New York Dream

"Ma arvan, et suudan sulle isegi midagi leida," muigas Alex lõbusalt. Tal poleks tõesti midagi üksinda kokkamise vastu. Viimased kuud on ta seda ju teinud ja tegelikult siis ka, kui ta veel enda isa nimele kuuluvas korteris elas, mis on nüüd tema ja Liami oma. Ning loomulikult Lulu oma, kes nüüd mugavalt Alexil süles kerra tõmbununa nagu kassipoeg magas. Enda tütart lõbusal muigel vaadanud ja seejärel Liamit, naeratas näitsik noormehe kergelt, toetades enda pea poisi õlale. Millega ta küll need inimesed enda ellu ära teeninud on?

Kui takso hotelli juures peatus, väljus Liam ainult korraks sõidukist. Ta käis sees, maksis arve praktiliselt mitte millegi eest ning võttis enda asjad. Pagas ilusti taksosse paigutatud, istus noormees tagasi autosse. "Nüüd sinu juurde," lausus Liam, sest ega ta ei teagi Lexi aadressit täitsa täpselt. Ta teab umbes piirkonda, kus maja asub.

Taksojuhile enda aadressi andnud, noogutas vanem mees kergelt ja võttis suuna Brooklyni poole. Õnneks polnud näitsiku korter, mida ta momendil üürib, väga kaugel hotellist, kust nad hetkeks läbi hüppasid, et Liam saaks enda kotid võtta. Lexi jaoks tuttava tellistest kortermaja ees peatus takso umbes kümne minuti pärast ning arve tasutud ja noormehe pagas tagant välja võetud, sõitis kollane sõiduk minema. Lulut enda süles hoides, tüdruku pea tema õlal, võttis neidis mantli taskust maja võtmed, tehes ukse alt lahti. Võtnud Liami käest kõige pisema ja kergema koti, liikus tüdruk peagi mööda treppe juba ülesse. Viiekorruselises majas elas neidis kolmandal korrusel ning korter meenutas paljugi tüdruku korterit Tree Hillis. "Tere tulemast, Brooklyni," lausus Lexie lõbusal toonil, avades korteriukse, millel seisis 63. Ukse kõrval asuvat lülitit vajutanud, süttisid lambid elutoas ja esikus.

Liam astus Alexi järel korterisse ning sulges ukse enda selja taga. "Sul on täitsa hubane olemine siin," lausus noormees tuunustavalt. See ei olnud mingi hiiglaslik korter, aga ausalt öeldes oli Liam juba tüdruku Tree Hilli korteriga niivõrd harjunud, et tema vanemate kodu tundus talle viimasel ajal isegi liiga suur. Eemaldanud enda üleriided, jalutas Liam edasi ning asetas koti esialgu diivanile. Tema käes olnud suurem kott sisaldas põhiliselt tema asju. Väiksem kott, mille Lexi korterisse tõi sisaldas Lulu asju. "Me peaks Mary-Lou magama panema... kuigi kui mõelda, millal ta viimati sõi, siis võib ta öösel üles ärgata veel," sõnas Liam, viies pilgu Alexile. Noormehel poleks midagi selle vastu, et Lulu ise magama panna, aga võibolla tahab tüdruk seda pigem ise teha.

"Hubane, aga mitte nii soe ja armas kui Tree Hilli oma, meie korter," lausus Alex vaikselt, õrn naeratus suul. See oli ainukene korter kooli lähedal, mis vastas peaaegu pooltele tüdruku kriteeriumitele. Suur, odav, hubane ja hea asukoht. "Ma lähen viin ta vaikselt siis ära," sõnas näitsik sosinal, et mitte Lulut ülesse ajada. Õnneks olid korteri seinad helikindlad, seega ootamatu lärm naabrite juurest ei tohiks neid segada. Aeglasel sammul magamistoa poole kõndinud, laulis neidis enda pisitütrele vaikselt, et tuua viimasele parem uni. Magamistoa ukse puusaga lahti lükanud, süütas Jessica pisikese tule voodi kõrval. Pisikese asemele pikali pannud, sättides ta mugavalt teki sisse, istus Alex paar minutit tegema kahekesi, lihtsalt lauldes tüdrukule vaiksel pehmel häälel. Veendnud, et Mary-Lou on magama jäänud, lahkus Jessica toast, tõmmates ukse vaikselt koomale. Musta mantli enda seljast võtnud, hoides seda käevangus, kõndis näitsik tagasi elutuppa. Rohelised silmad Liamile kinnitunud, naeratas tüdruk talle õrnalt.

