Midagi läks vist valesti...

Peter astus Johns Hopkinsi psühhiaatria haiglasse sisse ning registreeris ennast külastajaks. Sellest oli möödas peaaegu kaks kuud, kui poiss viimati enda vanemat õde nägi, sest ravi alguses keelati tal igasugune kontakt välismaailmaga. Seda rohkem oli Peter üllatunud, kui tema vanemad helistasid ja teatasid, et nüüd on võimalik Meganile külla minna ja oleks tore, kui ka noormees enda õde vähemalt korrakski vaatama läheks. Seda ta ka tegi, kuigi jõudis mitmeid kordi ümber mõelda, enne kui bussile astus, mis teda Tree Hillist välja viis. Mingil määral tundis Peter süüd sellepärast, et ei olnud õe muutusi juba varem tähele pannud. Ta oli veendumusele, et oleks saanud kõike seda takistada, mis aset leidis.

Peteri olek oli üsna ebakindel, kui ta ühe arsti juhatamisel külastajate tuppa astus. See kujutas endast suurt ruumi, mis oli praktiliselt nagu hiiglaslik elutuba, kust läksid klaasuksed haigla tagaaeda, kus oli näha inimesi jalutamas. Poiss pidi tunnistama, et hoone oli kena ja ka personal tundus üsna sõbralik ja igati professionaalne. Kui arst suunas käega ühe ümmarguse laua poole ühes toa nurgas, noogutas Peter õrnalt ning võttis suuna sinna. Tal oli Meganile kaasa võetud üks suur šokolaad ja raamat, mis poisile endale väga meeldis. Võibolla meeldib ka õele. Tegelikult oli ta pikalt pead murdnud selle üle, kas ja üldse õele midagi tuua.

"Hei," sõnas Peter, köhatades enne vaikselt hääle puhtaks. Ta vaatas õe poole ning sirutas siis tema poole käe koos asjadega. "Ma mõtlesin, et tühjade kätega ei ole ilus tulla," lausus poiss ja ilmselt oleks ta lubanud ka enda näole ühe kerge naeratuse, aga ta pelgas natuke Meganit. Aga seda mitte sellepärast, millega ta New Yorgis hakkama sai, vaid sellepärast, et nad ei ole kunagi eriti lähedased olnud ja nüüd olid nad ilmselgelt veel rohkem kaugenenud. Siiski ei saanud öelda, et Peter ei hooliks enda vanemast õest. Ta võttis laua taga oleval tugotoolil istet ning vaatas siis õele üle pika aja otsa. Küsida 'kuidas läheb' tundus psühhiaatri haiglas olevalt inimeselt natuke ohtlik. Eriti kui mõelda, millises seisus oli Megan sinna tulnud. Veel totram tundus Peterile küsimuse 'kuidas sulle siin siis meeldib või kuidas arstid on'. Seega ta lihtsalt istus, oskamata kuidagi jutuga algust teha.

SPOILER: Click to show

Peaaegu kaks kuud on möödas sellest, kui Megan Lucieni tappa üritas. Ta tegi väga rumala sammu, kui noa kutile sisse jättis, ja nii saadi naisele väga ruttu jälile. Kui ta kinni võeti, hakkas ta märatsema, üritades politseinikke rünnata, ja korrutas pidevalt, et ta pidi Lucieni tapma, sest ta teadis liiga palju, teadmata, et tegelikult jäi mees ellu. Peagi selgus, et Meganil polnudki kupli all kõik korras ja nii pandigi ta kinnisesse asutusse, kus mõnda aega tema juurde ei lastud, sest naine oli ohuks nii endale kui teistele.

Kuna nüüd arvasid arstid, et Megani seisund on natuke paranenud, otsustasid nad hakata külastajaid lubama. Vanemad olidki paar korda käinud, kuid need külastused nägid välja sellised, et nad rääkisid naisega ja üritasid kontakti luua, kuid Megan ei öelnud midagi, vaadates ainult tühjal pilgul enda ette maha. Nüüd oli järjekordne päev, kui Meganil külastaja oli. Ta istus külastajate toas ühe ümmarguse laua juures, vaadates enda ees olevat lauapinda, kui Peter sisse astus. Muidugi tundis ta nad kõik ära ja kuulis neid, aga tundus, et ta lihtsalt polnud nendega ühes maailmas. Ühel hetkel tõstis Megan siiski oma rohelised silmad ja tõstis venna toodud asjad lauale. Ta ei hoolinud neist, nii et tema pärast võisidki need sinna seisma jääda. "Miks sa tulid?" tuli ühel hetkel küsimus üle Megani huulte.

