Kolime

Kennedy raputas pead. Astunud sisse, kordas tüdruk mõttes koodi ja leidis kohe lihtsa seose, et numbrid meelde jätta. Oodanud, kuni Chris ukse avas, vaatas tüdruk koridoris ringi. Lõpuks sisse astunud, tiris ta enda kohvri esikusse ja läks veel autosse mõne pisema kasti järgi. Christianile jäi veel mõni raskem kast õpikutega. "Milline neist minu tuba on?" uuris Kay. Korter oli võrreldes tema varasema urkaga tõeline häärber, kuidas vend administraatori palgaga suutis sellist kohta üleval pidada?

Täpselt see, mida Chris arvanud oli- tüdruk ei taha sellest rääkida. Olgu, kuidas on, loodetavasti suudab Kay teda varsti natukenegi usaldada. Noormees oli märganud mõningaid muudatusi Kennedy juures. Üks neist oli see, et varem oli tütarlaps sarkastiline ning jutukam, kui praegu. See tagasihoidlik hoiak hirmutas kutti pisut. "Trepist üles ja otse edasi on üks uks. Seal on sinu tuba. Minu tuba on trepist üles ja paremale, siis tead. Ja vannituba on kolmas järgi jäänud uks," vastas Chris ning asetas kasti ja seejärel spordikoti maha. Trepist üles minnes oli väiksem elutuba - diivan koos kohvilaua ja telekaga. Elutoast läks kaks ust, üks siis Kennedy tuppa ja teine vannituppa. Elutoast treppidest paremal läks väike koridor, mis viis kolmanda ukseni ja see oli Christiani tuba.

Kennedy läks antud juhiste järgi üles ning avas ukse. Vau, see tuba oli kordades kaunim tema eelmisest. Kay pani enda kohvri maha ja vaatas ilusat tuba. Ta juba tahtis sinna voodisse ronida ja uinuda, kuna ase nägi nii pehme välja. Läinud tagasi treppidest alla, vedas ta ka ülejäänud asjad enda tuppa ja jäi enda tuba silmitsema, mis oli kõvasti üle tüdruku ootuste. Kõige rohkem meeldis talle see ruumirohkus, varem oli Kay magamistuba ikka üpris pisike olnud. "Kuule, sulle sobib, kui Castiel homme läbi astub, eks?" küsis neiu Christiani käest.

Christian läks tagasi välja, et ülejäänud kastid tuppa tuua ning auto lõpuks lukku panna. Tuppa jäänud hakkas ta Kennedy asju tema tuppa viima, et tüdruk saaks need lahti pakkida. "Ma loodan, et sulle meeldib su tuba," lausus kutt. "Kui ma sisse kolisin, oli enamus mööblit siin alles. Mõlemasse tuppa ostsin voodi ja mõned asjad juurde," lisas Chris. Ta ei teadnud, et keegi temaga nii kiiresti elama tuleb, kuid oli kasulik omada igaks juhuks külalistetuba. Telekad ja muud vidinad olid alla korrusele kööki ning elutuppa samuti soetatud. Kokkuvõttes siiski vähe asju, enamus esemeid oli korteris juba olemas. "Ja, ikka, mis mul selle vastu saab olla," vastas Chris. Ta oli toda venda ühe korra näinud ning Castiel tundus.. normaalne. Christian arvas, et tegu oli Kay kutiga, kuid ei saanud kindel olla. "Sina ja Castiel.. te olete rohkemad kui sõbrad, eks?"

"Meeldib küll," noogutas Kennedy kerge naeratusega. "Kas sa üürisid või ostsid selle koha?" tahtis tüdruk järgmisena teada. Ei tea, kas Chris üritas vanematega ka kontakteeruda? Kay ei olnud seda juba mitu aastat teinud, ta ei tahtnud neist mitte midagi teada. Kuulnud venna küsimust, noogutas tüdruk jällegi. "Ta on peale ühte kohtumist saadik olnud alati minu jaoks olemas," tõdes tüdruk ja istus voodile ning silus käega õrnalt üle teki, mis nägi välja uhiuus, mida see ka ilmselt oli.