Tjah, nende korter oli ikkagi juba oma. See oli veel võõras ja siin elas tüdruk ju üksi, kuigi ilmselt käisid tal siin ikka sõbrannad ka külas. Liam noogutas Alexile ning sellel ajal kui naine last magama pani, vaatas mees lihtsalt korteris ringi, jäädes lõpuks kööki seisma, sest söögitegemisest oli neil enne juttu ka. "Vahetad riided ära ka, enne kui kööki ilmud?" uuris Liam, kui tüdruk tema juurde tagasi ilmus, "hetkel näed sa küll võrratu välja, aga ma ei tea, mis sellest õhtuks järele jääks." Mees muigas kergelt ja vaatas neiule otsa.

Mantli diivani seljatoele visanud, kõndis Alex vaiksete sammudega kööginurga poole, kus Liam seisis. "Ma arvan, et saan hakkama, kuigi sinu sõnadest võiks aru saada, nagu kavatseksid sa mul siin toidusõja korraldada," turtsatas näitsik lõbusalt, jäädes noormehe ette seisma. "Ning aitäh," lisas ta hetk hiljem pisikese naeratusega. Liam oli tüdrukule siiski komplimendi teinud ja sellest oli raske mööda vaadata. Hetke veel Blake enda roheliste silmadega jälginud, suul pisikene totakas naeratus, nagu armunud inimestel on, astus Lexie kõrvale ja tõstis kapi peale paki makarone. Külmikust võttis ta juurde tomatipasta ja natukene hakkliha. "Makaronid Bolognese kastmega. Ma loodan, et sobib," sõnas Jessica vaikselt, pilk uuesti Liamil. Neidis ei viitsinud momendil küll millegi fancy'ma jaoks aega raisata.

"Võiks ju, aga ma arvan, et me mõlemad oleme liiga väsinud ja Lulu ei oleks ilmselt õnnelik, kui ta keset ööd üles peaks ärkama," muigas Liam, noogutades hetk hiljem, kui Lexi teda selle komplimendi eest tänas. Sellele tüdrukule suudab poiss väga loomulikult kiidusõnu öelda, ilma et ta ise seda tähelegi paneks. "Sobib," noogutas noormees, "ma võin makaronid keema panna." See on midagi lihtsat ja eksmisvõimalus on minimaalne. Kuigi ega selle toidu juures ei olegi midagi väga keerulist. Liam jalutas tüdruku juurde ning jäi talle küsivalt otsa vaatama. Mehel ei olnud õrna aimugi, kus potid asuvad.

"Veab mul siis seekord," muigas Alex lõbusalt. Neidise juures on nad paar korda toidusõda ja veesõda pidanud ning alati lõppes see mitmetunnise koristamisega. Vaevalt näitsikul homme tuju koristada on, kui tal seda juba momendil pole. Märganud Liami küsivat pilku, turtsatas näitsik valjult, hakates seejärel naerma. Kõndinud pliidi kõrval oleva kapi juurde, avas ta alumise, pliidipoolse ukse ning võttis poti koos kaanega sealt välja. "Kraani leidmisega ei peaks sul vist raskusi olema," noris Lexie kergelt mehe kallal.

"Ha-ha-ha," sõnas Liam tüdruku sõnade peale ning võttis poti kätte, et sinna parajalt vett lasta. Jalutanud tagasi pliidi juurde, asetas ta poti pliidile, pannes selle alla ka tule. Natuke otsimist ja Liam võis soolatoosist vette natuke soola panna. Nüüd ei jäänudki muud üle, kui kaan peale ja pisut ootamist. "Kuidas sulle siis üldiselt see suurlinna elu meeldib?" tundis poiss huvi. Nad olid enamasti kursis üksteise tegemistega, aga sellist üldist juttu nad väga rääkinud ei olnud. Nüüd ongi neil selleks võimalus.

Alex muigas lõbusalt, pannes panni pliidile ja sooja. Otsinud kapist välja õli, kallas ta natukene pannile, et hakkliha praadima panna. "Huvitav, igapäev on täis katsumusi ja erinevaid üllatusi, aga kohe kindlasti mitte mulle. Need paar aastat pean siin vastu, aga eelistan siiski väikelinnu nagu Tree Hill," lausus neidis pisikesel naeratusel, pöörates enda rohelised silmad Liamile. Ning see oli tõde. New York ei meeldinud Jessicale aastaid tagasi, kui ta pärast enda ema surma siia isaga kolis ja ei meeldi ka praegu, aga Julliardi nimel on ta nõus selle välja kannatama. Kõigest mõni aasta veel. Pealegi on tal aeg-ajalt pool nädalat vaba ning jõulu vaheaeg, mille ta saab kodus koos kahe enda lemmikinimesega veeta.

