New parents :)

25. septembri pärastlõunal sai Elizabeth aru, et beebi ei taha enam kohe sugugi kõhus olla. Xavier sõidutas naise kiiresti haiglasse ning mõned tunnid hiljem sündiski nende ühine laps. Sünnitus möödus võrdlemisi kiiresti ning tänu valuvaigistitele polnud see ka just väga valus. See oli siiski valus ning ilmselt kõige valusam asi, mida Lizzie oli kunagi läbi elanud, kuid sünnitus ei olnud nii hull kui Elizabeth oli kartnud. Algselt kaalus naine ka keisrilõiget, kuid armide tõttu ei tahtnud ta seda. Lizil oli siiski kerge lootud modellinduse juurde ühel heal päeval naasta. Õnneks oli ka Xavi naise kõrval ning ta ei pidanud seda päris üksi läbi tegema. Möödus umbes tund, kui arstid lapse ära pesid, sõrmed-varbad üle lugesid ning pisitüdruku värskete vanemate juurde tõid. Õde andis roosa pambu Elizabethile ning lahkus seejärel palatist, sulgedes ukse enda järelt. "Ta on niiii tilluke aga tal on niiii suured silmad," lausus neidis vaikselt Xavierile, kui beebi teda oma suurte silmadega jõllitas.

Mida rohkem päevi möödus, seda lähemale jõudis sünnitusaeg, mistõttu veetis Xavier nüüd võimalikult palju aega Elizabethiga koos. Tundide ja treeningute ajal polnud see muidugi võimalik, aga muul ajal küll. Tänasel päeval aga ei osanud Xav oodatagi, et läheb sünnitamiseks, kuni Elizabethil järsku valud hakkasid. Nii kiirustatigi kohe haiglasse ning isegi Xavieri vanemad kavatsesid pärast lapse sündi kohale ilmuda. Terve selle raske aja püsis Xav Elizabethi kõrval ning oli ühe noore mehe kohta isegi üllatavalt vapper. Mõni teine tema asemel oleks kindlasti jooksu pistnud ja alles siis tagasi tulnud, kui kõige jubedam protsess möödas on. Ühel hetkel toodi aga laps juba nende juurde ja Xavier sai talle esimest korda pilgu heita. Ikka oli veel nii veider mõelda, et temast on saanud isa... "Minu arvates meenutab ta rohkem sind kui mind," leidis noormees, kuigi päris kindel ta olla ei saanud. Kui laps vanemaks saab, on juba kergem aru saada, kumma vanema nägu ta rohkem on.

Lizzie hoidis last süles ning alles nüüd hakkas talle vaikselt kohale jõudma, et tal ongi nüüd laps. Naise kõht oli tunduvalt pisem kui enne, mis oli nüüd harjumatult naljakas. "Kas sa nime peale oled mõelnud? Ma ise mõtlesin mingi hetk talle nimeks panna Danielle," rääkis naine noormehele naeratusega. Lizzie oli nii õnnelik, et Xavier oli terve selle aja talle siin toeks, mitte ei pitnud jooksu. Kuulnud, et beebi meenutab mehe arvates pigem Lizi kui meest ennast, turtsatas Elizabeth. "Ma arvan, et hetkel ta ei meenuta veel kedagi. Eks paari kuu pärast hakkame võrdlema beebipilte," lausus Lizzie naeratusega. "Tahad ka meie tütart hoida? Hetkel on ta vähemalt rahulik ning ei karju," rääkis Elizabeth ning vaatas Xavierile otsa.

Naise küsimuse peale raputas Xavier pead. Ta poleks nagunii suurem asi nimemõtleja, mistõttu otsustas Xav selle ülesande pigem Elizabethile usaldada. Vajadusel võib ta muidugi aidata naisel mitme erineva variandi seast sobiliku välja valida. "Mm... Danielle Killam. Poleks ju üldse vigagi," vajus Xavier natukeseks mõttesse. Loomulikult kavatses Xav lapsele anda oma perekonnanime. Xavier hakkas samuti naerma, kui Liz väitis, et laps ei meenuta veel kedagi. Noormehe meelest oli üks sarnane joon siiski olemas. "Tal on rohekad silmad, aga minul mitte, seega meenutab ikka sind," selgitas kutt enda mõttekäiku. "Muidugi tahan, ulata ta mulle," lausus Xavier vastuseks, kui Liz pakkus last talle süllevõtmiseks.

