Esimene advent

Seda aega oli Rosemary juba ammu oodanud - et saaks lõpuks ometi kuuske kaunistada ja et tal hakkaksid käima päkapikud. Jah, eriti ootas ta veel päkapikku ja kuna pisike putukas teadis, et nad juba piiluvad, katsus ta võimalikult hea tüdruk olla, sest muidu võib tema suss veel tühjaks jääda. Nüüdseks oligi ta lõpetanud tubade kaunistamise. Ta aitas üles panna tulesid ning meisterdas ise paberist pisikesi lumehelbeid, päkapikke ja inglikesi. Tüdrukule meeldis kõik, mis oli seotud lõikamise, kleepimise, joonistamise või värvimisega. Sel ajal, kui Rosie viimaseid kaunistusi üles pani, tegid ema-isa ning Anna köögis süüa. Chad ajas mingit oma asja, Matt ja kaksikud olid ka kuskil, Milena ilmselt ei tulnudki ja Hunter oli Simonale järele läinud. Kui Rosie kaunistustega lõpetas, tekkis tal tahtmine mängima, aga hetkel polnud tal kedagi, kellega mängida, sest kõigil olid mingid tegemised, niisiis tuli end lõbustada Wiiga, mida Rosie eriti ise käima ei osanud panna ja siis Chadi juurde läks. "Venna, tule aita mul Wii käima panna," palus ta vanemat venda. "Ma tahan seda tantsumängu."

OT: Anna V. Sommers, Daniela (?), @animal, Chad Sommers, Simona Dragomir, Matthew (?)

Tänavune aasta hakkas juba otsa lõppema, aga polnud ka midagi imestada, kuna selle aja jooksul oli juhtunud nii mõndagi, mida meenutada. Näiteks sai Chad ülikooli lõpetatud ning asus kõikide suureks üllatuseks tööle Tree Hilli keskkooli. Lisaks sellele abiellus ta teises osariigis Annaga ning teenis sellega ära oma perekonna mõningase pahameele, kuigi praeguseks ollakse nende teost ilmselt üle saadud. Mis veel Annasse puutub, siis kõigest natuke rohkem kui nädal tagasi sai tema 21. sünnipäeva tähistatud. Ega seal midagi suurejoonelist ei toimunud - kõigest nemad kahekesi ning nende kaks koerakest...
Praegusel hetkel istus Chad mugavas asendis elutoa diivanil ning parandas reedel toimunud kontrolltöid. Sel korral tuli punase pastakaga sodimist tunduvalt vähem ette kui mõne kuu eest. On kaks võimalust: kas Chadi õpetamisoskus on tunduvalt paranenud või on õpilased lihtsalt rohkem pingutama hakanud. Mees oli just oma patakast viimase töö ette võtnud, kui Rosie tema juurde tuli. Pannud lehe hetkeks käest, tõstis Chad pilgu oma noorimale õele. "Saab tehtud," pomises tüüp vastuseks, ajas ennast diivanilt püsti ning asus Wiiga tegelema. Juba mõne hetke pärast sai ta mängu Rosie jaoks tööle. "Lõbutse nüüd hästi," sõnas mees kulmukergituse saatel. Ta oli ise ka kunagi pisut napsisena nalja pärast seda mängu proovinud - kukkus päris koomilisena välja.

Rosie nägu läks kohe naerule, kui Chad end diivanilt püsti ajas ja tema mänguga tegelema hakkas. "Millal Hunter tagasi tuleb? Ja kas Matt ja Daniela tulevad ka?" pommitas pisike tirts oma venda küsimustega, kuni too Wii käima pani. Laps ei mõelnudki selle peale, et ta võis Chadi segada, aga meest ei paistnudki see eriti häirivat. Nüüd ootas Rosie, et seltskonda lihtsalt juurde tuleks ja äkki leiab ta vähemalt kellegi, kellega mängida või keda veel küsimustega pommitada. Kuigi Rosebudil oli Chadile hulk küsimusi, katsus ta ka jälgida, kuidas vend tema jaoks mängu tööle paneb, et tüdruk oskaks edaspidi ise seal nokitseda, ilma et kelleltki abi peaks paluma. Ta oli ju ikkagi suur tüdruk.

