Esimene advent

"Sinul endal on ka ju veel mitu head aastat kolmekümneni," kommenteeris Chad vanema venna sõnu. Tema jaoks oli alles number 29 kõige kurjakuulutavam, kuigi Chad ei mõelnud eriti vananemise peale. Pigem oli vanus naiste teema. "Küll ma hiljem niikuinii kõik teada saan, mida sa talle öelnud oled," lausus mees selle peale. "Aga mis naistesse puutub - nad on juba tükk aega köögis pläkutanud. Lähen uurin, mis seal toimub. Äkki saan Rosie jaoks mõne piparkoogi ka." Nende sõnadega võttis tüüp suuna köögi poole. Kui ta ukse lahti tegi ja sisse astus, jäid naised millegipärast kohe vait. "Mis saladused teil jälle on? Klatšite mehi taga?" küsis Chad kulmu kergitades ning vaatas mõlemale asjaosalisele kordamööda otsa.

Hunter pani mängu kokku ning pani teleka asemel hoopis muusikakeskuse tööle, et sealt jõululaule lasta. Peab ju kuidagi meeleolu tekitama. Õnneks pani ta muusika parajalt vaikseks, et see rohkem taustaks oleks, kui et toas domineeriks ja seega kõik sellest üle peaksid rääkima. Hunter eemaldas ka enda kampsuni, jäädes tumehalli t-särgi peale, millel oli lihtsalt mingi must graafika peal. Asetanud kampsuni ühele tugitoolidest, võttis Hunter Chadi järel suuna köögile, et sealt juua tuua. Ta ei pööranud Danile ja Annale väga tähelepanu, vaid jalutas otse külmiku juurde, kust ühe mahlapaki võttis. Neil olid ilmselt omad naistejutud ja poissi need küll väga ei huvitanud. Kapist paar klaasi ka leidnud, jalutas ta tagasi elutuppa. "Varsti peaks vist süüa ka saama," sõnas poiss, valades samal ajal kolme klaasi natuke mahla. Vaevalt Matt väga juua tahab.

Kui Hunter mängu kokku pani, kadus Rosie korraks oma tuppa, et tuua sealt oma joonistusplokk ja värvipliiatsid. Ploki vahel olid mõned poolikud joonistused ja ühe neist tahtiski Rosebud ära lõpetada. Niisiis laotas ta enda asjad diivaniesisele lauakesele, kust ta vähegi ruumi suutis leida ja põlvitas sinna maha, sest diivanil ei olnud niimoodi kõige mugavam. "Kas varsti saab piparkooke?" küsis Rosie, kui ta kuulis, et süüa saab. Siis jätkas ta juba enda pildi värvimist. "Ma joonistan Scooterit," teatas putukas.

Kuna Hunter pidi niikuinii kohe tagasi tulema, ei hakanudki Simona poisile kööki järele minema, vaid sättis end diivanile mugavalt istuma. Vaikselt taustaks mängivad jõululaulud suutsid juba meeleolu tekitada küll ja varsti tuli ka Rosie, kes oma joonistusasjad juba lauale laotas. Mona saatis Hunterile kerge naeratuse, kui ta tagasi tuli ning võttis enda klaasi siis kätte, kui poiss selle mahlaga täitis. Mahl oli nii mõnusalt külm ja värskendav pärast seda teleka ees karglemist ja väikest higistamist. "Sul tuleb see hästi välja," ütles Simona Rosiele, kes teatas, et joonistab Scooterit. See, mis tal seal paberil oli, nägi tõesti koera moodi välja. Siis tuli aga tüdrukule meelde, et Hunter oli kunagi maininud, et ta ka joonistab. "Sa ei taha mulle enda joonistus näidata?" pöördus ta poisi poole.

"Millalgi kindlasti," vastas Hunter Rosie küsimusele piparkookide kohta. Köögis oli korvis juba päris piisavalt neid, aga tundus, et kõik veel täitsa valmis ei olnud. "Väga kena," sõnas poiss, visates ühe kiire pilgu õe joonistusele. Pildil paistis tõesti koer olevat. Kuulnud aga Mona küsimust, vaatas Hunter natuke kahtlevalt talle otsa. Tal ei oleks midagi selle vastu, kui ainult näitsikule enda joonistusi näidata. Muidugi siis, kui ta kellelegi kaarti tegi, võisid kõik tema joonistusoskust näha, aga üldiselt ta seda kellelegi väga demonstreerima ei kipunud. "Ma ei tea... sa tõesti tahad neid praegu vaadata?" küsis noormees.