Kuulnud, kuidas Xavier beebi nime välja ütles, naeratas Lizzie. See kõlas päris hästi ning nüüd sai naine olla kindel, et noormees ikka kavatseb lapsele oma perekonnanime anda. "Kas me mõtleme talle keskmise nime ka või jätame niimoodi?" küsis neidis Xavilt. Kuulnud kommentaari sarnase joone kohta, turtsatas Elizabeth kergelt. "Nii palju kui mina kuulnud olen, siis seda silmavärvi alguses ei saa väga usaldada. See pidavat muutuma vist," lausus naine muigega. Kui Xavi tahtis Danit sülle võtta, ulatas naine pambu ettevaatlikult Xavierile. "Hoia ta pead ka ja ära teda maha pilla. Ta ei põrku nagu su korvpallid," lausus Elizabeth muigega ning vaatas värsket isa koos pojaga. See vaatepilt oli kuradima armas. Sünnitus oli naise võrdlemisi ära väsitanud, kuid magama ei tahtnud tahetkel veel küll jääda. Liz libistas käega korra üle oma kõhu, mis tundus nüüd jälle nii võõras. Veider oli mõelda, et mõned tunnid tagasi elas seal inimene ja nüüd on ta juba Xavieri süles.

Lizzie naeratuse peale eeldas Xav, et nimi on neil nüüd olemas. Naise järgmised sõnad ainult kinnitasid Xavieri arvamust. "Võiks ju tegelikult keskmise nime ikka mõelda. Siis saab ta tulevikus vähemalt valida, millist nime kasutada tahab," sõnas kutt vastuseks. Ka Xavieril endal oli keskmine nimi täiesti olemas, kuigi noormees pole seda kunagi eriti kasutanud. Kuulanud, mida Elizabeth rääkis, tõi Xav kuuldavale väikese naerupahvaku. "Vot seda polnudki ma veel kuulnud," tunnistas tüüp ausalt. Üldiselt ei pidanud Xavi end rumalaks, aga nüüd tekkis tal küll korraks selline tunne, nagu kuuluks ta "ajutute sportlaste" stereotüübi alla. Kui Liz talle lapse ulatas, võttis Xav oma tütre võimalikult hoolikalt sülle, et ta mitte mingil juhul midagi nässu ei saaks keerata. Õnneks oli ta juba varem näinud, kuidas lapsi hoitakse, mistõttu ei tekkinud sellega probleeme. "Huvitav võrdlus. Et siis nagu korvpall..." jäi Xav natukeseks mõtlema, pärast mida ta järjekordse naeruturtsatuse kuuldavale tõi.

Kuulnud Xavieri kommentaari keskmise nime kohta, naeratas Elizabeth kergelt. "Keskmise nime mõtled sina välja. Saad ka kasulik olla," rääkis Liz lõbusa muigega. "Näed mida kõik last saades ka teada ei saa," lausus naine ning vaatas, kuidas Xavier lapse ettevaatlikult kätte võttis. See oli vägagi armas vaade. Pealegi kõik oli nüüd palju parem, Xavi ja Liz ei tülitsenud, mõlemad jälle naersid ja olid õnnelikud. See oli midagi, mida nad kumbki polnud tükk aega olnud. "Meie uus õnnelik algus," lausus Elizabeth, kui vaatas Xavieri koos nende ühise tütrega. Naine oli praegu väga õnnelik, et Xav veenis teda last alles jätma. Üksi poleks ta sellega hakkama saanud ja praegu oli kõik lihtsalt jälle nii suurepärane.

Seda Xavier kartiski, et nüüd tuleb keskmine nimi temal välja mõelda. Ega see just lihtne pole, kuid ta otsustas, et võtab selle väljakutse vastu. "Sophia?" pakkus Xavier ühe nime, mis vähemalt tema peas hästi kõlas. "Võib-olla pole ma tundides lihtsalt tähelepanelikult kuulanud," lausus tüüp õlgu kehitades. Laste teemal on seal ikka juttu olnud, aga Xavi jaoks oli see enne Elizabethiga kohtumist täiesti tundmatu maa. Kuulnud Elizabethi sõnu, pööras Xavier pilgu lapselt enda tüdruksõbrale. "Tundub küll sedamoodi. Loodetavasti nii jääbki," sõnas noormees vaikselt. Muidugi ei tea veel, kuidas neil see kodu mängimine välja tulema hakkab. Igatahes on Xav praeguseks juba oma vanemate majast välja kolinud ja sinna tagasi küll ei igatse.

