New York Dream

"Selleks on sul veel aega, kui huvi peaks tulema," muigas Liam, kuid kahtles sügavalt, kas Alexit midagi sellist üldsegi tõmbaks. Nad olid mõlemad üsna sellised inimesed, kes olid, kes nad olid ja ei teinud välja sellest, mida teised arvasid. Noormees libistas enda käed tüdruku alaseljalt tema tagumikule, kuhu need rahulikult seisma jäid. Liam ei olnud ennast juba ammu nii rahulikult tundnud. Uskumatu, mida nad kõik üle on elanud ja siiani armunult koos püsivad olla. Ta oleks neidu ilmselt veel pikalt suudelnud, kui talle korraga makaronid ei oleks meenunud. "Ma arvan, et me võime seda hiljem jätkata," muigas Liam ning otsis välja sõela, millele kulus tal natuke aega, enne kui makaronid ära kurnas ja siis potti tagasi valas. "Kuidas sul see kaste edeneb?" uuris noormees ja vaatas üle näitsiku õla pannile.

"Täpselt - kui huvi peaks tulema," maigutas Alex lõbusalt suud. Vaevalt tal see kunagi tuleb. Tree Hilli draamast piisas talle täiesti ja tegu oli siiski väikese linnaga. New Yorgi draama ajaks tüdruku lihtsalt hulluks. Täpselt nagu seda tegi Liami suudlus. Käed tüübi juustesse kuklale libistanud, suudles tütarlaps tüüpi õrnalt, aga julgelt ja kindlalt vastu. Õnneks oli see suht lühikene, vastasel juhul oleks Jessica nagu jäätis suvel ära sulanud. Liami sõnade peale õrnalt noogutanud, maigutas tüdruk samas suud. Kerge surin tema nahal oli endiselt alles. "Peaaegu valmis," lausus näitsik, keerates ennast ümber. Seganud paar korda kastet, lisas ta sinna bassiilika ja teised maitsetaimed. Natukene veel ja siis valmis. Momendil meenusid Alexile ühe itaalia koka sõnad - kaste võib oodata, aga pasta peab alati õigeks ajaks valmis saama.

Kui Alex teatas, et kaste on peaaegu valmis, otsustas Liam, et katab laua ära. Tal läks natuke aega nõude ja riistade üles otsimisele, aga Alexilt abi ei pidanud ta hakkama küsima. Joogiks leidis ta külmikus mingi mahlapaki. "Või eelistad sa... mis sul siin on... veini?" küsis Liam, hoides käes mahlapaki ning vaadatas samal ajal küsivalt tüdruku poole.

Lasknud kastmel minut-kaks veel pliidil olla, seda vaikselt segades, tõstis Alex peagi panni teisele rauale, mis oli külm ning lülitas pliidi välja. Pööranud enda rohelised silmad üle õla Liamile, kelle näppude vahel oli mahlapakk, muigas näitsik kergelt. "Vein külmiku kõrval alumises kapis. See oli soolaleivapeo kingitus kursaõdede käest, seega ma ei saa garanteerida, et see maitseb hästi," turtsatas tüdruk. Kuna tal endal oli soov juua veini kõrvale ning jätta mahl hommikuks, võttis näitsik enda pea kohalt kapist kaks pokaali. "Ning külmikus peaks eilsest alles olema ühe valge kausi sees riivitud parmesani juustu, et toidu peale natukene panna. Viitsid selle ka äkki võtta," lisas Jessica õrnal naeratusel ja kutsika silmadega. Miks peaks ise nii palju vaeva nägema, kui köögis on teine paar käsi ka olemas, mille juurde kuuluvad kaks pikka tervet jalga.

