Kolime

Kätte oli jõudnud päev, kus Kennedy pidi kolima Christiani juurde. Päris hea, võiks öelda, ehk siis pikka aega kadunud vennake hakkab järjest rohkem enda õega lähedasemaks saama. Kuigi Kay suhtumine on Christianisse ikka veel pisut eemalehoidev, suudab kutt sellegagi leppida, kuna tema juurde kolimine on päris suur samm. Chrisil ongi enda korteris üks vaba tuba, mis kuulub siis nüüdsest Kennedyle. Kutt marssis trepist üles, koputas tüdruku uksele kuni too ukse peale vastu tuli ja mehe sisse lasi. Maja ees seisis väiksem kolimisauto, mille Chris oli tänaseks laenutanud. Well, tal endal ju autot polnud, kuid oli soetanud endale hetkeseisuga kasutatud ja odava motika. Paremat sõidukit ei saanud ta endale lubada ja rattainimene pole ta ka. "On sul kõik pakitud?" uuris kutt, kui koridori seisma jäi. Christian ei kujutanud ettegi, palju asju Kennedyl olla võib, aga samas kuna ta pole nii hästi elanud, siis ei pruugi neid üldsegi palju olla.

OT: Kennedy Wilkins

Kennedy pidi kiirelt otsima endale uue korteri, milles seisnes aga probleem, oligi korter. Lõpuks sai lihtsalt tüdrukul aeg otsa, kuna ühe nädala ta lihtsalt vegeteeris enda toas, üritades juhtunust üle saada. Seetõttu võttiski ta Christianiga ühendust, et ehk saaks ta mõnda aega tema juures elada, kuni tüdruk endale uue elamise leiab.
Kuulnud koputust, avas ta ukse. "Jah. Mul on üks suur kohver, spordikott ja mõned kastid," ütles neiu. Ta võttis musta kohvri ja hakkas seda treppidest alla viima. Kennedy ei olnud Chrisile rääkinud, mis juhtus, kuna ta ei tahtnud seda meenutadagi. Castiel ja mõned arstid olid ainsad, kes teadsid õõvastavast sündmusest. Tüdruk oli muutnud enda välimuse üsna tagasihoidlikuks, kuna juhtunu mõjutas teda just selles suunas. Ka oli ta käekotis pipragaas, mida vajadusel kasutada.

Christian muidugi lootis, et tegu pole ajutise sissekolimisega, vaid Kay ikka jääbki elama sinna kauaks ajaks. Igavesti nad päris samas korteris küll ei ole, mingil ajal tuleb ikka ette aeg, kus nad oma elu elama hakkavad. Ja eraldi. Christian vaid noogutas ning võttis õlale spordikoti ja kätte ühe kasti, minnes nendega trepist alla kolimisauto, mis oli pigem kaubiku moodi, juurde. Kaubiku tagauksed oli ta lahti jätnud, et saaks kõik kiirelt sisse tõsta ja siis minna. Kasti ja spordikoti autosse pannud, läks noormees trepist tagasi Kay korterisse, et järgmised kastid ükshaaval alla tuua. Lõpuks olid kõik kastid autosse tassitud ja Christian sulges kaubiku tagauksed. "Oled sa valmis minema?" uuris noormees, pöördudes neidise poole. Äkki tahtis hüvasti jätta või midagi? Ta on ikkagi selles korteris mõned aastad elanud, Christiani teadmise järgi. Noormehel endal oli küll raske Prantsusmaalt lahkuda, kuid tookord leidis, et selleks oli õige aeg. Raha oli piisavalt kõrvale pandud, et kena elamine ja muud asjad Tree Hillis osta.

Kennedy ei teadnud, kas ta jääb Christiani juurde pikemaks ajaks või kolib esimesel võimalusel välja, see kõik pidi vaikselt selguma. Tüdruk pani enda asjad kaugikusse ja ootas Christiani ülejäänud asjadega ära. Kui noormees lõpuks jõudis, noogutas neiu põgusalt. "Jah, siin ei hoia mind miski kinni," pidi tüdruk tõdema. Uus aadress oli asukoha poolest Castieli kodule ka lähemal. Westside'iga olid Kay'l viimasel ajal vaid negatiivsed mälestused, kuigi Andrew suutis siin tüdruku tuju päris hästi parandada, kui selleks läks vajadus.

