Hundilaut

"Huvitav, kuidas ma endale poole aastaga lausa kaks nooremat sugulast saanud olen. Kõigepealt Kylie ja siis Styles," mõtles Sayer hetkeks ning naeratas endamisi. Õeke oli tal üsna isepäine, aga vennaga oli vahel lahe mässata. Tegelikult kippus ta teda aeg-ajalt kiusama, aga see ei meeldinud emale eriti, kuigi pisikesele pakkus vahel palju nalja. "Selge. Ma ei päri siis rohkem," muigas Rufus ning ajas ennast toolilt püsti, viies nõud kraanikaussi. "Oled Tree Hilli suure titebuumi sees ise ka last tahtma hakanud?" uuris Say üldsegi mitte norivalt, vaid pigem uurivalt. Talle endale piisas hetkel küll Stylesist ja Mary-Loust, aga kunagi tahaks ikka täitsa enda last ka. "Eks sa vii siis kokale mu sõnad edasi," lausus noormees, asetades käe ümber tüdruku ning liikudes ukse poole.

"Styles paneb mind alati Kyle'i igatsema, kuigi ma pole Kyle'i nii pisikesena näinud," lausus Jessica, "aga sinu pisivend ajab küll hirmu nahka. Nagu...ma peaks ka kunagi nii pisikesega toime tulema?" On ilmselge, et Jessica ei tohi veel emaks saada, vaimselt ta selliseks vastutuseks valmis ei ole. Ta peab kõigepealt iseendale jalad alla saama. "Ei ole," andis Jessica kiire ja konkreetse vastuse. Aborti ei teeks, kui rasedaks jääks, aga ei, ta ei taha veel last. Liiga vara. "Viin," lubas Jes. Sayer saab viisakuse eest siis paar plusspunkti ka juurde. Üldse on Lisa temasse paremini suhtuma hakanud.

"Kahju, et mu vend sind kedagi igatsema paneb, aga ma siiski loodan, et sinust saab talle lahe sugulane. Kui ma teda esimest korda sülle võtsin, siis mul oli tunne, et ma pillan ta maha või iga väike asi teeb talle haiget. Aga aja pikku läheb see üle. Ma olen kindel, et kui sa juba enda last hoiad, siis tuled temaga kenasti toime ka," seletas noormees, astudes juba majast välja. Sayerile näitsiku vastusest piisas, sest see tuli kiiresti ja väga kindlalt. Nad on nii noored ka ja pole neil veel kindlalt jalgugi all. Maja nad küll saavad endale varsti, aga lapse jaoks on veel lisa ressursse vaja. Jõudnud maja taha, jäi Rufus seisma. "Noh, ronime üles?" vaatas ta Jessicale küsivalt otsa.

"Aga sellest pole hullu midagi, ma igatsen teda nagunii koguaeg. Peakski välja uurima, kas paps toob ta kõigepealt siia ja siis lähme koos tagasi või polegi papsil siia asja ja ma pean ise mitu korda Ohios käima," rääkis Jessica. Üleüldse peaks elu uurima hakkama. Viimane aeg. "Nii nad räägivad jah, et kui oma laps on, siis tuleb kõik kuidagi loomulikult. Ma ei tea, mõtlen sellele siis, kui reaalne olukord käes või tulekul, praegu on muid muresid," lausus Jes. Asjaajamisi pigev, mitte muresid. Muretsemiseks pole põhjust. Veel. "Jap, ronime," nõustus Jeanette. Mida kiiremini tööd tegema hakkavad, seda kiiremini lõpetavad.

Oleks vist kasulik uurima hakata, jah. Muidu saab enne suvi läbi, kui kõik asja ajamised tehtud saavad. "Mille üle sa siis nii kõvasti muretsed... enda tuleviku pärast?" uuris Sayer ning ootas veel hetke, enne kui üles ronis. Ega seal midagi keerulist ei olnud. Ta aitas Jessica ka kenasti üles ja hakkas alles siis vaikselt tööga uuesti pihta. "Kui mõni tükk liiga kõvasti kinni on, siis kasuta kangi... või pigem ütle mulle," muigas Sayer ja lennutas enda käes oleva tüki alla kasti.

