Esimene advent

"Kõlab hästi," lausus Simona naeratusega ning toetas enda pea kergelt Hunteri õlale. Palju parem olla kohe. Kui Chad piparkookidega tuli, haaras ka Mona kausist endale paar piparkooki ning võttis ühest ampsu. "Kes iganes need tegi... kiidusõnad. Need piparkoogid on väga head," lausus ta. Selle lõhna peale läkski kõht juba tühjaks ning piparkoogid olid mõnusalt krõbedad. "Kuna mina ei jõudnudki täna esimesi piparkooke teha proovida, siis... Sa järgmine nädalavahetus näiteks ei taha minu juurde tulla... kui sul siis piparkookidest veel villand ei ole? Võiks koos teha," pöördus Mona enda poisi poole veidi vaiksemal hääletoonil. Nad tegelikult rääkisid sellest juba ammu, kuid täna ei olnudki neiul sellist võimalust kiirete plaanimuutuste tõttu, ehkki sellest polnud hullu midagi.

Nüüd oli Rosie endale hea peotäie piparkooke haaranud ja samal ajal, kui ta neid krõbistas, jätkas ta ka oma pilti, millel oli Scooter. Soolast Rosebud vist pärast enam ei taha, kui ta nii palju magusat juba korraga oli võtnud. "Need piparkoogid on head jah, aga ma oleks tahtnud neid kaunistama tulla," lausus pisike putukas nagu muuseas, võttes kätte musta pliiatsi, et oma tööd vaikselt värvima hakata. "Chad, kas see on tõesti nii, et päkapikud kakavad sulle sussi sisse, kui sa paha laps oled?" tuli Rosie äkki ühe küsimuse peale, sest oli koolis teistelt lastelt midagi sellist kuulnud, ehkki tüdruk ei uskunud. Alati on parem ju üle küsida.

Kui Simona enda pea poisi õlale toetas, asetas Hunter enda käe ümber näitsiku. Piparkoogid olid tõesti maitsvad ja oli kohe tunda, et jõulud hakkavad varsti jälle kohale jõudma. "Miks mitte," vastas poiss enda tüdruku pakkumise peale, kuigi ta oli üsna kindel, et nädala lõpuks on tal juba piparkookidest kõrini, aga teha võib neid ju ikka. Lihtsalt sööma ei pea. "Rosie, need on alles esimesed piparkoogid, sul on terve detsembrikuu aega neid kaunistada," lausus Hunter kerge turtsatusega. Oh, neid pisikesi. Ei tea, kas tema ka väiksena Chadile ja Mattile igasuguste veidrate küsimustega pinnuks silmas oli. Väikese õe järgmine küsimus pani poisi turtsatama ja ta hakkas isegi kergelt naerma. Noh, mida huvitavat Chad siis välja mõtleb? Hunter viis enda pilgu vanemale vennale, endal suul mõnus muie.

Rosie küsimust tuli nii äkki nagu välk selgest taevast. Ei tea küll, kes lapsele sellise mõtte pähe pani? Esimese hooga hakkas Chad loomulikult küsimuse peale naerma ja naerda sai ta ikka tükk aega, enne kui uuesti tõsiseks suutis muutuda. "Kust sa seda kuulsid?" uuris mees, vajudes natukeseks mõttesse. "Tegelikult päkapikke ei..." hakkas Chad ütlema, aga sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. Kuna Rosie oli jõuluootusest nii elevil, ei tohiks ta praegu kõike "kurva tõega" päkapikkude kohta ära rikkuda. Küll õekene varsti ise selle peale tuleb. Kuna aga endiselt oodati tema vastust, ajas Chad oma peas uued sõnad ritta, korrates neid varsti ka valjul häälel. "Kui sa paha laps oled, ei too nad sulle midagi, aga sussi sisse kakama nad vaevalt hakkavad," sõnas tüüp, üritades seejuures loomulik välja näha.

Matthew lõpetas enda piparkoogiga ja jäi teiste vestlust kuulama. "Chad, sa pead piparkoogid Putuka eest ära peitma, ta on muidu jälle suhkrust poole ööni üleval," mainis mees muigega. Nüüd jäi ootama, mida noorem vend oskas Rosie küsimuse peale kosta. "Sa Treyga oled rääkinud?" küsis Matthew Chadi käest. Ta ise polnud umbes nädal aega mehega üldse suhelnud, tuli jälle millalgi helistada ja leppida kokku väike istumine baaris, saaksid Chadi not-so-bachelor-party asju ka arutada.

