Start of something new

"Jah?" muigas Simona ning jalutas järgmise pildi juurde. "Räägi siis, mis emotsiooni see pilt sinus tekitab?" pöördus tüdruk Hunteri poole ning hakkas kergelt naerma. Simona arvates oli see lihtsalt ilus pilt, aga võrreldes eelmistega mitte midagi väga erilist. "Mina teen seda ka vahepeal," tunnistas Simona, kui Hunter mainis, et mõned inimesed hakkavad piltidelt otsima mingeid kujundeid, millele kunstnik tegelikult üldse ei mõelnud.

"Noh, kuna see on üsna külmades toonides ja üsna rohmakate pintslitõmmetega, siis sellist... rahutust ja ängi?" pakkus Hunter ja vaatas siis Simona poole. Vähemalt tema luges sellelt uuelt pildilt midagi sellist välja. Mona võis ju näha selles hoopis midagi muu. "Okei, leia sellelt maalilt siis mõni kujutis," muigas poiss, viies ka enda pilgu teosele, et lasta joontel kuidagi kokku sulanduda, et silmade ette tekkiks mõni kujutis.

"Sa pole ainus. Kusjuures ma tunnen, et mul hakkab seda pilti vaadates külm, kui selline asi üldse võimalik on," muigas Simona, kelle tuju äkki kuidagi eriti lõbusaks hakkas minema selle kohta, et nad viibivad hetkel kunstinäitusel ja seal on tavaliselt kõik ikka täiega tõsised. "Kõlab nagu väljakutse," lausus tüdruk, kui Hunter tal pildilt mõne kujutise palus leida. Nüüd süvenes neiu rohkem maali ja hetkeks paistis ta ikka väga mõtlik. "Ma arvan, et siin on kujutatud mässu kogu selle korra ja nende... kuidas te seda nimetate, mul ei tule sõna meelde..." üritas Simona seletada, kuid ei mäletanud õiget ingliskeelset sõna selle kohta, ehkki see oli tüdrukul keele peal. "No selle... ühiskonnastandardite vastu," lõpetas Mona oma lause ning jäi Hunterile otsa vaatama.

"Kindlasti on. Ega siis värve niisama soojadeks ja külmadeks ei jagata," sõnas Hunter kergelt muiates. Poiss suutis teoselt leida ainult ühe kujutise ja temal tundus see olevat tühjaks läinud ujumisrõngas. Ta jättis selle avastuse pigem endale. "Eee... reeglid?normid?tavad?" pakkus poiss erinevaid sõnu, mis talle pähe tulid, sest ausalt öeldes ei saanud ta aru, mis sõna Mona taga ajab. Küll aga sai ta aru, mida ta enda lausega öelda tahtis.

"Nojah, üldiselt ikka üsna masendav pilt," leidis Simona, kuigi võib-olla kunstnik seda just taotlenud oligi. "Jah, täpselt," sõnas neiu, kui Hunter erinevaid sõnu pakkus. "Normid siis ilmselt," sest see oli kõige lähemal sellele, mida Mona mõtles. Siis jalutas tüdruk järgmise pildi juurde ja hakkas selle peale lihtsalt naerma, sest midagi oli selle juures nii naljakat. "Mis sa sellest arvad?" küsis ta Hunterilt.

Eks ta natuke sinna negatiivsesse poolde vajus jah. Hunter jalutas tüdrukule järele, visates eelmisele pildile veel ühe kiire pilgu. Kui Simona korraga naerma hakkas, vaatas poiss kordamööda tüdrukut ja teost. Ta ei teadnudki, kumb ta lõpuks muigama pani, aga ta panustaks Monale. "Noh... ma olen üsna kindel, et sinu teeb see vähemalt lõbusaks," turtsatas Hunter lõbusalt, "aga see tundub tõesti selline lõbus ja energiline."