Sellele küsimusele oli poisil küll vastus olemas, aga kui Megan selle küsimuse reaalselt esitas, ei osanud nooruk alguses midagi vastata. Miks oli ta küll arvanud, et see külastus läheb kergesti? Esiteks ei tundnud ta ennast õega koos olle sugugi kindlalt ja teiseks kartis ta valesid sõnu kasutades õe seisundit hoopis halvemaks muuta. "Kuigi meie suhted pole alati just kõige lähedasemad olnud, pole ma sind juba mitu kuud näinud, mis on pikk aeg. Pealegi tahtsin ma oma silmaga näha, et sul läheb tõesti paremini," lausus noormees, "kui sa muidugi leiad, et sa tahaksid parema meelega üksi olla, siis ma võin ära ka minna." Peter viis pilgu korraks teistele inimestele ruumis ja siis jälle Meganile. Ta tundus kuidagi palju väsinum ja kaugem välja kui tavaliselt. Samuti ei olnud temas seda temale omast elusädet. "Ma lihtsalt tunnen ennast süüdi sellepärast, mida sa läbi pidid elama ja milleni see viis. Ma tunnen nagu ma oleksin pidanud midagi tegema," sõnas poiss viimaks enda mõtted vaikselt välja, hoides käsi laua peal sõrmseongus ning vaadates neid pingsalt. Ta lihtsalt ei tahtnud õele otsa vaadata.

Megan lihtsalt ei saanud aru, miks peaks Peter teda vaatamas käima, sest olgem ausad - naine kohtles oma väikevenda nagu rämpsu ja üritas temaga läbi saada ainult siis, kui selles endale mingit kasu nägi. Mitte, et see küsimus mingi kahetsuse märk oleks. Venna sõnad panid naise aga kergelt turtsatama ning pead raputama. Meganile lihtsalt ei jõudnud kohale, kuidas Peterit üldse sai huvitada, kuidas tal läheb. "See on naeruväärne. Sa tulid mulle nüüd näkku irvitama, sest nüüd on sul võimalus mulle kõik tagasi teha," lausus Megan vaiksel häälel, viies pilgu jälle lauapinnale, mida ta jõllitama jäi. Peter võis küll teist juttu rääkida, aga Megan oli veendunud, et nüüd tahab vend talle kõik tagasi teha. "Sul ei ole vaja end minu ees haletseda," lausus ta, kui Peter rääkis, et tunneb end süüdi, et tema midagi teha ei saanud. Ta ei saanud niikuinii midagi muuta.

Kui Megan natukenegi enda venda tunneks teaks ta suurepäraselt, et Peter ei teeks kunagi kellelegi midagi meelega tagasi. Veel vähem enda õele, kes kõigele lisaks veel psühhiaatria haiglas on. "Miks sa midagi sellist arvad? Ma ei teeks midagi sellist," lausus noormees tõesti imestunult ja ta isegi ei varajanud seda, et kogu Megani jutt talle suure üllatusena tuli. Ideeliselt oleks ta võinud ju midagi sellist oodatagi, aga poiss lootis, et õde on nüüd muutunud. "Ma ei haletsegi ennast," protestis Peter, kuigi tema hääl ei olnud just eriti protestliku alatooniga. Mingil määral võis ju naisel õigus olla isegi. "Kuidas sul siin siis muidu on? Kas nad on öelnud ka, millal sa välja saad?" uuris Peter, et nende vestlust elus hoida, kuigi leidis, et see ei ole ilmselt just kõige parem küsimus.

Nii tüüpiline jutt, mida igaüks võis ajada. Megan oli täiesti veendunud, et Peter tahab talle kõige eest tagasi teha, kuigi võib ju praegu head nägu teha. "Kas sa mitte ei tahtnudki minust lahti saada?" vastas naine küsimusega. "Noh, ma ütleks, et sa võid rahul olla, sest oled selle saavutanud. Vanemast õest mõrd nimega Megan istub luku taga ega saa enam su elu põrguks teha," ajas naine sama juttu edasi, sest uskus, et sisimas tahtiski Peter seda, mida ehk paljud teised - mõrrast lahti saada. "Kuidas mul siin olema peaks?" turtsatas Caroline Peteri järgmist küsimust kuuldes. No mida ta ise arvab? Istugu ise mitu kuud ja kauemgi luku taga. "Ei, nad ei ole mulle midagi öelnud, aga usu mind, ma tahan siit minema. Ma olen nagu vang, kes iga päev ravimeid täis pumbatakse," rääkis Megan, lootes, et äkki aitab vend ta ikkagi välja. Mida varem, seda parem.