Njah, aeg ei halasta. "Põhimõtteliselt. Ma siiski endiselt ei tea, mida ma edasi teen. Augusti lõpus on ühe tantsuakadeemia katsed, mille jaoks ma selle vabakava koostasin, aga ma ei ole kindel, et ma kohale lähen," rääkis Jessica, "ühest küljest tahaks minna ja jälle tantsuõpiline olla, teisest küljest ei taha ma siinsest algkooligrupist loobuda. Ja mul on idee põhikooligrupp ka teha, aga ma pole kindel, et piisavalt huvilisi on." Peab uurima. See idee tekkis siiski sellest, et paar lapsevanemat kurtsid, et nende lapsed, kes algkooliridadest välja astusid, tahavad edasi tantsida, aga pole nende vanuserühm enam. Jessica ronis Sayeri abiga katusele, noogutas kangijutu peale ning asus katusetükke alla loopima.

"Kus kaugel see akadeemia siis asub, et sa mõlemat teha ei saa?" uuris Sayer. Iseenesest oleks lahe, kui Jessica ka enda treeneri ametit edasi peaks. Kes teab võib-olla ühel päeval loob oma tantsukooli või midagi. "Ma arvan, et huvilisi leiduks küll," jäi noormees positiivseks, sest hetkel ongi ju võimalik ainult kas teatris balletti õppida või keskkoolis kisakooriga tegeleda. Noh, nüüd on muidugi võimalik ka noortekeskuses midagi õppida, aga see on ka kõik.

Jessica istus katusele maha ja ohkas kergelt. "Ja nüüd tuleb see koht, miks ma ei ole sulle midagi sellest rääkinud," lausus Jessica. Samas, Sayer pole kunagi ise küsinud ka, miks Jes seda vabakava teeb ja kuhu ta sellega minna tahab. Ky ka ei tea. Keegi ei tea. "Londonis," pahvatas ta siis, "kuigi see ei ole vist probleemiks, sest sa oled ka Tree Hillist eemal." Aga tantsutunde ta siis edasi anda ei saa. Valikud, valikud, valikud. Londonisse ei pruugi ta muidugi sisse saada ja see teeks otsustamise lihtsaks.

"Okei, nüüd sa hakkad mind juba hirmutama," lausus Sayer, kui Jessica nii raskelt ohkas ja ennast istuma sättis. Noormees silmitses lihtsalt näitsikut, lastes tal rahulikult ennast koguda, enne kui ta jätkab, sest tundus, et järgnev ei ole just midagi, mis talle meelejärgi oleks. "Londonis?! Nagu Euroopas... Inglismaal Londonis?" kordas Rufus, kuigi loomulikult tähendas see Euroopat. Vau. Nüüd oli see koht, kus Sayer ennast istuma sättis ja tüdrukule väga üllatunult otsa vaatas. "Ma ei tea isegi, mida öelda," lausus noormees ja maigutas enda suud. Mõte sellest, et Jessica on terve aasta kuskil Atlandi ookeani taga, tundus nii raske. "Jah, ma olen Tree Hillist eemal, aga me saame ikka vahepeal teineteist külastada, aga kui sa Londonisse lähed ei näe me teineteist peaaegu üldse," sõnas Say ning asetas enda käe ümber Jessica, "samas muidugi ma ei taha, et sa minu pärast endal mingi hea võimaluse käest lased."