Ei olnud selle mängu käivitamine mingi eriline katsumus, et võtaks kelleltki üleliia palju energiat, mistõttu ei saanud Chadil väikese segamise vastu midagi olla. Jõuab oma viimase tööga hiljem edasi tegeleda. Pealegi tuleb tal ka kõik teised niikuinii veel uuesti läbi vaadata ja veenduda selles, et tal midagi kahe silma vahele pole jäänud. "Hunter lahkus juba poole tunni eest, mis tähendab, et ta peaks varsti jõudma," arvas Chad. Matti ja Daniela tulekus ta aga nii kindel olla ei saanud. "Ma loodan, et tulevad, aga küll õhtu näitab," kehitas mees õlgu. Ta teadis, et vanemal vennal oli vahepeal Daniga mingi kana kitkuda, kuid täpsem info praeguse olukorra kohta Chadil puudus. Loodetavasti pole see midagi hullu.

"Kas ta võtab Simona ka kaasa?" tuli Rosie poolt järgmine küsimus, kui ta hakkas valima laulu, mille järgi tantsida. Rosebud sai Simonaga ka juba päris hästi läbi ja pealegi oli tüdruk alati kohe nõus Rosiega mängima, kui too mängida tahtis. "Daniela ja Matt võiksid ka ikka tulla," lisas ta, lastes veel korra alla mööda laulude nimekirja, et endale sobiv valida. "Kas sa tantsid ka?" küsis Rosebud Chadilt. Siis teab vähemalt laulu valida, sest osa laule on nii, et selle järgi saab tantsida ainult üks inimene, osa nii, et tantsida saab kaks inimest ja siis veel hunnik laule, mille järgi saab tantsida terve tiim.

Hunter oli Simonale järele läinud, nagu nad kokku olid leppinud. Nad mõlemad pidid päeval enda kodusid kaunistama. Nüüd oli aga aeg lihtsalt õhtut nautida ja nad mõlemad eelistasid seda koos teha. Noored olid nüüdseks juba koos olnud paar päeva rohkem kui kaks nädalat. Siiani oli kõik üsna hästi sujunud. Alguses olid nad muidugi koolis päris korralikult pilke endale teeninud, kui esmaspäeval käest kinni hoides koolimajja astusid. See on see keskkool, kus kõik kõigi suhetest kõike teavad. Eriti veider on muidugi see, et Chad ka nüüd koolis ringi jalutab...

Hunter käis tüdrukul järel, astudes korraks ka tema juurde sisse, kui neiu ennast korda sättis. Õnneks ei olnud neiu isal midagi selle vastu, et poiss tema ainsa tütrega käib. Poiss sai temaga isegi natuke aega rääkida. Lubanud tüdruku viisakal ajal koju tagasi tuua, lahkus Hunter koos Monaga korterist, et Sommersite juurde minna. Kuna tüdruk oli juba majas mõned korrad käinud, siis ei pidanud noormees talle enam ilmselt mainima, et ta ennast kui kodus tunneks. "Me oleme tagasi," lausus Hunter pisut kõvemal häälel, kui nad majja astusid. Eemaldanud enda üleriided, jalutasid noored edasi elutuppa. Hunter istus Chadi juurde diivanile ning viis silmad korraks telekaekraanile. Poiss kandis hallikat kampsunit ja tumedaid teksasid.

"Minu teada ta just Simona järele läkski," sõnas Chad vastuseks. Need kaks olid ju viimasel ajal täiesti lahutamatud. "Õhtu on veel noor," kostis tüüp selle peale, kui Rosie uuesti Matti ja Danielat mainis. Põhimõtteliselt ainult nemad olidki veel puudu, sest Millie ja kaksikutega sai harva arvestada. Rosie küsimuse peale raputas Chad korraks pead ja hakkas naerma. Kainena ta küll selle mänguga jamama ei hakkaks. Eriti veel siis, kui keegi peaks samal ajal tuppa astuma... Kena kõhutäis naeru oleks kõikidele muidugi kindlustatud.
Kui Hunter ennast natukese aja pärast koos Simonaga näole andis, saatis Chad nooremale vennale ühe kavala silmapilgutuse. Küll too aru sai, mida Chad sellega mõtles. "Tere, noored," sõnas mees reipalt. Miskipärast tundis ta ennast praegu vähemalt kümme aastat vanemana. Väike Hunter ka juba varsti naisemees - küll see aeg alles lendab...