"Ma ei ole sinust kunagi lahti tahtnud saada," lausus Peter, "ma olen lihtsalt soovinud, et me omavahel paremini läbi saaks, aga seda on ilmselgelt liiga palju palutud." Noormees ei saanud aru, kuidas said arstid öelda, et tal on parem, kui ta käitus nii, nagu oleksid kõik tema vastu. Poiss oli täiesti kindel, et liigse pinnimise juures võib õde jälle millegi hulluga hakkama saada. "Ma ei tea... parem?" pakkus Peter õlgu kergitades ja siis sügavalt ohates, kui pilgu Meganile tõstis. Naine ei usu teda nagu nii. Ta võiks siin ükskõik mida rääkida. "Ma usun, et sa tahad siit minema, aga see kõik on sinu enda heaolu nimel," sõnas poiss ettevaatlikult, "me kõik muretseme ja tahame sind aidata." Tjah, nagu Megan jääks seda uskuma ka. Isegi kui Peter enda sõnu täiesti tõsiselt mõtles.

Peteri sõnu kuuldes tundis Megan, nagu oleks talle ämbritäis külma vett selga valatud. Kui ta enne oli üsna ükskõikne ja muudkui korrutas, et Peter tahab temast lahti saada, siis nüüd tundis ta, nagu oleks midagi temas murdunud ja mööda naise põski hakkasid voolama pisarad. Kui keegi teda üldse kunagi nutmas nägi, siis ilmselt nüüd, sest ta oli jõudnud oma murdumispunkti. "Mis mõttes parem?" küsis ta nuuksudes ja pühkis käisega pisaraid, viies oma rohelised silmad vennale. "Minu heaolu? Mind aidata?" küsis naine turtsatades. "Ma ei vaja kellegi abi. Ma ei vaja kedagi." Megan ei mõistnud, miks kõik üritasid talle selgeks teha, et ta vajab abi, kui naine ise arvas, et ta seda tegelikult ei vajanud. Ta ei jäänud öösiti enne isegi magama, kui polnud vähemalt pool tundi põgenemisplaani üritanud mõelda.

See, et mööda õe põski pisarad jooksma hakkasid tundus Peterile positiivne. Vähemalt on tal siis mingid tunded veel olemas peale viha. Samas ei osanud noormees selle peale kuidagi reageerida, sest tundus, et ega õde ei soovi väga kellegi abi. Vaevalt oli poiss selle mõtte lõpetanud, kui Megan selle kõik ka sõnadesse pani. "Parem kui enne, siis olid sa kogu aeg... kõige ja kõigi peale vihane," sõnas Peter vaikselt, "kõik vajavad kedagi. Üksinda on maailmas ikka väga raske hakkama saada." Uskumatu, et seda ütles poiss, kes ise pidevalt üksinda on, aga ta mõtles iga sõna täiesti tõsiselt. Vahel on hea natuke aega üksi olla, aga parem on siiski, kui sul on inimesi, kelle poole sa vajadusel pöörduda saad.

Megan uskus, et ei vajagi kedagi ega kellegi abi. Ta üritas endaga ise toime tulla, kuid ilmselt ei läinud see nii, nagu peaks. "Ma ei saanud sinna midagi teha," lausus naine vaikselt. "Ma ei olnud vihane, aga ma lihtsalt tegin kõigile halba. Ma ei tahtnud seda, aga miski minus justkui käskis või pani mind nii tegutsema," rääkis ta, olles isegi üllatunud, et ta nüüd end vennale nii palju avada suudab, et rääkida, miks ta tegi seda, mida ta tegi. Nüüd igatahes taipas Caroline, et tahab muutuda. Ta ei taha enam teistele haiget teha ja seega ajas ta end püsti ja lihtsalt kallistas oma venda. "Anna mulle andeks, et ma sinu vastu kõige kenam pole olnud ja sind pidevalt maha tegin," vabandas ta, kuigi huvitav oli see, kas noormees teda uskuma ka jäi. Paljud teised võib-olla ei jääks, kelle ees Megan veel vabandada tahaks. Kuulnud venna juttu üksindusest, lubas naine endale kerge turtsatuse. "Irooniline," kommenteeris ta. "Seda räägib mu väike vend, kes ongi peaaegu kogu aeg üksi."

Peter kuulas enda õde ning oli kergelt öeldes imestunud. Ta uskus naist, aga oli siiski valmis ka selleks, et tegemist võib olla järjekordse näitemänguga. Kuna nad ei ole kunagi eriti lähedased olnud, siis on poisil üsna raske selgeks teha, kas Megan mõtleb enda sõnu siiralt või ei. "Kui sa ise ka aru saad, et asjad läksid natuke viltu, siis sa peaksid ju sellest ka aru saama, et siinsed inimesed tahavad sind õpetada jälle täisväärtuslikku elu elama," lausus Peter endalegi üllatuseks päris kindlameelse lausa. Hea meelega oleks noormees uurinud, kas Megan kavatseb enda modellikarjääriga jätkata, kui välja saab, aga ta otsustas, et see kõik võib veel liiga värske olla. Mis siis, et peaaegu kaks kuud on juhtunust möödas. Saanud õelt kallistuse, embas Peter naist vastu, kuigi see tundus imelik, sest nad ei ole varem praktiliselt kordagi niimoodi kallistanud. Vahel harva sünnipäeva ajal vanemate meeleheaks, aga mitte kunagi sellepärast, et nad reaalselt tunneksid vajadust selleks. "Mina anna sulle kergelt andeks. Selleks õee ja vennad ongi," vastas poiss Megani sõnadele. Peter polegi kunagi enda õe peale ju vimma pidanud. Tal on temast lihtsalt kahju olnud, et ta enda elu niimoodi kulutama on hakanud. "Jah, ma olen pidevalt üksi, aga mul on siiski olemas sõbrad, kelle poole ma saaksin pöörduda," sõnas noormees, "muideks ma käin nüüd Tree Hilli keskkoolis ja mul on seal juba paar uut sõpra ning ma ühinesin ujumistiimiga. Kes teab, äkki jõuan lõpuks võistlemiseni ka välja."