"Väga tore, et sa siin suurlinna hulluses seda väikest Tree Hilli ära pole unustanud," sõnas Liam, kuigi tuleviku osas ei teadnud ta küll midagi. Juhul kui mehel veab ja ta jala NBA ukse vahele saab, siis võivad nad tulevikus ükskõik kus elada. Samas tähendaks see palju reisimist... vähemalt Liamile. Aga eks sinna ole veel tublisti aega. "Ma eeldan tänase õhtu põhjal, et sa ei ole enam pahane, et ma sinu eest Juilliardi avalduse saatsin," lausus noormees muiates, sest kui Lexi sellest alguses teada sai, siis oli ta rohkem vihane tüübi peale, kui õnnelik selle üle, et ta sisse sai. Liam tõstis kaane poti pealt ära ning valas keevasse vetta makaronid. Ta segas neid korraks ja jättis siis ilma kaaneta nad lihtsalt keema.

"Noh New Yorki ja Tree Hilli on suht raske omavahel objektiivselt hinnata ning pealegi viimase šarmi ja draamat ei suuda selline suurlinn kuidagi üle trumbata," lausus Alex lõbusa muigega, rohelised silmad Liamit jälgimas. Lisanud hakklihale tomatipasta ja maitseained ning pannud kõrvale ootama erinevad maitsetaimed, mis annaksid sellele õige Bolognese kastme maitse, segas tüdruk need omavahel kergelt läbi, jättes selle mõneks minutiks lihtsalt podisema. "Pahane ... mitte nii väga, aga andestanud pole ikka veel ... kui sa poleks nii pikk, tugev, nägus, armas ja hot, siis ma oleks sulle ammu virutanud," lisas neidis kavalalt naeratades, hoides enda pilku kindlalt Blake'il. Kui Lexie esimest korda kuulis, et noormees tema nimel avalduse esitas, oli tüdruk üllatunud ja natukene pahane küll, et poiss seda tema selja taga tegi, kuigi idee oli ülimalt armas. Nüüd meenutab Jessica seda vaid naerdes, tänades tüüpi sisimas. Liam kinkis talle midagi hindamatut ning seda juba teist korda. Esimene on siiski pisikene Lulu teises toas.

"Tõsi, sest vahel on tunne nagu Tree Hill elatukski ainult draamast, aga võibolla on asi selles, et siin linnas sa ei tea kõiki inimesi enda probleemidega. Väikelinnas tead sa peaaegu kõiki," lausus Liam, jälgides samal ajal, kuidas Alex kastet valmistas. Makarone ei olnud vaja väga valvata. Küll aga hoidis mees silma peal kellal, et mitte pastat pudruks lasta. "Kuule, ära sa nüüd liiga pikka viha ka pea," sõnas Liam tüdrukule, "ma tegin seda ainult sellepärast, et ma teadsin, kui väga sa seda tahad, kuigi sa seda otseselt kellelegi ei öelnud." Astunud sammukese Lexile lähemale, asetas kutt enda käed ümber tema ning vaatas talle mõni hetk niisama otsa, enne kui teda suudles.

"Võib-olla tõesti. Samas ei saa öelda, et ma olen väga siinsesse dramaatilisse elu ka sisse piilunud," muigas Alex õrnal muigel. Tüdruk veetis suurema osa õhtust korteris, hommikul läks kooli, oli seal mingi kuus tundi, tuli tagasi, pani klapid pähe ja töötas paari uue laulu kallal ning tunniks-kaheks läks õhtul Broadway lähedal asuvasse jazz-baari laulma, saades selle eest palka. Kohalikku gossipit neidis tõesti ei loe.
Kui Liam Lexie ette astus ja enda käed neidise pihale libistas, pani tüdruk õrna sõrmseonguga enda käed ümber noormehe kaela. Mitu sekundit jälgis ta vaikides poisi siniseid silmi, aga tundnud tüübi huuli enda omadel, peitis Jessica rohelised silmad suletud silmalaugude taha ning nautis seda ülimalt meeldivat tunnet, mis temas tärkas ja üle keha levis.