Rosie nägu läks naerule, kui ta kuulis, et vähemalt üks tore tüdruk tuleb, kuid ta ei saanud aru, miks inimesed ütlesid, et õhtu on veel noor, kui oli veidi vara. Kas õhtud siis vananevad?`Igatahes ei hakanud ta Chadi rohkem segama, vaid tegi lõpuks oma lauluvaliku, milleks oli Roar, ja hakkas siis tantsima. See oli pisikese Rosie jaoks veidi raske, aga vähemalt oli lõpus ja putukas proovis selle lõpuni tantsida, kuni tuligi tema kõige lemmikum vend oma tüdrukuga. Siis ununes tantsimine sootuks ning mäng jäi lihtsalt ekraanile, kui Rosebud neile vastu jooksis ning kumbagi neist kallistas, hüpates Simonale lausa sülle. "Teil läks nii kaua," teatas Rosebud.

"Simonal läks kaua," parandas Hunter muiates Rosie sõnu, "te tüdrukud proovite ju terve enda garderoobi läbi, enne kui midagi selga sobib." Poisil ei olnud siiski selle vastu midagi, sest vähemalt oli seal Mona paps, kellega ta juttu sai ajada. Mehe inglise keel ei olnud küll nii hea kui tema tütrel, aga kui hästi kuulata ja ise natuke juurde mõelda, siis saab kõigest enam vähem aru.

Pühapäeva hommik oli üks neist harvadest, ent ilusatest hommikutest, kui Simonal juba ärgates lai naeratus näol on, hoolimata sellest, et ta on ikka pisut unine. Tüdrukul oli ärgates hea tuju, sest ta nägi Hunterit unes ja noormees oli ta veel täna enda juurde kutsunud. Niisiis tuli parem kohe alustada enda kodu kaunistamisega, sest vaevalt õhtul selleks aega on. Tõusnud voodist, pani Simona muusika mängima ning läks lõbusalt mööda elamist tantsiskledes duši alla, kuid kõige rutem tal seal vannitoas just ei läinud, sest peale pesemise oli seal vaja veel sada muud asja teha, kaasa arvatud hambapesu. See tehtud, otsis Simona välja kõige tavalisemad koduriided, milleks olid lühikesed püksid ja mugav T-särk. Hiljem võib ju rohkem riideid selga panna, kui Hunteri juurde minek on.

Saanud endaga valmis, suundus Mona kööki, kus isa juba mingi omletisarnase värgi valmis oli teinud ja selle ka Simonale taldrikule tõstnud, paludes tütrel lauda istuda. Loomulikult tuli söögilauas ka Gavrili poolt selline küsimus nagu "Mis sa õitsed?" Ja selle peale sai mees oma tütrelt vastuseks lihtsalt kerge muige. Ta polnud ammu juba enda pisikest tüdrukut nii õnnelikuna näinud ja mehele tõesti meeldis Monat sellisena näha. Enda hommikusöögiga lõpetanud, otsustas Simona, et nüüd aitab passimisest ja parem oleks tegutsema hakata, kui ta tahab oma kodu veel enne õhtut kaunistatud saada. Piparkooke ilmselt täna teha ei jõua, aga pole hullu. Niisiis otsiski Mona välja ühe kastikese, kus olid kõik nende jõuluasjad - igasugused värvilised tuled, kuulikesed, terve hunnik karda, mõned küünlad... Kuna neid erinevaid tulekesi oli ainult kaks, said ühed tuled Simona toa aknale ja teised, veidi pikema juhtmega tuled jäid kuusele, mida Dragomirid ilmselt niipea tuppa ei too. Elutoa aknale said advendiküünlad ja ülejäänud ruumidesse läks enamasti kard, kuigi ka osa sellest ja kuulikesed jäeti kuusele. Lisaks lõikas Mona ise veel paberist inglikesi ja lumehelbeid välja. Lumehelbed said nii tema toa, köögi, elutoa kui ka isa toa aknale ja ühe inglikese riputas Mona oma voodi kohale. Teisedki leidsid oma koha elutoas, köögis ja isa toas, kuid mõned inglid jättis Simona ka kuuse jaoks, kui neid niigi palju sai tehtud.

