minna.

"Selge," sõnas Vannesa kerge noogutusega ning jalutas koos Vivianiga koolist välja. Pisike retk üle parkla ja nad olidki võimla juures. "Me kasutame enamasti ainult seda ust. Sa saad pärast võtmed ka. Vaata, et ma ei unustaks neid sulle anda," sõnas naine ja lükkas võimla esimese ukse lahti, mis nad praktiliselt kohe saali suunas, "kuigi meie korvpallitreener ootab sellisel juhul, et sügisel ja talvel jalanõud kenasti puhtad oleksid. Ta hoiab seda põrandat kohe väga." Nessa jalutas mööda saali äärt edasi, hoides pilku hetkel tühjal saalil. "Siin treenivad enamasti meie korvpallurid ja mõned suuremad peod toimuvad ka siin. Näiteks 20-ndal on kooliball. Kui sa korraldamises kaasa tahad lüüa, siis kindlasti anna teada. Koolivaimu meil hinnatakse. Eriti õpetajate seas," seletas naine, et nad lihtsalt vaikuses jalutama ei peaks. Jõudnud teisele poole saali, lükkas naine uue ukse lahti, jõudes ühte koridori.

Vivian vaatas koolimaja ümbruses ringi, kui koos Vanessaga välja jalutas. "See on minu jaoks küll praktiliselt esimene kord kohe kisakooritreener olla, aga ma pole varem näinudki, et võimla koolimajast eraldi on," märkis naine. Tavaliselt on kõik ruumid ikka koos ja pole mingit majade vahelt jooksmist. "Eks ma tuletan sulle hiljem meelde," lubas Viv, sest võtmeteta pole tal siin ilmselt midagi teha. Ta kuulas huviga Nessat ja vaatas võimlasse astudes ka seal ringi. "Miks mitte?" arvas Viv, kui Nessa mainis kooliballi korraldamises kaasa löömist. "Üheks mu hobidest on fotograafia ja ma arvan, et võin pilte küll seal klõpsida, kuigi ma kuulsin, et üks fotograaf teil siin juba on," pakkus naine. Võib-olla ei vajata siis kaamera taga tema abi, aga eks katsub endale mujalt siis rakendust leida, sest kaasa tahaks ta küll ürituste korraldamises lüüa.

"Ega see vist väga levinud ei ole jah, aga näed, meil on," sõnas naine õlgu kehitades. Talle isegi meeldis see, et hoone eraldi asus, kuna siis oli neil justkui oma koht, kus olla. Siin saavad nad rahus enda trennidega tegeleda. Ei ole teisi segavaid inimesi. "Ühe fotograafiga olen ma tõesti juba rääkinud, aga ma jätan selle meelde. Kuigi eks meil ole abikäsi ka mujal vaja. Eriti just vahetult enne pidu, kui kõik korda tuleb sättida. Viimasel minutil tuleb alati mingeid väikseid asju välja, millele absoluutselt ei olda mõeldud," seletas Nessa, sest ta oli balli korraldanud alates sellest, kui ta tööle tuli. Seega on tal juba kogemust. Eks see kogemus tuleb ka Hiltoni hotellist, kus tihti suuri üritusi peatakse. "Okei, siin on siis riietusruumid ja sauna saab ka sealt. Too uks viib alla jõusaali," viipas Nessa ühele kinnisele uksele kaugemas seinas. "Üks koht, mida sa kindlasti näha tahad on meie matiruum. See asub siin," lausus Vanessa ning jalutas nimetatud ruumi juurde. "Makk on olemas, sellega saab kenasti ka Ipodi või muud pleierit ühendada. Vajadusel on ka wifi täiesti olemas. Üldiselt ma mõtlesin, et järgmises trennis saad sa võibolla rohkem vaatleja rollis olla, et sa näeksid, kuidas meil see trenn tavaliselt käib ja pärast võiksime koos arutada, mida muuta ja üldse, kuidas edaspidi koos töötada," seletas Nessa, toetudes vastu matiruumi uksepiita, "üldiselt ma pean ütlema, et mul on väga hea meel, et sa selle koha vastu võtsid, sest ma tõesti ei tea, mis meie kisakoorist uuel aastal saanud oleks. Seega aitäh." Vanessa naeratas Vivianile ning ootas veel hetke, et naine ruumile pilgu peale saaks heita.

