New parents :)

Xavier üritas teha nägu, et ta ei hooli sellest, mida vanemad tema suhtest arvavad, aga see ei tulnud tal eriti hästi välja. Sisimas noormees ikkagi lootis, et aja jooksul kõik muutub, kuid juba praeguseks oli aega piisavalt palju mööda läinud... "Mina armastan sind ka" kostis Xavier, hoides näitsiku kätt oma pihus. Midagi rohkemat ta enam öelda ei jõudnudki, kuna vaid loetud sekundite jooksul uks avanes ning proua ja härra Killam astusid palatisse. Xavi üllatuseks ei saanudki sel korral kummagi näolt halvakspanu välja lugeda - või siis oskasid nood seda hästi varjata. Ka olid vanemad kaasa võtnud nänni lapse jaoks, mida oli Xavi meelest pisut liiga palju - tema arvates ei kompenseeri roosad õhupallid, pehmed mänguasjad ja beebiriided sellist põlglikku suhtumist Elizabethi... Pomisenud vaikse "tere", jalutas Joanne Lizi voodile lähemale ning jäi mõne meetri kaugusel sellest seisma. "Ma ei tulnud täna siia teile järjekordset tüütut loengut pidama selle kohta, mida ma teie suhest arvan, vaid tahaksin lihtsalt teile mõlemale lapse sünni puhul õnne soovida," rääkis Xavi ema, viies hetke pärast pilgu Christopherile, kes nüüd samuti voodile lähemale liikus.

Lizzie teadis, et see polnud Xavierile kerge, kuid teist varianti väga ei olnud. Liz viis pilgu Xavieri vanematele ning oodanud mingit kergelt mürgist kommentaari, sai Elizabeth väga suure üllatuse osaliseks. Seda ta ei olnud kohe kindlasti oodanud ning hetkeks Liz päriselt ka arvas, et Xavi ema puhkeb naerma ja toob seejärel 10 mürgist kommentaari lagedale. Seda ei juhtunud. Elizabeth oli nii harjunud oma noormehe ema põlgliku suhtumisega, et naine ei osanud esmalt kuidagi reageeridagi. "Eeeh.. Aitäh," lausus Lizzie viimaks ning nägi seejärel kui palju nänni olid Xavi vanemad toonud. Kas nad arvasid, et Elizabeth ei suuda oma lapsele ise asju osta või oli see tõesti vaid siiras kingitus lapsele? Lizil ei olnud aega selle peale kauem mõelda, kui beebi naise rinnal hetkeks endast märku andis. "Ma eeldan, et sa tahad teda sülle võtta?" küsis Elizabeth seejärel, küsiv pilk Joanne'l.

Sellest puudus vähe, et Xavieri suu oleks ammuli vajunud, sest temagi ei osanud sellist käitumist oma vanematelt oodata. Vähemalt praegu olid nad enda kohta küll liigagi viisakad. Mõnes mõttes oli see hea, teisalt aga kurjakuulutav. Xavier ei teadnudki, millise seisukoha ta võtma peaks. Et mitte ise järjekordset võimalikku sõnasõda esile kutsuda, jättis noormees oma peas ringlevad sarkastilised kommentaarid välja ütlemata. Alles siis, kui isa tema juurde tuli ja kutti kõnetas, avas Xav oma suu, keskendudes siiski rohkem Elizabethi ja ema vestlusele - just viimane oli see, kes tavaliselt kõikvõimalikke norimisi algatas. "Jah, loomulikult. Ta on siiski minu lapselaps," vastas Joanne'i, pärast mida ka Christopher silmad lapse poole pööras ning tema nime kohta uuris. "Danielle Sophia," kõlas Xavieri vastus.