Christian oli märganud tütarlapse tagasihoidlikku hoiakut, nagu miski oleks juhtunud. Ta muretses, kuid ei hakanud siiski küsima. Nende suhe on niigi õrn ja Chrisitan ei taha seda rikkuda. Saanud Kay käest vastuse, istus kutt kaubikusse ning ootas Kennedyt kõrvalistmele. Vahepeal käivitas kutt auto ning pani turvavöö peale. Kui tüdruk oli samuti autosse istunud ja ka turvavöö peale pannud, sõitis mees kaubikuga Eastside'le enda kodu poole. "Kuidas sul läinud on?" uuris kutt, kui tal meelde tuli, et pole seda ammu küsinud ning oleks hea, kui tüdruk annaks talle rohkem kui paar sõna vastuseks. Varsti on nad kohal ka.

Kay tõmbas turvavöö peale ja saatis Castielile sõnumi, et sõitis korteri juurest minema ja kui poiss tahab, võib ta järgmisel päeval külla tulla. Kennedy oli sügavalt üllatunud, kui hoolitsev Castiel ikka oli. Kay ei olnud kunagi sellist noormeest kohanud, kes oleks hoolimata ükskõik millest ikka tüdruku kõrval edasi, et teda toetada. "Mm... Alati võiks paremini minna," ütles neiu ja vaatas klaasistunud pilgul asfaltteed, mis musta lindina auto alt läbi jooksis.

Christian nägi silmanurgast, kuidas Kay sõnumit toksis, kuid ei hakanud pärima. Kiusatus oli suur. Ta teadis vaid ühte Kay sõpra, Castieli, kuid siiski ei osanud arvata, kas see võis olla tema või keegi teine. "Nõustun," vastas kutt. Kuid see ei tähendanud, et tal endal halvasti läheks. Tegelikult läks Chrisil hetkel oodatust paremini - töökoht oli hea, korter kobeda väljanägemisega ning sobiv elamiseks ja nüüd kolis Kay ka veel tema juurde. "Kuidas sulle su uus töökoht meeldib?" küsis Christian. Tahtis õega mingisugust vestlustki, isegi kui need olid ülimalt tavalised küsimused. Ja pealegi oli kutt õnnelik, et tüdruk enam stripiklubis ei töötanud. Isegi, kui see uus töö oli ülimalt igav ja üksluine.

Tüdruk ei vaadanud Christiani poole, vend ei olnud enam pikalt venna rollis olnud. Kennedy hoidis enda silmi vaheldumisi teel ja enda põlvedel. "Ma ei ole sinna tegelikult püsivalt jõudnudki," vastas Kay. Kõigepealt koolitulistamine, mis tõmbas tempot kõvasti maha ja siis veel... "Kas sa ise töötad?" tõukas Kennedy teema enda pealt ära, et ei peaks noormehe küsimustele valetama hakkama. Seda ta ka ei tahtnud.

"Ja sa ikka töötad seal? Lahti pole lastud?" uuris kutt edasi. Ega ta kaua küsimustega piinata ei kavatsenud. Ta ju ei uurinud, et miks Kay pole korralikult tööl käinud. Chrisi mõttes oli vaid kaks varianti - kas tegu oli isiklike probleemidega või lihtsalt laiskusega. Ta kippus arvama esimese variandi poole. "Ja, töötan Hiltoni hotellis," vastas nooruk. Christian oli veetnud päevi, et leida endale korralikku töökohta, et ta baarmanina ei lõpetaks. Baarmanil olemisel polnud midagi viga, kuid kutt eelistas rohkem formaalsemat töökohta. Ja lõpuks ta leidiski midagi sellist, mis tema teadmistele ja oskustele vastas.

"Töötan. Nad said aru loodetavasti, miks ma puudusin," vastas Kennedy napisõnaliselt. Saage temast ka aru, ta ei saanud pikalt kellelegi toetuda, siis ilmus välja Castiel ja kohe ka Christian, kes tahtis suhteid taastada. Usalduse teenimine võtab aega, ometi oli Cast suutnud seda lühikese ajaga teha. "Kellena?" uuris Kay. Ta ei teadnud, kus ja mida Christian täpselt tegi, ainult see fakt oli teada, et ta oli jooksnud saba jalge vahel Euroopasse.