"Noh, kui vaja, siis võin ma pärast koristustiimi ka kuuluda, kuigi mulle väga meeldiks ürituste korraldamisel aidata," pakkus Vivian. Midagi oli ta ka varem korraldanud või võimalusel vabatahtlikuna kuskil aidanud, aga neid kordi polnudki väga palju. Üldiselt kui võimalus tekkis, siis Viv ikka aitas nii palju kui sai. Ta liikus koos Vanessaga ja vaatas, mis ruume naine Vivile veel näitab. "Mulle sobib nii, siis ma saan ise ka mingit aimu, kuidas see töö käib. Igatahes olen ma kindel, et meie koostöö hakkab hästi sujuma," lausus naine, sest Vanessa tundus väga sõbralik ja temaga oli kerge suhelda. "Pole tänu väärt," naeratas Viv ning vaatas veidi veel matiruumis ringi. Selge, siin on siis ilmselt kõige vajalikum kraam. "Mul ei ole hetkel tunniplaani käe pärast, nii et millal see järgmine trenn üldse on?" pöördus Vivian taas Nessa poole.

"Vaevalt ma su nüüd kohe koristustiimi paneksin," naeris Vanessa kergelt, "sinna kuuluvad enamasti kõik need, kes kuidagi midagi korraldasid ja viitsivad veel pärast balli siia jääda. Palju asju koristatakse ka alles järgmisel päeval." Kes ikka viitsiks pärast pikka ja väsitavat balli veel tunnike või kaks koristada? Mitte just igaüks. Pealegi on paljudel noortel pärast üritust veel edasised plaanid. "Seda on hea kuulda. Üldiselt tulevast aastast pead sa ilmselt natuke rohkem ise hakkama saama, aga eks ma aitan nii palju, kui ma lapse kõrvalt saan. Paberimajanduse jätan ma enda peale. Selle pärast ära muretse," seletas Nessa, sest ta oli kõike Scottiga arutanud ja nad leidsid, et kui laps ilmale tuleb, siis võtab naine kuni sügiseni aja maha, sest ta on kogu aeg töötanud ja puhkus kulus talle ära. Pealegi tahaks Vanessa ikka enda lapse kasvamist näha ka. "Trennid on iga päev kell neli ja kestavad nii poolteist kuni kaks tundi. Kui on tihedam hooaeg, siis lisanduvad hommikused treeningud. Kui me üles jõuame, siis ma annan sulle selle aasta kalendri ka. Seal on kõik võistlused ka olemas," lausus Naine ning kustutas matiruumi tuled ära ja sulges hetk hilje ka ukse. Nüüd võttis naine suuna treppidest üles. "Nii, see esimene on Nathani kabinet - korvpallitreener. Ta on väga tore inimene. Sa hakkad temaga kindlasti hästi läbi saama. Tal on kaksikud lapsed ja kui sa neid näed siis... sa armud neisse kohe," muigas Nessa. "Meie kabinet on siin. Su nimesilt peaks ka varsti jõudma. See on kenasti tellitud," kinnitas Vanessa ning avas ruumi ukse, "enamasti panen ma selle lukku ainult siis, kui ma tõesti õhtu ära lähen. Päeval on see lahti. Siiani pole midagi kaduma läinud seega..." Kabinaet oli parajalt ruumikas ja kuna see asus teisel korusel, siis oli ruumi tagaseinas klaasid, kust oli võimalik saali vaadata.