Christian muigas rahulolevalt, kui kuulis Kay vastust. See oli hea. Võrreldes Kennedy eelmise korteriga oli see korter kordades luksuslikum ja tema tuba samuti. "Ostsin," vastas Chris, otsustades mitte midagi muud hetkeseisuga öelda. Ta ei olnud selline, kes avameelselt enda elust Prantsusmaal räägiks. See oli küll hea elu, mida ta seal elas, vahet pole, et ta mitut töökohta pidas. Kennedy vastus ei andnud mehele palju, kuid seda oli hea teada, et tüdrukul oli keegi, keda usaldada, kuna Christian see inimene polnud. Kuid see oli tema jaoks piisav, kui Kennedyl oli veel keegi lähedane tema elus. "Tead, sa vastasid minu küsimusele üpriski kaudselt. Kuid kas te olete koos, nagu paar?"

"Kust sa nii palju raha said? Ma tean Eastside'i korterite hindu ja administraatorina ei teeni sa elu sees nii palju. Euroopas olid mõned head otsad?" uuris tüdruk edasi, tundes end pisut haavatuna selle fakti poolt, et Christian sai endale ilmselt päris luksuslikku elu lubada, samas kui Kennedy teenis raha stripiklubis ja pärast oli vennal veel õigust ülegi, et seda valikut kritiseerida. Tüdruk kinnitas endale, et rahunegu maha, mis see praegune ärritumine ikka aitab. "Oleme," sõnas Kay. "Mul pole kunagi temasarnast inimest enda kõrval olnud," lisas neiu vaiksemalt.

"Ei olnud nii hea midagi, kuid veinimõisas, kus ma töötasin, tuli palju raha sisse ja see tähendas ka töölistele head palka. Pluss mul oli veel mitmeid lisatöid ja need kõik olid ajutised, kuna ma koguaeg vahetasin neid. Veinimõisas olid mul head suhted ka mõisa omanikuga, seega sain mingi hetk ka ametikõrgendust ja seega ka palgatõusu. Nelja aasta jooksul olen ma koguaeg oma palgast midagi kõrvale pannud, et hiljem kas maailmareis teha või siis Prantsusmaalt ära kolida. Ja ma otsustasin selle asemel Tree Hilli tagasi tulla," rääkis Christian. Tegelikult pani ta ikka väga suure osa oma igast palgast kõrvale, rohkem kui poole, kuna need lisatööde palgad polnudki nii head. Ta oli õppinud elama vähesega, seega polnud eriline rahakulutaja ja sai enamuse teenitud rahast kõrvale panna. Aastatega oli mees tõesti palju kogunud - sai endale mõnda aega Tree Hillis luksust lubada, nagu näiteks hotellis ööbimist, motika ja luksusliku rannaäärse korteri ostmist. Aga see raha oli korteri ostuga ka otsas. Selle korteri üür pole ka nii suur olnud, et tema administraatori palk ei jaksaks seda maksta. "Mul on hea meel, et sul on keegi, kellele toetuda ja keda usaldada," lausus Christian. "Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid," põhjendas kutt, miks ta just selle välja öelnud oli.

Kennedy kuulas ja ei osanud midagi väga lisada, Christian oleks ilmselt solvunud või pahanenud. Kayle oli jäänud mulje, et Chris võtab kõike väga lihtsalt südamesse ja leiab peaaegu igas olukorras, et tema on see süüdlane. "Siis Castiel saab siin ilmselt tihe külaline olema," lausus Kennedy. Ainult temale julges neiu rääkida kõigest, peale juhtunut oli tüdruk selles 100% kindel. Miks ta üldse kahtles Castielis?

"Miks sa üldse küsisid? Kas sind tõesti huvitab, mida ma vahepeal tegin või tahtsid lihtsalt teada, kust ma selle raha sain?" uuris kutt ning toetas end vastu seina. Võib-olla saaks ta Kaylt mingi turtsatuse, kui tema voodil istet võtaks. See oli siiski tema enda territoorium nüüd, kus ta sai olla üksi, kui oli tahtmist või vajadust. "Mul pole sellega probleemi," lausus Chris vastu. Ilmselgelt muretses ta, nagu vennad ikka, et kas kutt on ikka õige, kuid Christan on ise kõrvalt näinud, et Castiel on Kennedyle vaid head teinud. "Mäletad, kui ma sulle andsin selle valge ümbriku? Kas sa selle üldse avasid või viskasid kohe minema?" Christian ei tahtnud norida ega midagi, lihtsalt uudishimust küsis. Ta oleks võinud kasvõi Castieliga need lennupiletid ära kasutada. Nagu väike puhkus või nii.