Ei olnud üldse plaanis Sayerit hirmutada. Pole kunagi sellist plaani olnud ja ei tule ka. "Jamh, seal kaugel Atlandi ookeani taga Londonis," noogutas Jessica, "ma usun, et ma lendaks igal võimaluses Tree Hilli või sinu juurde New Yorki, aga seda, kui palju võimalusi tekib, ma ei tea. Võib-olla mulle ei meeldigi seal ja ma tulen ära. Pole välistatud, et ma ei saa sissegi." Konkurentsist pole Jessical aimugi. Katsetel põrumine on tema puhul vägagi tõenäoline, sest ta on jessica - ta kardab tähelepanu keskpunkti, ta kardab üksi võõrastele esineda, ta liiga vaikne - enesekindel, aga kõike muud kui avatud. Komisjon võib ta seetõttu mitte piisavalt motiveerituks lugeda ja vaatamata tema tantsuoskusele temas vähe potetntsiaali näha.

"Kuidas sa endale siis nii kauge tantsuakadeemia suutsid valida?" tahtis Sayer teada. Äkki on Jessica juba ammu mõelnud seda, et tahab Inglismaale õppima minna. Nad ei ole sellest kunagi eriti rääkinud. "Noh, usku peab ikka olema ja sa oled selle kavaga nii palju vaeva näinud," lausus noormees, olemata nüüd päris kindel, kas ta peaks Jessicat tagant utsitama, mis võib tähendada, et ta lähebki Inglismaale, või siis pigem laskma tüdrukul ise mõelda ja pigem tagaplaanile hoidma. "Eks me tegele tagajärgedega siis kui sa juba sees oled," sõnas Rufus viimaks ning vajutas neiu pealaele ühe pika ja mõtliku musi.

"Ainus, kus keskmist hinnet ja eksamitulemusi ei vaadata," kehitas Jessica õlgu. Ta sai vaevu keskkooli lõpetatud, tulemustest on häbi rääkidagi. Õigel ajal oli kahjuks motivatsiooni ja pealehakkamist vähe ja kui reaalsus kohale jõudis, oli juba liiga hilja midagi kardnaalselt muuta. "Ega varem midagi teha ei saagi," lausus Jes naeratades. Sellesama naeratuse saatel võttis ta musi vastu ning tõusis siis püsti. "Meil on majakatus lammutada," ütles Jessica.

Mnjah... selle kohta oleks vaid öelda, et oleksid pidanud rohkem õppima, aga see vaevalt Jessica olemist paremaks teeks. Vähemalt ei olnud Inglismaa tüdruku esimene valik või mõni suur-suur unistus. Tõsi ta on, et enne pole midagi teha, kui asi juba käes on. "Kuna sul muidu need katsed on?" uuris Rufus ja võttis kerge naeratuse saatel Jessie käest kinni, et püsti tõusta. Ta silmitses veel hetke neidu, enne kui uuesti tööle asus. Tal oli, mille üle mõelda.

"Augusti viimasel nädalal," vastas Jessica. Üsna nõme, et nii hilja, sest sissesaamise korral tuleks tal kiiresti otsustada, mida ta siis teeb. Samuti ei saa ta enne algkooli tantsutundide toimumise kohta uudiseid anda, enne kui miski kindel pole. Teadmatus on nõme. Jessica pani kindad kätte ja hakkas ka tööle. Lammutamine on mõtlemiseks tore töö - sellele omakorda pole vaja mõelda. Ainult tiri, tõmba ja loobi.

"Ohh, sinna on ju veel päris korralikult aega," lausus noormees. Huvitav, kuna need tunnid siis pihta hakkavas ja kas sissesaanud peavad kohe enda valiku kinnitama? Inglased... Nad mõlemad olid lihtsalt katuse lammutamisesse süvenenud, kummalgi oma ideed peas ringi liikumas. Ega seal lärmi sees nagu nii väga rääkida ei saanudki. Aeg lihtsalt läks ja varsti ei olnudki enam seda, mida alla loopida, sest hoone katust ei olnud enam. "Noh... kuidas on? Tahad puhata? Peaks täna veel katusekile peale tõmbama ja kinni panema korralikult. Uue katuse võib homme ka panna," seletas Sayer ja silmitses Jessicat.