"Kas just praegu, aga näiteks hiljem?" pakkus Simona, sest praegu olid nad niigi juba omamoodi seltskonnas. Las see jäägu siis ajaks, kui neil Hunteriga tekib võimalus mõnda aega omaette olla. Rosie paistis nendega niikuinii hetkel ju rohkem ühte hoidvat, kuigi praegu oli putukas nii ametis enda pildi joonistamisega. "Muidugi ei saa mainimata jätta, et köögist tulevad hetkel tõesti päris isuäratavad lõhnad," lausus näitsik nagu muuseas.

"Ainukene pool, mida me valime, on perekond," naeratas Anna õrnalt. Tema rohelised silmad jälgisid Danielat. Näitsik teadis, et Matt võib vahel olla paras kaabakas, aga samas oli ta üks suuremeelsemaid inimesi, keda näitsik teab. Chadi kõrval muidugi. "Kui vaja, siis ma võin koos sinuga talle kambakat teha. Sa juhid tähelepanu mujale ja ma lasen näppudel tööd teha," muigas tütarlaps lõbusalt. Teema polnud küll selline, mille üle saaks vabalt nalja visata, aga kuidagi pidi Dani tuju tõstma.
Astunud tüdrukust sammukese eemale, lükkas ta tema lahtised salgud kõrva taha ning kergitas õrnalt tüdruku suunurkasid. "Võta nüüd üks piparkook ... ei, võta parem juba mitu ning lähme teiste juurde, muidu süüdistatakse meid varsti salanõus Sommersite vastu," turtsatas neidis lõbusalt, võttes enda kätte suure kausi, milles olid värsked, endiselt soojad, piparkoogid, pakkudes neid ka Danielale. Ning hetk hiljem astus juba Chad kööki. "Hei. Ei. Niisama. Naiste jutud. Vaevalt need sulle meeldivad," muigas näitsik lõbusalt, andes mehe kätte kausi. "Ma tulen kohe järgi. Teine plaaditäis saab kohe-kohe valmis," sõnas Veronica kiirelt, kõndides tagasi ahju juurde, et see kinni keerata ja üks suur piparkooke täis plaat pliidile tõsta. Terve köök täitus hetkega meeldiva aroomiga. Nüüd tuleb need veel ära kaunistada.

"Olgu pealegi. Ma ei päri rohkem," muigas Chad, kui ta sai kinnitust, et teemaks olid mingid naistevärgid. Ega need teda tõepoolest ei huvitanud. Saanud Annalt kausi piparkookidega, kasutas tüüp juhust ja võttis kohe endale ka ühe piparkoogi, pistes selle hetk hiljem suhu. Maitse oli ikka sama hea nagu alati. Jõuluajal võis ta sellist kraami lõpmatuseni süüa, ilma et tüdimus peale tuleks. "Ma jään ootama," sõnas Chad, heitis korra Annale veel ühe pilgu ning jalutas köögist välja. "Piparkooke tahab keegi?" küsis mees teistelt, kui tagasi elutuppa oli jõudnud.

Annal õnnestus tõesti tüdruk turtsatama ja kergelt naerma panna. Hetkel oli Danil küll hea meel, et Chad just Annaga abiellus, sest ta oli lihtsalt suurepärane inimene. Kindlasti keegi, keda tasub sõbrana hoida. "Su üritused mu tuju parandada on päris huvitavad," muigas tüdruk ning võttis paar piparkooki endale kätte. Ta hakkas juba liikuma, kuid oleks ilmselt Chadiga uksel kokku jooksnud, kui natuke kiiremini ennast liigutanud oleks. Seega hea, et ta hetkel aeglane oli. Daniela muigas selle peale, kui Anna kinnitas, et neil olid naistejutud. Ta astus enne Chadi ruumist välja ning jalutas elutuppa, kus ta Matti kõrvale istus. "Tahad?" pakkus ta ühte piparkooki Mattile, hammustades ise teisest hetk hiljem ühe ampsu. See oli päris nämma. Ja piparkooki ei olnud Sandee juba ammu saanud.

