Kolime

See oli.. ootamatu. Ja see lõi Chrisi mõttemaailma särama. New York oli koht, kus ta oli alati tahtnud elada, kuid ainult perekonnaga ja Kay oli tema ainus pereliige veel järgi. Ta poleks uskunud, et Kennedy nõustub temaga New Yorki kolima. No okei, ta ei nõustunud veel, kuid ta mõtles selle üle. Ainus asi, mis Chrisi Tree Hillis kinni hoidis, oligi ju tegelikult tema väike õde. Ja mõnes mõttes ka Helena. "Hm... armas," pidi Christian tunnistama. Tegelikult oli ka armas. Vähemalt oli see esimene sõna, mis tal pähe tuli. "Kas sa muidu tantsida oskad?" uuris noormees ja seejärel turgatas talle pähe Kennedy eelmine töökoht. "Ma mõtlen, et peale.. khm, striptiisi."

"Ei tead, ei oska," vastas Kennedy kerge turtsatusega. "Oskan-oskan. Ma tean, egolaks, aga see on ainus asi, mida ma tean, et ma oskan teha," lisas neiu. Ta vaatas voodikatet enda sõrmede all, mis oli pehme ja soe, sellisega oleks kindlasti olnud mõnus talvel ringi tatsata, eriti veel siis, kui oli pidžaama seljas ja väljas jäine ilm.