Peter polnud ilmselt ainus, kes oli valmistunud selleks, et võib-olla oli see kõik vaid Megani näitemäng. Seekord mitte. Ta sai aru, et oli olnud kohutav inimene ja tahtis nüüd parem olla. "Ma tahan siit välja saada," lausus Megan, kuigi korra oli ta seda juba öelnud. Ta ei tahtnud enam luku taga istuda, vaid teha, mida ta tegema pidi - vabandada kõigi ees, kellele ta kunagi haiget on teinud. "Aitäh," sõnas naine vaiksel häälel, kui kuulis, et Peter võib talle isegi andestada. Naine saaks temast aru ka siis, kui ta ei andestaks, sest ilmselt on ta noormehe enesehinnangu juba niigi alla kiskunud oma tänitamistega. "Mida sa Tree Hillis teed?" kortsutas Caroline kulmu.

"Ega nad sind igavesti siin kinni ei hoia. Mida rohkem sa nendega koostööd teed, seda rutem saad sa siit ära," lausus Peter, kui Megan taaskord teatas, et tahab siit ära saada. Ega see ilmselt meeldiv pole päev otsa siin istuda. Kuulnud, et Megan teda tänas, oli Peter nii lähedal sellele, et enda vanemat õde suurte silmadega vaatama jääda. Tundub, et Megan ikka mõtleb vist seda kõike täie tõsidusega. Seda parem talle ja kõigile teistele, kes tema ümber on. "Ütleme nii, et Richmondis läks elu päris keeruliseks pärast... kõike ja siis ma läksin elama meie vanaonu Leo juurde," teatas Peter, "ma käin ilmselt selle ühe aasta Tree Hillis ära ja siis vaatan, mis ma edasi teen." Oli näha, et Meganile see väikelinn kas ei meeldinud või tõi ebameeldivaid mälestusi meelde.

"Nad arvavad, et nad aitavad mind, aga nende nelja seina vahel on võimatu selget mõistust hoida," lausus Megan. Tal ei olnud seal palatis midagi peale ajakirjade, mis teda absoluutselt ei huvita. Välja jalutama sai ka ainult siis, kui mõni õde sappa võtta. "Mul on Tree Hillis korter. Sa võiksid vabalt sinna ka jääda," pakkus naine, kuid eks Peter ise otsustab, kas kolib sinna või elab Leo juures. "Sa suhtled Hollowaydega?" tundis naine huvi, sest nemad kolisid Tree Hilli umbes aasta tagasi ja Megan võlgnes sellele perekonnale ka ühed kõvad vabandused.

"Kõik, mida ma tean, on see, et nad ei saa sind enne välja lasta, kui nad on kohtule tõestanud, et sa oled võimeline uuesti teiste inimeste juures elama," sõnas Peter. Kõige lihtsam oleks muidugi siis, kui Lucien süüdistusest loobuks. Samas poiss tahaks, et õde saaks abi. Seega oleks ta nõus kasvõi iga päev Meganil külas käima, kui ta ainult siin lõpuni püsiks. "Lihtsalt ürita natuke veel vastu pidada," lausus Peter viimaks kerge ohkega. Kuulnud, et õel on Tree Hillis korter, oli poiss üllatunud, sest seal oli nii palju, mida ta enda õe kohta ei teadnud. "Leo juures on täitsa tore elada, aga kui mul peaks vajadust olema, siis ma jätan meelde," lubas nooruk. Hetkel ei tahaks ta väga üksinda elada. Kellegagi koos on ikka lahedam. "Phoebe'iga sattusin ma kohe samale bussile, kui ma Tree Hilli sõitsin ja seega olen ma temaga küll aega veetnud. Ta hoiab koolis mul silma peal," muigas Peter kergelt. Tüdruk oli ju Senior ja seega ega rahvas talle naljalt vastu ei hakanud, kui keegi midagi poisi kallal nokkida julges ja Phoebe tema kaitseks välja astus.