Kui Xavier lapsele keskmist nime mõtles, oli Liz isegi veidi üllatunud. Naine arvas, et Xavi hakkab vastu vaidlema, kuid selle asemel kõlas peagi üks üllatavalt ilus nimi. "Sa mõtlesid seda nime juba kunagi enne ka? Sophia sobib suurepäraselt," lausus Elizabeth seejärel naeratusega. Kui Xavier rääkis tundides kuulamisest, muigas neidis lõbusalt. "Mnjahh.. Seda on meil kõigil juhtunud," nentis Liz, kui viis pilgu Xavilt beebile. "Võiks küll.. Mul sinugale ei meeldi tülitseda," lausus Lizzie naeratusega. Viimasel ajal oli kõik lihtsalt suurepärane olnud ning kergelt üllatava käiguna tuli see, et Xavier naise juurde kolis. Ilmselgelt see Lizzie'le meeldis, kuid naine lootis siiralt, et nüüd, kus beebi on sündinud, saab Xavier end ka välja puhata, mitte ei lähe kogu aeg surmväsinuna kooli. "Kusjuures ma alles hiljuti mõtlesin selle peale, kui me kohtusime ja esimene kord, kui ma sinu juures käisin... Sellest kõigest on vähem kui aasta möödas ja nii palju on muutunud.. Kes oleks osanud siis arvata, et see kõik nii võib lõppeda," rääkis Lizzie õhkõrna muigega, pilk Xavil ja Danil.

Elizabethi küsimuse peale raputas Xavier pead. Ta oli alati arvanud, et Elizabeth võtab selle ülesande enda peale. Tavaliselt meeldib ju naistele taolisi asju otsustada - vähemalt nii oli Xavi aru saanud. Ja mida vähem neil tuleb vaielda, seda parem mõlemale. "Mul on hea meel, et jõudsime nime asjus ühele nõule," teatas noormees. Järgmiseks katsumuseks saab ilmselt nende tütre kasvatusmeetmete valimine, kuigi selleni on veel tublisti aega - enne tuleks harjuda unetute öödega, kui lapse kisendamine magada ei lase ning muu taolisega. "Ma ei teagi vist ühtegi inimest, kellele meeldiks tülitseda," lausus Xav Elizabethi sõnade peale. Kui Liz hakkas ühel hetkel rääkima, kui vähe aega nende kohtumisest tegelikult möödas on, pani see jutt ka Xavieri mõneks ajaks mõtlema. "Me lihtsalt liikusime tavalisest tunduvalt kiiremini suhte ühest staadiumist teise, aga mul pole midagi kahetseda," sõnas noormees lõpuks.

Nüüd oli vähemalt lapsel nimi olemas, millega mõlemad osapooled rahul olid - loodetavasti läheb kõik ülejäänud sama libedalt, või vähemasti selles osas, mis nende tütresse puutus. Nende tütar - see oli midagi, millega neidis pidi veel ära harjuma. Eelnevalt oli see olnud vaid mõte, kuid nüüd on kõik reaalsus, laps on sündinud. Oli aeg hakata arvestama oma elus kellegi teisega peale iseenda.. ja Xavieri, kuidi Liz pidi nentima, et neidis polnud just väga palju Xavieriga arvestanud, vähemalt mitte siis, kui ta kolmeks nädalaks Prantsusmaale põrutas. Kui Xavi ütles, et ta ei kahetse midagi, oli Elizabeth siiralt üllatunud, kuid peagi asendus see üllatuv ilme naeratusega. "Mul on hea meel, et sa ei kahetse. Ma tean, et see kõik polnud plaanitud, kuid ma loodan, et laps ei hakka sul kooli segama. Sa võid muidugi aeg-ajalt ka vanemate juures olla kui tahad, saad end välja puhata.. Ma ei paneks seda sulle pahaks," rääkis Lizzie seejärel naeratusega. Polnud vaja, et Xavi koolist välja kukuks.. See oleks viimane asi, mida neidis tahaks..