"Minu arust ongi, kui välja arvata see kübaraga mees, kes seal nurgas istub. Ta on sellist nägu, nagu tal oleks kõht lahti ja siis ta ei julge püsti tõusta," rääkis Simona, sest just see ta tolle pildi juures naerma ajaski. Kui üldiselt seda pilti vaadata, siis tuju tegi heaks küll. "Aga noh, mulle tuleb sellega üks näitus veel meelde, kus ma kunagi ammu käisin," teadis Mona rääkida. "Seal oli niimoodi, et ei saanud arugi, kas tegu oli foto või maaliga, sest need maalid paistsid rohkem nagu fotod."

"Kui sa nii ütled," sõnas Hunter ja vaatas samuti seda meest, kelles Simona rääkis. Natuke veider ta nägu oli, aga ei tea, kas see just seda tähendas. "Mõned maalid on tõesti väga tõetruud. Mulle endale meeldivad pigem sellised pildid, kus sa ikka pintsli jälgi saad näha... või noh aru on ikka saada, et tegemist on maaliga," lausus poiss, kuigi neid fotomoodi pilte oli detailide osas lahe uurida ja imestada, kuidas kunstnik küll sellega hakkama sai.

"Mulle meeldivad soojad toonid ja tore oleks jah, et ma ise ka maale fotodega segamini ei ajaks. Samas fotonäitused on ka mõnikord päris huvitavad," rääkis Simona, ehkki ühelgi fotonäitusel polnud ta ka ammu käinud. Samas võiks ju mõni päev näiteks Red Brick House'i galeriist läbi astuda ja vaadata neid pilte ka. "Ma juba imestan, millega viimane maal üllatada suudab," sõnas näitsik. Siiani oli talle näitus ju isegi meeldinud.

"Fotonäitused võivad tõesti huvitavad olla. Millised fotod sulle üldse meeldivad... nagu selles suhtes, et kas olustik, stuuidio, loomad, loodus ja mis kõik olemas on," uuris Hunter, jalutades järgmise pilgu juurde, mis talle erilist muljet ei avaldanud, kuid see eest oli see väga meisterlikult joonistatud. "Ma ei ole kunagi värvidega joonistamist eriti katsetanud, aga see näitus tekitab küll soovi proovida," sõnas poiss korraga. Ta oli enda pliiatsitega väga rahul, aga vahel on mõteks enda mugavusstsoonist välja astuda.

"No kui valida nendest, siis ühtegi kindlat küll ei ole," rääkis Simona. "Loodus- ja loomafotod on väga ilusad, aga mulle meeldivad need ka, mis on tehtud kuskil Aafrikas või kus iganes mingitest inimestest, kui on hästi seda emotsiooni tabatud. Loodusfotodest meeldivad mulle täiega need virmaliste- ja äikesepildid. Peab ikka päris osav olema, et neid välke pildile saada," rääkis näitsik. Tema silmis peaks nende ees lausa mütsi maha võtma, kes päris võimsad välgud äikese ajal pildile said. "Tegelikult tahaks kunagi oma silmaga ka virmalisi näha, kui ma juba neid mainisin," lisas Mona nagu muuseas. Inimesed küll räägivad neist, aga ise pole Simonal kunagi õnnestunud virmalisi näha. See võib ju päris ilus vaatepilt olla. "Aga millised fotod sulle meeldivad?" pöördus Mona poisi poole ja jalutas järgmiste piltide juurde edasi, kuulates ka seda, mis Hunter rääkis. "Sa võiksid mulle kunagi oma joonistusi näidata," tegi ta ettepaneku, kui Hunter joonistamisest rääkis. Ta oli näinud ainult mõnda üksikut pilti, aga kõiki noormehe joonistusi.

