What a......

"Jamh, peale teie kahe ei olegi mul ju teist perekonda. Kuidas ma saakski kummagi teist unustada," sõnas Lizard, kallistades venda tugevalt. Kogu selle kasvatuse jutu peale tekkis neiu pähe küsimus - milline oleks nende elu siis kui lastekaitseamet ei oleks neid siia vanaisa juurde toonud?

Joseph läks tagasi toidutegemise juurde. Kana pannile visanud, lisas mees sinna maitseaineid. "Kaua veel makaronidega läheb?" küsis Joe. Kõht juba andis teada, et oleks toitu vaja.

Lizza seisis veel hetke paigal, kuid Joe küsimuse peale liikus tagasi pliidi juurde. Potis olev vesi kees mulinaga. Valanud sinna magaronid sisse, segas Liz neid kergelt, et põhja ei läheks. "Nüüd veel umbes kümme minutit," vastas Lizard. Ka tema kõht oli üsna tühi. Ta võttis kapist taldrikud ja kõik muu vajaliku, suundudes siis laua juurde, kus ta kõik ilusti omale kohale asetas.

"Okei," sõnas Joe, pannes kana tasasemale tulele särisema. "Mida joome, mahla?" küsis Joseph. Siis saab juba selle ka välja tõsta ja klaasidesse ära valada. Seda kiiremini saab sööma hakata.

"Jah, kui on," sõnas Lizza. Tal ei olnud just täit ülevaadet nende külmikusisust. Enamasti sõid nad ju siiski nii nagu juhtus. Liz kontrollis mööda minnes ka makarone, kuid leidis, et nendega läheb veel aega.

Õunamahla paki välja tõstnud, võttis Joe kapist klaasid ja täitis need ääreni. Paki tagasi külmikusse pannud, kontrollis mees kana, mis polnud õnneks veel kõrbema hakanud.

Lizza seisis mõndaaega niisama jälgides makarone ning ringi toimetavat Joed. Viimaks tõstis ta kraanikaussi sõela ning kurnas makaronid ära. Oodanud mõne minuti, valas ta nad tagasi potti. "Makaronid on igastahes valmis," lausus Lizard, pistes ühe neist endale suhu.

Joe kallas makaronid potist pannile ja lisas kõigele koort ja juustu, hakates seda kiiresti segama. 2 minutit tööd ja voila, toit oli valmis. "Head isu!" soovis Joseph ja võttis enda taldrikule ühe portsu. Iseteenindus.

Lizza liikus natuke hüpleval sammul lauani, võttis enda taldriku ja tõstis ka endale väikese portsu seda imeliselt lõhnavat õhtusööki. Jõudnud tagasi laua juurde, istus ta toolile, aga muidugi mitte korralikult nagu enamus inimesi. Ei, temal oli harjumus istuda tooli peal rätsepistmes ja seda tegi ta ka praegu. "Head isu," lausus ka Liz võttes toidust ühe suure ampsu. Kuum.

Joe suutis üpris kiirelt hävitada võetud portsu ja läks uue järele. Selle ots peale tehtud, oli kõht täis. Oleks pidanud vist nüüd jõusaali minema energiat kulutama. Ahh, ei viitsinud täna kohe üldse. Hull päev oli olnud.

Lizza sõi alati natuke aeglasemalt ja jäi sellepärast tihti viimasenda sööma. Seda ka koolis lõunapauside ajal. "Lähed täna veel kuskile?" uuris Liz lõpetades enda portsuga ning võttes klaasi endale kätte. Külm õunamahl oli hea.

"Ei, mõtlesin jõusaali minna, aga täna ei viitsi kohe üldse," vastas Joe ja hakkas taldrikut ja kahvlit pesema. Sellega ühele poole saanud, istus mees laua taha tagasi. "Sina?" küsis Joseph.

"Ma pean selle ühiskonna arutluse ära tegema. Sul on see tehtud?" uuris Lizza. Nad käisid ju samal kursusel. Ta ajas end aeglaselt püsti, võttis enda nõud kaasa ning loputas need ära, asetades need tagasi kappi.

"Jah," vastas Joe noogutusega. Nad pidid alati võtma üsna erineva vaatenurga, kuna ikka arvati, et nad teevad üksteise pealt maha. Vääääga mõnus.

"Lucky you," sõnas Lizard, "igastahes ma ei lähe kuskile täna õhtul," sõnas näitsik kokkuvõtvalt. Tihti arvati koolis, et Joe teeb Lizzale kodusedtööd ära, kuna too on vanem. Aga tegelikult keeldus noormees igakord kui Liz talt seda palus.