Toad said kaunistatud juba enne õhtut, kuid et tekitada seda jõuluootustunnet, läks Mona isa poodi ning tõi mandariine, mille nad kööki lauale ühte suurde kausikesse välja panid ning... last but not least... ühe küünla süütasid. Üks küünal, mis tähistas esimese advendi algust. Sellega lõpetanud, hakkas väljas juba hämarduma ja Mona arvas, et nüüd võiks küll riided ära vahetada, enne kui Hunter tuleb. Ta pani selga oma tavalised riided - tumedad teksapüksid, musta varrukateta topi ja selle peale veel halli-sinisetriibulise kampsuni, sest ilmad on ikka päris külmad juba. Enda tumedad juuksed kinnitas tüdruk küljele madalasse krunni, jättes mõned salgud enda nägu raamima. Peaks mainima, et seekord oligi Simona päris täpne, kuna just siis jõudis ka Hunter, kelle neiu isa juba sisse oli lasknud. Kööki ilmudes tervitas neiu oma armsamat ja naeratas rahulolevalt, kui nägi neid isaga juttu rääkimas. Siiski hakkasid nad varsti minema ning Sommersite juurde jõudes võttis Mona enda üleriided ning saapad ära, enne kui Hunteriga elutuppa suundus ja Rosie talle sülle maandus.

Tüdruk vaatas korraks Hunteri poole ja hakkas naerma. "Kui sa veel kasvad, siis ei jõuagi ma sind enam süles hoida," ütles tüdruk naljatades Hunteri väiksele õele. Ta tundis end Sommersite juures juba väga vabalt. "Tere, Chad," tervitas Mona ka Hunteri vanemat venda ning pani Rosie maha, sest tüdruk oli tõesti juba päris raske. Kuigi Hunter oli juba norimise eest hoiatanud, oli vähemalt Chad küll hetkel üllatavalt viisakas ja Rosie tundus lihtsalt rõõmus. "Ma tõin sulle ka midagi," teatas Mona ning ulatas Rosiele mandariini, mille ta kodust just pisikese putuka jaoks kaasa oli võtnud, sest Hunter sai neid tema juures juba küllalt süüa. "Läks või? Ei ole võimalik," muigas Mona, kui Hunter Rosebudi sõnu natuke parandas. "Selles ei saa ju midagi halba olla, kui meie, tüdrukud, teie, poiste jaoks kenad välja tahame näha," sõnas näitsik lõbusalt.

And here's le outfit

"Sellest oleks küll kahju, aga mulle meeldib suur tüdruk olla," lausus Rosie Simona sõnade peale. Tuleb siis kasutada võimalust, kuni keegi teda üldse veel hoida jõuab. Kui Mona putuka lõpuks maha pani, ajas Rosemary huuled prunti, väljendamaks justkui vastumeelsust, kuid see ei kestnud kaua, sest varsti sai ta mandariini. "Sa oled nagu päkapikk, ainult sina ei pannud seda mulle sussi sisse," lausus Rosebud ning tänas Monat siis mandariini eest. Talle meeldis, kui keegi talle midagi head tõi või ta ise seda kuskilt saama juhtus. "Mina küll tervet garderoobi selga ei proovi," lausus Rosie Hunteri sõnade peale ning raputas pead.

"...veel," lõpetas Hunter enda õe lause. Ausalt öeldes ei suutnud poiss hetkel küll ette kujutada, et see pisike putukas ühel hetkel teismeliseks saab. See tundus lihtsalt nii uskumatu, aga eks aeg liigub halastamatult edasi. Loodetavasti saavad Rosie ja Hunter siis ka veel oma vahel sama hästi läbi. "Mnjah, kui seda selle nurga alt vaadata, siis küll," muigas poiss ja viis enda pilgu Monale.