Hunter kuulas tüdrukut ja jalutas koos temaga järgmise maali juurde. Poiss jäi seda küll pikemalt silmitsema, kuid tema mõtted olid Simona jututeema juures. "Loodusfotod enamasti ja siis nagu reisifotod ehk siis nagu erinevad kultuurid ja eluolud... umbes nagu sinagi rääkisid need Aafrika pildid," seletas poiss. "Noh, kui sa väga tahad, siis ma võin neid sulle ju mõnikord näidata. Need on suuremas osas loomad... harva midagi muud," hoiatas noormees ette. Ta oli küll muid asju ka katsetanud, aga need ei kukkunud Hunteri arvates nii hästi välja. Jalutanud uue maali juurde, vaatas ta Monale otsa, enne kui pilti vaatas.

"Kui neist loomapiltidest rääkida, siis mulle meeldivad neist kõige rohkem need valged karvased hülged. Nad on ikka nii jubedalt armsad ja nende pilk on alati kuidagi selline... kurblik," rääkis Simona. Tavaliselt võis natuke kurbust ka Simona pilgus märgata, kuid see ei tähendanud alati, et ta kurb oli. Tal olidki sellised silmad. "Aga samas need eluolude pildid annavad võimsat emotsiooni edasi," lisas tüdruk. "Ja kuna ma mõtlesin, et võiks millalgi Red Brick House'i galeriist ka läbi minna, siis ma tahakski teada, kas sa tuleksid minuga kaasa?" tegi rumeenlanna ettepaneku. Nad ei pea seda tingimata täna tegema, aga mõni teine kord ikka. Pealegi polnud see koht Simona kodust kuigi kaugel ja tüdrukul oli seal mõnes mõttes käpp isegi sees. "Kindlasti tahan ma sinu joonistusi ka näha," noogutas ta. Mis siis, et enamikul neist on loomad. Tüdruk jalutas järgmise maali juurde ning naeratas õrnalt Hunterile, kui tema pruunide silmade pilk noormehe omaga kohtus. Siis jäi ta pilti vaatama, silmadesse tekkimas soe pilk. "See pilt tuletab mulle mu kodumaad meelde," lausus ta.

"Kusjuures neil on tõesti enamasti üsna kurb pilk," noogutas Hunter tüdruku sõnade peale. Noh, eks sa ürita ise mingi jäätüki peal elada ja külmetada. Tahaks näha, milline nägu neil siis oleks. "Ikka võib. Ma ei olegi sinna sattunud," sõnas poiss. Peab ikka linnas toimuval silma peal hoidma. Tegelikult on tore, et vaatamata Tree Hilli väiksusele toimub siin endiselt pidevaid uunedusi. "Ma ei olegi sinult kunagi küsinud, kas sa tahaksid tulevikus nagu USAsse jääda või Rumeeniasse tagasi minna?" tundis poiss siirast huvi, kuigi ta arvestas sellega, et Mona ei ole sellele võibolla mõelnudki ja nii kaugele ette ei saa ju teada.

"Nende valge karv tundub küll täiega mõnus ja pehme ja noh, kui ma saaks, siis võtaks endalegi ühe sellise," lausus Simona, kuigi vaevalt ta hülgele vajalikud tingimused suudab tagada, et loomal hea oleks. Keegi ei pea tavaliselt hülgeid ikkagi koduloomana. "Ma ka seni ei ole, aga mul on käpp sees seal," sõnas näitsik ja kõndis järgmise maalini. See on see, kui galerii omaniku õega suhtled. Kuulnud Hunteri küsimust, jäi Simona hetkeks mõtlema. "Ma ei tea, ma pole sellele nii väga mõelnud," lausus neiu. "Ma mõtlen... mulle meeldib siin ja siin oled veel sina ja... raske oleks vist uuesti ära minna," seletas ta, märkamatagi seda, et ta ka poisi üheks põhjuseks tõi. Hunter oli talle tõesti väga armsaks saanud ja Simona ei tahtnud temast lihtsalt kaugeneda, kui ta peakski kunagi jäädavalt kodumaale tagasi minema.