Liam muigas ning asetas mahlapaki tagasi külmikusse, võttes hoopis sealt ühe veinipudeli. "Küll me siis vaatame, kas jääme elama," muigas noormees. Ta jõudis juba külmiku ukse sulgeda ja ümber pöörata, kui Lexile juust meelde tuli. "Ei viitis väga, aga mis mul üle jääb," lausus Liam lõbusalt ning võttis külmikust ka pisikese kausikese, mille seejärel koos pudeliga lauale asetas. Natuke otsimist ja mehel õnnestus leida ka avaja, millega pudel lahti teha. Saanud veinilt korgi pealt ära, valas ta mõlemasse pokaali parajalt punakata vedelikku. "Lõhn tundub küll täitsa hea," arvas Liam ning istus siis laua taha, aseatades ka pudeli sujuvalt sellele.

"Aga kõik head asjad ei pruugi alati hästi lõhnata," muigas Alex lõbusalt. Kapist ühe suurema kuumaaluse leidnud, asetas tüdruk selle kapile, tõstes panni sellele. "Muudame elu lihtsalt ja veame kõik pannid-potid lauale või oleme viisakad ja kõnnime iga portsjoni pärast kööki?" pööras Jessica enda rohelised silmad Liamile, suul endiselt lõbus muie. Ühe käega vastu kappi ennast toetanud, tõmbas näitsik teisega läbi enda pikkade pruunide juuste, lükates need ühele õlale.

"Tõsi, eriti veinide puhul," oli Liam näitsikuga päri. "Muudame elu lihtsaks, mis me siin ikka edasi-tagasi käime," arvas noormees. Siin olid ainult nemad ja nad kumbki ei olnud tegelikult eriti väga peenutsevad inimesed. Liam tõusis püsti ning võttis ise makaroni poti, et see lauale asetada. "Noored ja laisad nagu me oleme," lisas Blake muiates.

Alex muigas kergelt Liami sõnade peale. Seganud korra veel kastme läbi, võttis tüdruk ühte kätte panni ja teise soojaaluse, kõndides samuti laua juurde. Plaadikese suht laua keskele pannud, asetas ta sellele panni. "Ning eriti veel üks meist," turtsatas neidis lõbusalt. Blake ise rääkis ennist, kuidas ta endale pidevalt midagi odavat ostab ja rämpstoitu sööb. Lexie ikka püüan midagi kerget suuremas koguses teha, et seda oleks võimalik mitu päeva järjest süüa. Istunud noormehe vastu, võttis näitsik veinipokaali enda sõrmede vahele. "Mille terviseks siis võtame?" küsis näitsik vaikselt, hoides enda rohelisi silmi poisil.

Liam muigas kergelt Lexi märkuse peale, sest ta teadis, et võib mõnes asjad paras lohe olla. No aga kui sa ikkagi pallilatsil endast 110% välja pigistad, siis sa ei jõuagi enam kodus muud teha. Naine peaks sellega vaikselt harjuma hakkama. "Meie pisikese perekonna taasühinemise ja sinu suurepärase esinemise terviseks," lausus Liam, võttes ka endale klaasi sõrmede vahele. Ta vaatas neiule otsa ning lõi klaasi õrnalt vastu teist. Võtnud veinist lonksu, pidi noormees tunnistama, et see ei olnud kõige parem, aga samas ei saanud seda ka täitsa saastaks nimetada. Sellel oli lihtsalt mingi teistsugune harjumatu maitse juures. "Võib öelda, et su sõbrannadel ei olegi kõige hullem veinimaitse," muigas Liam.

"Perekonna terviseks," noogutas Alex õrnalt, lüües õrnalt enda pokaali vastu Liami oma. Noormees ja pisikene Lulu ongi momendil osakene neidise suurest perest, kuhu kuuluvad ka tema parimad sõbrad Lizard ja Sayer. Nad olid ka Mary-Lou ristivanemad siiski. Ning loomulikult Liami pere, kes on kohelnud Lexit viimased kaks aastat nagu enda teist tütart. Jessica ei suuda neile kunagi selle eest tasuda.
Võtnud lonksu punast veini, krimpsutas Alex hetkeks nina. "Sa oled liiga viisakas," maigutas näitsik suud. Tegu polnud tõesti kõige parem veiniga, aga pärast poolt klaasi joomist suudab seda juba rohkem juua.