"Kena," sõnas Simona naeratusega. "Eks ma proovin päev enne taina ise valmis teha ja siis kui sa tuled, saad maitsta," arvas tüdruk, sest muidu võib sellega ikka väga kaua minna. Järgmine päev olekski lihtsalt vaja see lahti rullida, vormid sisse lüüa ja siis piparkoogid ahju lükata. Kuulnud, mis küsimuse Rosie Chadile esitas, hakkas Simonagi naerma. Kust see putukas veel selliseid asju võtab?

"Aga ma ei tea ju, millal jälle neid piparkooke tehakse ja äkki ei saa ma siis ka kaunistada," lausus Rosie õnnetult, kui Hunteri sõnu kuulis. Õnneks on detsembrikuu pikk ja võib-olla lastakse ta ikka kööki piparkookide kallale. Putukas hoidis hinge justkui kinni, kui Chad hakkas ütlema midagi päkapikkude kohta. Neid ei ole olemas? On küll. Rosie uskus, et nad on olemas. Hea, et Chad enda lauset vähemalt ei lõpetanud, vaid Rosie küsimusele ikka vastata üritas. "Aga teised lapsed koolis ütlesid," ütles ta Chadile. "Ja ei peida minu eest piparkooke ära!" lausus putukas natuke kurjemal häälel, kui Matti sõnu kuulis. Mis mõttes peidame ära?

Kui Chad tahtis juba öelda, et päkapikke pole olemas, oleks Hunter talle ilmselt ühe tou andnud, kui ta talle läheml oleks olnud. Ei tohi selle pisikese rõõmu veel lõhkuma hakata. Küll ta ühel hetkel ise sellest aru saab. Koolis räägitakse ka ikka igasugust huvitavat jama. "Matt, see on väärt plaan, sest muidu pean mina teda kantseldama hakkama öösel," lausus Hunter ja viis pilgu enda vanimalt vennalt noorimale Sommersile.

"Las laps sööb. Küll tal varsti sellest küllalt saab," oli Chad kindel. Palju need lapsed ikka süüa jõuavad. "Viimasel ajal mitte. Tal on vist asjaajamisi," vastas mees. Tore oleks muidugi selles aastanumbris veel mõne korra kokku saada ja midagi ette võtta, aga Chad polnud kindel, kas ta selleni jõuab. Märganud aga, et Hunteri tüdruksõber on kuidagi väga vaikseks jäänud, otsustas Chad temagi vestlusesse kaasata. Pealegi oli tal tuju Hunteri üle natuke nalja visata. "Nonii, kolmas Sommersi tüdruk," pöördus tüüp Simona poole, "räägiksid äkki teistele ka, millega sa meie Hunty ära võluda suutsid, et ta oma kapslist lõpuks välja tuli?"

"Mulle küll tundub, et ta on juba niigi palju täna ringi rahmeldanud. Küll ära väsib," tegi Simona lõpuks suu lahti, kui ta oli juba niigi tükk aega vaikides Hunteri kaisus olnud ja lihtsalt teisi kuulanud. Ta hakkas enda käes olnud viimast piparkooki sööma, kuni Chadi poolt tulnud küsimus tüdruku kõvasti punastama pani ja ta selle peale piparkoogi kurku tõmbas, hakates läkastama. Midagi taolist neiu Hunteri vendade poolt oodanud oligi ja noormees oli tüdrukut ise veel selle eest hoiatanud, kuid siiski ei osanud Mona reageerida. Kas Hunter on sellega ikka okei? Kas tal endal peaks piinlik olema? "Eee... ma ei tea," üritas ta Chadi küsimusele vastata ja viis oma pilgu siis Hunterile, olles näost endiselt punane. "Ma arvan, et... see lihtsalt juhtus."