Matthew ja Dani sõitsid järjekordselt Sommersite majja. Seekord tähistati advendiaja saabumist, seetõttu võttiski mees kaasa alkoholivaba glögi, mida saaksid kõik nautida. Veel oli tal kaasas üks suur lõhnaküünal, millesarnaseid ema kõvasti põletas. Mees avas Danielale ukse ning läks elukaaslase järel sisse ja võttis Dani üleriided, mis nagisse riputada ja eemaldas seejärel ka enda mantli. Dani ja Matthew vahel oli siiani kerge pinge, Sommers oli sellega harjunud, et tal on palju sõbrannasid, kellega ta tihti suhtleb, Danielale see vist nii meeltmööda ei olnud. "Hommik!" hõikas Matt koridorist ning liikus edasi, kaks glögipakki käes, küünal jäi koridori.

Kuulnud Rosie sõnu, hakkas Simona naerma. "Jah, kahju, et mu müts ainult seekord koju jäi," lausus tüdruk muiates, ehkki päkapikuks oleks ta nimetanud Rosiet ennast, kuna tema oli veel tõesti pisike, isegi kui ta ütles enda kohta, et on juba suur tüdruk. Ta oli väike suur tüdruk. Mona saatis Hunterile ühe sooja naeratuse, kui poiss tema poole vaatas. "Piparkookide tegemine lükkus ikka natuke edasi," lausus neiu, kuid sellest polnud midagi hullu. "Tere," ütles ta Mattile, kes just saabunud oli. Iseasi, kas mees seda koridori kuulis. Kui Daniela ka temaga on, siis ehk tahab Simona hiljem temagagi mõne sõna vahetada, kuigi hoolimata sellest koolipeol kohtumisest ta seda tüdrukut eriti ei tundnud. "Äkki teed ruumi?" pöördus näitsik taas Hunteri poole, kui ka diivanile tahtis istuda. Chadil olid seal ju paberid laiali ja noh, eks sinna andis end hetkel siis mahutada, kui Chad just kortsu ei taha tõmmata või Hunter tüdrukut juhuslikult hoopis sülle ei taha.

Kui mees ukse avas, astus Dani Matthew ees Sommersite majja sisse, hakates pärast ukse sulgumist enda üleriideid eemaldama. Enda burgundiatooni mütsi, salli ja kindad surus tüdruk tumemusta mantli käisesse ning ulatas selle siis mehele, kes mantli nagisse riputas. Mees käitus nagu ehtne härrasmees, avades uksi ja pannes tüdruku üleriideid ära, kuid tüdrukule tundus see kõik hetkel justkui mingi näitemänguna. Nende vahel ei olnud kõik korras. Ometi olid nad siia tulnud, et kõigile näidata, kui suurepärane kõik nende vahel on. Daniela ei tundnud ennast sellepärast just kõige paremini. Tavaliselt tekitas Sommersite kodu talle mõnusa sooja tunde, aga täna ei tundnud ta midagi. Dani eemaldas aeglaslet enda tumemustad põlvedeni kontsata saapad, mõeldes samal ajal, et oleks pidanud ikkagi koju jääma, mis tal alguses plaanis oligi olnud. Kui Matt edasi liikus, jäi Daniela veel hetkeks esikusse, kohendades kergelt enda soengut, mis mütsi alla päris korralikult elektrit täis oli läinud. Hinganud viimaks sügavalt välja ning naeratanud enda peegelpildile, jalutas Dani seda sama naeratust näol hoides elutuppa. "Tervist kõigile ja head esimest adventi," sõnas Daniela, jäädes Matthew juurde seisma, asetades enda käed rinnale risti. Ta tundis ennast justkui võõrkehana, oskamata kuidagi käituda. Tal oli selline tunne nagu ta oleks selles hoones esimest korda. "Chad, kas Anna on ka siin?" uuris Daniela korraga, viies pilgu Matthew vennale. Ta ei näinud tüdrukut ruumis, aga see ei tähendanud, et ta siin ei võinud olla.

OT: Outfit