Liam on üsna veendunud, et tema ema peabki Alexit enda tütreks, sest lisaks sellele, et nad saadavad raha enda pojale, saadavad nad seda ka Lexile, et nad ülikoolis mõnusalt ära saaks elatud. Need ei ole mingid üüratud summad, aga siiski piisav, et kuuga hakkama saada. "Ma ei saa ju ometi vaeste tudengite üritust head veini osta nii maha teha," muigas mees vastu, "pealegi peale mõnda klaasi ristime selle ilmselt parimaks veiniks, mis me joonud oleme." Okei, vaevalt see juhtub, kui noormees on harjunud ikka nende kvaliteetsete veinidega.

Liami vanematelt saadud raha on Alex põhiliselt kõrvale pannud, kogudes seda vaikselt ja kasutades sealt harva natukene ning seda ka ainult siis, kui on vaja arveid maksta. Põhilise raha saab näitsik siiski nende kolme-nelja õhtu eest ühes jazz-klubis laulmise eest ning palk oli päris korralik, kattes peaaegu terves ulatuses tüdruku väljaminekud, aga samas polnud neid just väga palju. Lexie elab vägagi tagasihoidlikult.
"Aga karm tõde on parem kui ilustatud vale. Vähemalt on neil veel arengu ruumi," muigas Jessica lõbusalt. Võtnud veel ühe lonksu punast veini, asetas ta pokaali lauale ja hakkas vaikselt pastat sööma. Kaste tuli isegi üllatavalt hea ning makaronid ei olegi kõvad ega liiga pudrud. "Ehk siis kui me oleme juba paarist klaasist purjus," turtsatas näitsik lõbusalt. Loodetavasti seda ikka ei juhtu, sest neil on üks pisikene tüdruk, kelle eest hoolitseda.

Liam muigas ja noogutas Lexi sõnade peale, asetades klaasi lauale ja jättes selle rahule. Pigem keskendus ta nende õhtusöögile, mis oli väga maitsev. Noormees vendus selles juba pärast enda esimest suutäit. "Ma arvan, et söögitegemises teeme hea meeskonna," lausus Liam, sest talle vähemalt söök maitses. Polegi ammu midagi sellist söönud. Seega mõnus vaheldus. "Paarist klaasist me vaevalt purju jääme, aga ega see välistatud ei ole, kuigi... me oleme nüüd vastutavad lapsevanemad, kui sa ära pole unustanud," noris Liam kergelt, sest ilmselgelt ta teadis, et Alex ei unustaks kunagi seda teises toas puhkavat Lulut ära.

"Aga restorani avamiseks oleme endiselt liiga kobad," turtsatas Alex lõbusalt. Kastet pasta peal rohkem laiali ajanud, võttis tüdruk keskelt ühe kahvlitäie ja pistis selle endale suhu. Natukene mälunud, jõi näitsik punast veini peale, mis selle söögi juurde sobis hästi. Bolognese kaste kompenseeris isegi veini puudujäägi. "Ei ole ning vaevalt suudan ma seda veini mõne klaasi jagu veel juua. Ühest piisab niigi," maigutas neidis lõbusalt suud, hoides enda rohelisi silmi Liamil. Joovad nad palju joovad ning ülejäänu kasutab näitsik mõni teine kord kastmeks ära. Joomiseks pole see just kõige parem. Äkki oleksid nad pidanud ikka mahla võtma.

"Mnjah, selles suhtes on sul õigus, aga eks alati võib ju asju juurde õppida," pakkus Liam, olles eriti optimistlik, mitte et nad kunagi üldse restorani tegemisele mõelnud oleksid. Kodusest kokkamisest täiesti piisas. "Ja sul on jälle õigus," muigas mees, sest vaevalt temagi enam teist klaasikest tahab. Ongi ainult toidukõrvale maitseks. Nii ajab asja ära küll.