"Mõlemat," sõnas Kennedy ning jäi Christiani poole vaatama. Kuulanud noormeest, jäi tüdruk aknast välja vaatama ja ta mõtles, et tahaks kuskil soojal maal olla ja enda kõik mured justkui ootele panna, aga Kay teadis, et see ei oleks toiminud ja tal polnud ka seda võimalust. "Mäletan," lisas Kay, tal oli see ümbrik siiani alles. "Ma ei saa aru, miks sa andsid mulle lennupiletid? Mis ma nendega teen? Lootsid, et neli aastat ununevad siis kohe ära?" päris Kennedy pisut ründavalt. Ta oli siiani haavunud, et Christian lihtsalt oli ühel hommikul läinud, jätmata õele korralikku selgitustki, miks ta ilma temata lahkus.

Mõlemat? Üllatav. Ta poleks arvanud, et Kay üldse kunagi tahaks teada, mida ta tegi. Kui siis, mitte uudishimust vaid lihtsalt küsida teema arenduseks või miskit. "Ei, ma poleks seda arvanud. Ma oleks sulle aega andnud. Tree Hilliga seoses on meil mõlemal nii häid kui halbu mälestusi, lapsepõlvest on enamus siiski halvad. Ma tean, et need ei unune, aga need lennupiletid olid kui minu kutse New Yorki. Mõtlesin, et saaksime mõlemad uuesti alustada," seletas Christian enda mõtteviisi, mis valjusti välja öeldes ei kõlanudki nii ideaalselt, nagu tema peas. "Või kui sa mind ei taha enda plaanidesse kaasata, siis minupoolest võite Castieliga sinna lennata ja väikese puhkuse võtta. Praegu on siiski suvi," arvas Chris. Need olid ju kaheotsapiletid. Muidugi, miks oli vaja kaheotsapileteid, kui ta tahtis Kennedyga sinna elama kolida? Kuna mees oli suht kindel, et tüdruk ei kolis elu sees temaga New Yorki elama. Christiani jaoks oli see suur linn nagu koht, kus saab unistusi täita. See võis kõlada väga lamedalt, kuid tema uskumused olidki omamoodi veidrad. Seda teeb Prantsusmaal elamine sulle. "Kas sul on unistusi?" uuris Chris järsku. Ta lihtsalt tahtis teada, kas on mõni amet, millel Kay töötada tahaks või mõni koht reisimiseks või ükskõik mis.

Kennedy kuulas ja tõukas enda madalad baleriinad jalast, et põlved kurgu alla tõmmata ja käed nende ümber põimida. Ta hoidis silmi enda varvastel ja märkas, et parema jalalaba peal oli siiani üks kriimustus teadagi millest alles. "Ma ei saaks sinna lihtsalt elama minna, mul on keskkool pooleli ja alles sa ostsid siia maja. Plaanisid kohe koha maha müüa ja ära kolida?" ei saanud Kennedy venna mõttekäigust aru. Puhkus kõlas küll huvitavalt, peale kõike, mis Castiel Kay jaoks tegi, oleks pisike puhkus neile mõlemale kasulik. "Muidugi on. Ega ma mõni emotsioonitu pakk ole," vastas tüdruk.

"Ma ostsin need piletid, kui olin just Tree Hilli jõudnud ja elasin veel hotellis. Siis ma ei teadnud veel, kas tahan siia jääda või koliks New Yorki. Ja kui asi oleks kolimiseks läinud, siis seda koos sinuga. Kuid see selleks, ma ei olnud ennast piisavalt hästi väljendanud, andes lihtsalt lennupiletid," rääkis Christian. Tegelikult küll ju, kuidas oleks Kennedy pidanud teadma, mida kutt nende lennupiletitega mõtleb? "New Yorkis on keskkoole piisavalt," mainis kutt. "Ja need on...?" uuris Chris. Ta sai aru ka, kui Kennedy nendest rääkida ei tahtnud, kuid oleks ju põnev teada. Ta ei teagi väga palju enda õest enam, see väike plikatirts, kelle ta vanematega maha jättis, oli nüüd suureks kasvanud ja muutunud.

"Olgu, saan aru," ütles Kennedy. Järgmine oli lause, mis pani tüdruku mõtlema. Tal ei olnud sügisest Tree Hillis kedagi või midagi, mis teda kinni hoiaks. Castiel läheb ka ülikooli. "Ma pean mõtlema," arvas Kay. Äkki oleks tõesti targem siit linnast põgeneda, et alustada kuskil mujal uuesti. "Noh... Ma olen alati tahtnud tantsustuudios töötada. Kõige parem oleks see, kui mul oleks oma tantsustuudio, seal saaksid õppida nii pisikesed kui ka teismelised," rääkis Kennedy pisut tagasihoidlikult enda unistusest.