Hunter tundis ennast just väga mõnusalt ja rahulikult ja siis pidi Chad ikkagi selleni jõudma, et Simona ja tema kallal norida. Loodetavasti ei ühenda nad Mattiga enda jõude, sest siis ei tule siit midagi head välja. Hunter hoidis enda pilku Simonal ja oli üllatunud, kui too isegi mõned sõnad suust sai. "Chad, sa tõesti pead teda kiusama või?" küsis poiss kergelt turtsatades, tõstes enda pilgu hetkeks enda vanemale vennale. Ega ta isegi ei osanud sellele küsimusele vastata, mis siis veel Monast rääkida.

Chad märkas, kuidas Hunteri tüdruksõber näost punaseks värvus. Ilmselt pani ta näitsiku selle küsimusega piinlikku olukorda. Mis teha, ikka juhtub. Uudishimu ei anna ju häbeneda. Vähemalt ei hakanud tüüp naerma, kui Simona piparkoogi endale kurku tõmbas ja läkastama hakkas. "Ega ma paha pärast - tahtsin lihtsalt teada, mis sellise muutuse põhjustas. Ma mäletan veel selgesti, kui te paar kuud tagasi väitsite, et olete kõigest sõbrad. Aga olgu pealegi, ma ei küsi rohkem midagi," rääkis Chad lõbusal toonil. Tal oli tegelikult ju hea meel, et Hunter ka kellegi endale leidis, aga see ei tähendanud, et ta natuke nokkida ei võiks. "Igal juhul palju õnne teile," lisas mees.

"Hunter, meid lihtsalt huvitab, kes see uus lisa Sommersite klannile on," liitus Matt sõbraliku norimisega. "Ma võin pärast sulle rääkida kõike Hunterist, näiteks sellest, kui ta kümme aastat noorem oli," pakkus Matthew laia muigega välja. "Ja pildid pisikesest beebi-Hunterist," lisas Matt ja vaatas, kuidas Hunter reageerib. Tõenäoliselt lihtsalt naerab ja lubab Danielale midagi sarnast vastu välja otsida. Mees kuulis teiselt korruselt liikumist, vanemad said lõpuks end sätitud?

"No ju me siis lihtsalt leidsime, et sõprusest jääb väheks," sõnas Hunter lõpuks õlakehitusega. Ta on üsna kindel, et Matt ega Chad ei oskaks ka sellisele küsimusele vastata, kui poiss uuriks, miks mõlemad vennad ühel hetkel enda tüdruksõpradega käima hakkasid. See lihtsalt juhtub, kui sa leiad, et õige aeg on käes. "Me täname," lausus noormees noogutusega, kui Chad neile palju õnne ütles, kuigi nad hakkasid ju lihtsalt käima. Kõik käitusid siin majas nii, nagu Hunter laskuks juba täna ühele põlvele, et Mona endale naiseks paluda. Eih, sellega läheb ikka kõvasti aega. "Oh jah, miks mind küll just sellise perekonnaga õnnistati..." muigas Hunter pärast Matthew sõnavõttu. Ilmselgelt on poiss tegelikult selle suure perekonna üle õnnelik, aga vahel võivad vanemad vennad ikka korralikult närvidele ka käia. "Kui mõelda, et pildid beebi-Mattist on juba Dani käest läbi käinud, siis oleks see tegelikult üsna tagasi tegemine mulle," lausus noormees. Ta oli ju aidanud näitsikul Mattile sünnipäeva kingituseks mingit suurt kollaaži teha. Selleks kulus kõvasti pilte.

"Nice save," ütles Simona vaikselt ning saatis Hunterile ühe naeratuse. Hetkel tundus tõesti, nagu Chad ja Matt arvaksid, nagu hakkaks Mona Hunteriga juba abielluma, aga sinna on veel vääääga palju aega. Nad alles hakkasid käima ja Monale sobis, kui nad võtavad asja võimalikult rahulikult. Kiiret pole ju kuskile. "Usu või mitte, aga isegi mina mõtlen vahepeal, et mul võiks ka mõni vanem õde või vend olla, kes minu kallal niimoodi noriks," muigas Simona, kuigi see jutt oli rohkem tema poisile mõeldud. "Ja kui neist beebipiltidest või mis vanadest piltidest iganes rääkida, siis ma oleksin varem või hiljem Hunterilt võib-olla ise küsinud, et ta neid mulle näitaks... kui ta muidugi tahab," lausus näitsik kerge muigega.