Xavierile polnudki reaalsus veel täielikult kohale jõudnud, kuigi ta on juba kuid harjutanud end mõttega tänasest päevast - sellest päevast, kui tema elu täielikult muutub. Siiani tundus talle kõik talutav, kuid seda ei tea keegi, mida Xav näiteks nädala pärast mõelda võib. Loodetavasti suudab ta vähemalt selle ajani oma kaine mõistuse säilitada... "Mis tehtud, see tehtud. Elu läheb edasi ja ainult paremuse suunas," üritas Xavier optimismi välja näidata - kusjuures ei pidanud ta isegi teesklema. Kestab see illusioon siis kaua või mitte, aga praegu küll noormees kusagil mingit probleemi ei näinud. "Lihtsam variant oleks tropid kõrva panna," pakkus Xav muiates. Nii ei segaks teda lapse öine kisendamine. Tundnud järsku, kuidas telefon tema taskus vibreerima hakkas, ulatas kutt tütre uuesti Elizabethile ning vastas seejärel kõnele. Mõne hetke pärast kõne lõpetanud, jäi ta Lizile otsa vaatama. "Mu vanemad on kohe siin," teatas ta.

Elizabeth naeratas kergelt kui ta Xavieri sõnu kuulis. Liz tõesti armastas Xavieri ning olgu see kõik kui tahes ebatavaline, ei kujutanud naine hetkel ette oma elu Xavita. Kuulnud tropi varinati, puhkes Liz naerma. Enne kui ta seda kuidagi kommenteerida jõudis, andis Xavi lapse naisele tagasi ning võttis telefoni vastu. Kõne õnneks ei kestnud väga kaua ning sellel hetkel koondas Elizabeth kogu oma tähelepanu Danielle'ile. "That's going to be interesting.." Lizile ei sümpatiseerinud Xavieri vanemad mitte üldse ning see tunne oli vastastikune. Loodetavasti asi muutub, kuid selles ei saanud kindel olla. Neidis ohkas kergelt ning vajutas tütrekese laubale kerge musi. Lizzie'l oli nüüd uus kõige kallim vara ja see mahtus talle sülle - midagi uut. "Aga kui nad ei suuda end korralikult üleval pidada, siis kas sa palun paluksid neil lahkuda? Ma ei jõua täna nendega võidelda," palus Liz seejärel Xavierilt ning viis oma silmade pilgu mehele.

Elizabethi näoilme ütles Xavierile palju rohkem kui naise sõnad. Seda teadis ta juba ammu, et Lizi koos oma vanematega ühte ruumi laskmine võib põhjustada hulgaliselt ebavajalikke pingeid, aga vanavanematele oma lapselapse nägemise keelamine ei tundunud ka oluliselt parem variant. Jäi üle ainult loota, et nad arvestavad Elizabethi praeguse olekuga ega hakka oma tavapärast hukkamõistvat suhtumist demonstreerima. "Ma olen kindel, et nad ei jää siia kauaks," sõnas Xavier. Võib-olla toovad üht-teist lapse jaoks, tutvuvad natuke värske ilmakodanikuga ja lähevad minema. "Aga vastuseks sinu küsimusele - jah, ma kihutan nad kohe uksest välja, kui asi peaks inetuks muutuma," andis Xavier Elizabethile lubaduse.

Elizabeth teadis, et Xavierile ei meeldi see, et Liz ja mehe vanemad läbi ei saa, kuid seni kuni Xavi vanemad isegi ei ürita mitte hästi läbi saada, ei kavatse ka Lizzie selle nimel pingutada. Siiski tuletas naine endale meelde, et nüüd on tal Xavieriga ühine laps ning ehk vaevuvad Xavi vanemad omalt poolt mingitki entusiasmi nende suhte paranemise koha pealt. Kuulnud Xavieri lubadust, naeratas Elizabeth kergelt. "Ma armastan sind," lausus Lizzie ning kasutades tõsiasja, et noormees oli voodile lähedal, võttis Liz Xavi käest kinni ja naeratas kergelt. Sellest, mil naine viimati mehe vanematega kokku puutus, oli muidugi päris mitu nädalat mööda läinud, kuna pärast seda kui Xavi Lizzie juurde sisse kolis, polnud naisel vähimatki põhjust Killamite villa külastuseks. Naine muidugi ei teadnud päris täpselt, mida arvasid Xavieri vanemad väljakolimisest, kuid Elizabeth oli sellegipoolest õnnelik, et Xavi seda teinud oli. Hetke pärast kostuski vaikne koputus palati uksele ning Xavieri perekond sisenes palatisse.