"Noh, ükskõik, mida ma teha saan, ma aitan," lausus Vivian. Koristustiimi jääks ta ehk siis, kui tõesti väga vaja on ja keegi teine eriti ei viitsi ka. Naine ei teadnud sedagi, kuidas see õhtu tema jaoks võib lõppeda, sest kindlasti kavatses ta ka ballile jääda, ehkki kaaslast tal polnud. "Ma loodan, et tüdrukud suudavad ikka minuga ka leppida," muigas naine, sest Nessaga olid nad ilmselt nii harjunud juba ja võib-olla on keegi uus alguses harjumatu. Kõigil on ju oma nii-öelda käekiri ka. "Selge," sõnas Viv, kui Nessa trenniaegadest rääkis ja pärast kalendri ka lubas anda. Seda vajab ju ka abitreener, sest mingi osa on ilmselt temalgi, et tüdrukuid võistlusteks ette valmistada. Kui Nessa üles läks, järgnes Vivian talle ja vaatas ruume, mida naine talle näitas. "See kabinet on vähemalt hea koha peal," märkis Viv, kui enda ja Nessa kabinetti piilus. Tõesti hea, kui ta saab näha, mis võimlas ka toimub.

"Nad kõik juba teavad, et ma ei hakka varsti enam aktiivselt trenne andma. Meil oli juba tegelikult üks abitreener, aga ta sai parema pakkumise ja lahkus. Temaga said tüdrukud täitsa hästi läbi," lausus Vanessa, "ma arvan, et kui treeneril ja tantsijatel sama siht on, siis peaks koostöö sujuma." Vanessa astus ruumi sisse ning jättis ukse lahti, et Vivian ka sisse ikka tuleks. "On küll," nõustus naine. Ta jalutas laua juurde ning avas ühe sahtli, kust võttis välja kausta, mille vahelt võttis aastaplaani ja ulatas uuele treenerile. "Ma ei tea... kui sul küsimusi on, siis küsi," lausus Nessa, pidades silma ajagraafikut. Äkki midagi ei sobi või on mõni kindel päev, mida Vivian vabaks tahaks. Mida varem naine seda kõike teab, seda parem. Laua taga oleval toolil oli naise kott, kust ta ühe võtmekimbu välja võttis ja naisele ulatas. "Siin on olemas kõik võtmed, mida siin hoones vaja võib minna. Kuna võtmetel on kenasti sildid juures, siis ei peaks nendega raskusi tulema," muigas Vanessa.

"Mul on endal ka tegelikult teine töö veel, aga kuna ma sain kuulutusest aru, et sellega on kiire, siis mõtlesin, et miks mitte," lausus Viv. Õnneks on tal Charlotte'is trennid kolm korda nädalas ja nii päris iga päev kahe linna vahet sõitma ei pea. Naine jalutas Vanessa järel ruumi ning hakkas vaatama kausta, mis talle kohe ulatati. "Ajagraafikuga ei ole midagi hullu praegu, sest ajad ei kattu vähemalt mu teise töö aegadega," lausus ta. Esmaspäeviti oli tal väikeste trenn kella kahest kolmeni, kolmapäeva ja reede õhtul kella seitsmest noorterühmad, ehkki võistluste eel tegi Viv nendega nädalavahetustelgi trenne. Küsimusi Vivianil hetkel polnud, sest Vanessa jutt oli siiani väga arusaadav ja informatiivne olnud. "Kena. Küll ma need ruumid ise üles ka leian, kui väga vaja," lausus naine lõbusalt, kui võtmekimbu vastu võttis.

"Kiire oli meil tõesti, aga ma arvan, et nii kaua, kui su tööd üksteist segama ei hakka, siis on kõik korras. Pealegi kui väga vaja, siis ma saan ka üksinda hakkama. See on kahekesi töötamise eelis, et teineteist saab vajadusel asendada. Peab lihtsalt varakult rääkima," lausus Vanessa, andes seega märku, et graafik võib hea tahtmise juures paindlikum olla. Naine vaatas korraks ruumis ringi, mõeldes, mida veel rääkima peaks. "Ahjaa, enda trenniriided võid sa tollesse kappi panna. Ma tegin sulle riiuli vabaks. Ma ei tea... mulle meeldib, kui mul on asjad siin ja ma pean vähe vedama," muigas Nessa, "aga eks sa ise tead. Üldiselt on sul nüüd aega seda kabinetti ükshaaval tundma õppida."