Hundilaut

Korralikult..no mitte väga. Aga see selleks. Iga aeg jõuab ükskord kätte, olgu see nii kaugel kui tahes. Kui katus alla visatud sai, tiris Jessica kindad käest, mässis need palliks ja viskas need ka alla. "Paneme kile peale ära, saame selle kaelast ära ja siis võib puhata," arvas Jessica. Uut katust täna ilmselt panema ei hakka, sest kell on ka juba palju - üsna varsti läheb pimedaks ja siis nagunii ei näe enam tööd teha.

"Nagu heaks arvad," lausus Sayer ning ronis tagasi maale, kus ta natuke Ceciliat silitas, kellel ilmselt juba vaikselt igav hakkas seal niimoodi üksinda passides. Noormees kadus kuuri ning tuli sealt tagasi kahe suure kilerulliga. "Ma muidugi ei tea, kuidas me need sinna katusele saame, aga eks tuleb natuke jõu ja ilu numbreid teha," sõnas Rufus ning silmitses hetke katust, pidades peas nõu, kuidas oleks seda kõige mõttekam teha. Jõudnud viimaks mingi lahenduseni, hakkasid noored vaikselt pihta.

Cecilia oli Jessical juba vahepeal meelest ära minna jõudnud - kutsa silma all pole, siis ei tule meeldegi, et kaasa võttis. Autos hiljem koerakarvu näeb, siis ilmselt oleks jälle meelde tulnud. Jes vaatas kilerulle, siis Sayerit ja seejärel uuesti kilerulle. "Noh, sina tee jõunumbreid ja mina võtan ilunumbrid enda peale," pöördus Jeanette uuesti oma kihlatu poole. Võinoh, kui vaja, siis ta võib natuke oma jõudu ka rakendada.

Ilmselt suhteliselt nii see välja kukkuski, nagu Jessica ütles - Sayer kulutas jõudu ja Jes oli niisama ilus. Siiski läks tal vaja ka tüdruku abi, sest üksinda olekski ta jäänud selle kilega jamama. Seega oli hea, et tema kihlatu just praegu kohale oli tulnud. Õnneks oli kile peale panemine palju lihtsam töö kui katuse lõhkumine. Kuna see maja on siiski suhteliselt väike, ei läinudki neil väga kaua aega, et katusega nii kaugele jõuda, et järgmine samm oleks juba katuse peale panemine. See aga jäägu homseks või mõneks muuks hilisemaks ajaks. Peaasi, et vahepeal vihmale ei läheks. Täitsa hilja peale nad ei jäänudki, kuigi päris hämar oli küll juba. Mets oli ka kuidagi rahulikuks jäänud, ainult siin-seal häälitses mõni loom või sahises puu. Sayerile need hääled meeldisid. Mõnele nõrga närvilisele linnakale meenutaksid võib-olla õudukat. Roninud alla ja oodanud tüdruku ka ära, silmitses noormees nende kätetööd. Noh, kindlasti ei ole see nii hästi tehtud, kui mõne ehitusfirma poolt pandud katusekile, aga siiski piisavalt korralik, et täitsa see töö, mida tal täita on.

"Kuhu me siis täna ennast üldse magama sätime?" uuris Say, pöörates enda silmad Jessicale, "siin on ilma katuseta võib-olla natuke jahe magada." Üks võimalus on minna tüdruku juurde, teine noormehe juurde ja kolmas üldse Milestone'ide külalislahkust ära kasutada. "Igatahes tunnen ma ennast praegu eriti musta ja higisena ning seega ma käiks heameelega korraks järves ära, enne kui me ükskõik mida tegema hakkame. Tuled ka?" kergitas Rufus küsivalt enda kulme. Noormehel oli juba nagu kuidagi tavaks saanud, et pärast tööd hüppas ta korraks järve, et ennast karastada. See oli mõnus. Tegelikult on kõht ka juba uuesti tühjaks läinud. Hmm... peaks kuskilt midagi ostma või lootma sellele, et seal kus nad ööbivad, on ka midagi hamba alla pista.