Kui Rosie praegu millelegi väga keskendus, oligi see joonistamine, aga seda pilti ei tahtnud tüdruk endale jätta. Ta mõtles selle Hunterile anda, kuna seal oli ju Scooter ja Hunter oli lihtsalt putuka kõige lemmikum vend, kellega ta kõige paremini läbi sai. Kuulnud aga, kuidas Chad piparkoogikausiga tuppa tuli ja neid pakkus, katkestas Rosebud hetkega joonistamise. "Mina! Mina! Mina!" kädistas ta ning sirutas oma käe Chadi poole, et vend kaussi lähemale ulataks. Nüüd võtab ta sealt küll hea peotäie.

"Chad, nad plaanivad midagi meie vastu," "vingus" Matthew, kui kõik kolm köögist tulid. "Remember, remember the first of December," lisas Matthew muigega ning pani käe ümber Daniela, kes ta kõrvale oli istunud. "Aitäh," sõnas mees ning võttis piparkoogi. Ta ei olnud nende suur fänn, kuna umbes kaheksa aastat tagasi korraldasid Matt, Chad ja kaksikud võistluse, võitjaks tuli see, kes sõi kõige rohkem ning Matt tundis siiani, et nendest maiustustest oli tal piisavalt.

"Eks ma püüan alati endast parima anda," naeratas Anna veelkord Danielale. See on ilmselt mõjutatud ka sellest, et näitsiku isa on psühholoog ning tüdruk on viimased aastad päris palju aega koos mehega veetnud, õppides enda teadmata nii mõndagi inimese kohta.
Värsked piparkoogid kiirelt ära kaunistanud, jättis Veronica need kööki pliidile jahtuma, kõndides ise samal ajal elutuppa, kus kõik olid. "Hea, et ma teise plaadi veel tegin," maigutas neidis lõbusalt suud, jäädes Chadi kõrval seisma ja vaadates, kuidas Rosemary peotäie haaras. Enda rohelised silmad noormehele viinud, naeratas tütarlaps enda abikaasale õrnalt, võttes ka ise kausist ühe piparkoogi.

Noh, Matti sõnad ei olnudki nii valed... Siiski ei hakanud Daniela parem midagi ütlema. Tüdruk istus rahulikult diivanil ja sõi enda piparkooki, nihkudes mehele natuke lähemale, kui too enda käe ümber tema asetas. Et diivanile rohkem ruumi teha, asetas tüdruk enda ühe jala üle teise, kohendades pärast seda kergelt enda musta kleiti. "Anna, sa oled nende piparkookidega päris head tööd teinud," lausus Daniela, kuigi ega ta ei teadnud, kas näitsik ka taigna ise tegi või oli see lihtsalt poest ostetud.

Seda Chad aimaski, et Rosie on esimene, kes piparkooke nõudma tuleb. Hetke pärast sirutaski tüüp kausi välja, et Rosebud sealt natuke magusat võtta saaks. "Ma tahaks juba näha, missugune see plaan saab olema," muigas tüüp Matti kommentaari peale. Vaadanud, kuidas Matt Danielale käe ümber pani ja viimasel ei paistnud selle vastu midagi olevat, viskas Chad oma varasemad kahtlused peast välja. Naised käituvadki aeg-ajalt imelikult. Natukese aja pärast oli tema abikaasa ka juba toas, mis tähendas, et köök oli inimestest tühjaks valgunud ja majas viibiv rahvas lõpuks elutuppa kogunenud. "Jah, ühest oleks ilmselt väheks jäänud," nõustus Chad ja sirutas käe juba järgmise piparkoogi järele. "Õige jutt, Dani. Need on tõesti väga head. Krõmpsuvad mõnusalt hamba all," kommenteeris Chad, viies pilgu Annale.

"Pärast poole küll," noogutas Hunter, sest ta oli lubanud Simonale pilte näidata ja miks mitte seda täna teha. Köögist tulid tõesti head lõhnad ja mõne hetke pärast olid piparkoogid reaalselt nende ees. Poiss võttis ka kausist ühe piparkoogi, asudes seda sööma. Ta lihtsalt kuulas enda perekonda ning tundid nende kõigi kohal olu üle rõõmu. Hunter ei lausunud küll Annale midagi, aga ta näitas tema poole püstist püialt, kui nii Chad kui ka Dani koogikesi kiitsid.