Christian vaid noogutas Kay vastuse peale. Ta viis hetkeks pilgu neidisele, kes temast võimalikult eemale püüdis vaadata, seega suunas silmad tagasi teele. Christan peatus valgusfoori ees ning kui tuli roheliseks läks, pööras kutt paremale. Peaksid kohe kohal ka olema. "Administraatorina," vastas kutt lühidalt. Mingit selgitust ei pidanud andma. Üldiselt pidi mees olema uhkes Hiltoni hotelli vormiriietuses ning võtma vastu külalisi, neid tubadesse registreerima ja muudd sellist. Juba see, et ta töötas Hiltoni hotellis, tegi mehe töö viisakaks.

Tüdruk noogutas kergelt, administraatoritöö oli enam-vähem selge selles mõttes, et Kay eeldas, mis Christiani kohustused seal olid. Kui auto peatus, jäi tüdruk vaatama enda tulevast elukohta. "See paistab ilus rajoon olevat," tõdes neiu vaikselt ning väljus autost ja võttis ka enda kohvri välja. Rohkem ta korraga tassida ei jõudnud. Korraks kogemata vastu Christiani külge puutunud astus Kennedy nagu ussist nõelatud tagasi, füüsiline kontakt oli normaalne vaid Castieliga, ülejäänud tundusid neiu alateadvuses võimaliku ohuna, kuigi Kennedy kinnitas endale, et see on loll mõte ja Chris ei teeks midagi sellist. Jäetud jälg oli liiga sügav, et see nädalaga ära kaoks, tegelikult ei teadnud tüdruk, kas see üldse kunagi ununeb. Kay lootis, et sügisel on ta valmis uuesti kooli minema, ta ei tahtnud enda haridusteed ühe inimese tõttu katkestada ja niipalju kui Kennedy oli sõbranna käest stripiklubis uurinud, oli Kay poolt jälestatud kunde järsku sealt kandist ära kadunud.

Christian parkis auto kõnnitee äärde, välisuksele üsnagi lähedale. "See ongi, ranna ääres ja puha," muigas kutt. Ta väljus autost, liikudes koheselt kaubiku taha otsa ja tegi sealt uksed lahti. Kutt tegi täpselt samamoodi nagu enne - spordikoti võttis õlale ja ühe kasti kätte. Nii sai kaks asja korraga kergemini veetud. Christiani korter asus rannale lähedal, aknast oli kena vaade rannale. Korter ise oli esimesel korrusel. Kui Kennedy talle kogemata vastu läks ja seejärel kiirelt tagasi põrkas, Chris vaid kortsutas kulmu, kuid see ilme taandus peagi murelikuks. "Kay, on sinuga kõik korras?" uuris kutt viimaks. Ta oli üritanud seda küsimust vältida, kuna teadis, et ei saaks ausat vastust.

Kay tiris kohvrit enda järel ja ei vastanud esialgu midagi Christiani küsimusele. "Ei ole," sõnas Kennedy seejärel, aga ei plaaninudki talle põhjust avaldada. Tal oli probleeme sellest isegi Castielile rääkida, kes oli hetkel ainus usaldusisik. Tüdruk lootis, et nii jääbki, vaid Castiel teab. Kennedy ei plaaninud juhtunust ka Amariale rääkida, las nad sõbrannatsevad ilma tumeda varjuta edasi. Tüdruk oli kindel, et kui Amaria teada saaks, hakkaks ta haletsema ja seda Kay ei soovinud. Tüdruk jäi välisukse juurde seisma, kuna ta ei teadnud veel koodi.

"Tahad sellest rääkida?" küsis ta. Christian ei hakka sundima tüdrukut rääkima, kui küsida ju võis, kuigi sealt tuli ilmselt 'ei' vastuseks. Chris trükkis sisse neljakohalise koodi ning lasi ka Kennedy uksest sisse. Peale seda ütles ta tütarlapsele endale koodi, lootes et ta jätab selle meelde, kuid ei või teada. Ta oli Kay'le ka maininud varasemalt korteri numbrit ja ka seda, et see asub esimesel korrusel, seega ei pidanud palju treppe ronima - vaid paar astet. Kõik esimese korruse korterid koosnesid kahest korrusest. Teisel korrusel polnud ühtegi korterit ja kolmandast korrusest alates said alguse ühekorruselised korterid.

OT: Eelmises postituses mainisin, et on viiendal korrusel, aga parandasin ära, kuna otsustasin teistsuguse korteri välimuse valida.