Ühe mehe õnn on teise mehe õnnetus.

Robert noogutas õrnalt Vanessa küsimuse peale. Eks ta õhtul helistab Nathanile ning küsib tema käest, kuna viimane kord oli tema see inimene, kelle käes oli nimekiri ja kes tegi linnukesi nimede taha. Loodetavasti jäi kisakoori tüdrukute taha mõni üksik tühi auk ning loota võis, et need on kõik täis, kuigi Robbie kahtles selles sügavalt.
Mõni minut veel palatis istunud, köhatas psühholoog kergelt, tõustes püsti. Kaasa võttis ta Scotti antud kohvitopsi ja enda mobiili. "Ma püüan su vanematega ühendust saada," sõnas Rob naisele vaikselt, pööramata enda rohelisi silmi mehele. "Ma pole kaugel, kui midagi vaja on," lisas mees õrnal naeratusel, kinkides Vanessale pisikese naeratuse, väljudes seejärel palatist. Kõndinud puhkenurgakese juurde, asetas ta topsiku aknalauale ning võttis ette enda mobiili. Ta oli ennist, kui Nessa veel opilaual oli, otsinud naise telefonist välja tema vanemate numbrid, et vajadusel neile helistada, sest haigla personali ei tea kunagi, kas nad on ühendust võtnud või ei. Tavaliselt nad eeldavad, kui keegi on juba kohal, et kõik lähedased teavad ning neid pole vaja informeerida.
Valinud esimesena Vanessa isa numbri, asetas Robert telefoni kõrva äärde ning pööras enda silmad aknast välja. Pikk signaal, mis kordus pisikeste vahemaade tagant, andis teada, et telefon teisel pool liini on vaba ning suure tõenäosusega keegi ka vastab. Piiiiiiiiks, piiiiiiiiiiks, piiiiiiks ... ning korraga võeti kõne vastu. "Härra Hilton? Tere, siin Robert Harting, ma olen teie tütre töökaaslane .." püüdis Robbie lühidalt, aga konkreetselt ära seletada, mis juhtunud oli, andes ikka teada, et Nessaga on kõik korras. Vähemalt esialgu. Aga teadagi võib erinevaid komplikatsioone tekkida mitmeid tunde peale operatsiooni lõppu. Vahel isegi päevi hiljem.

Scott noogutas kiirelt. Muidugi tegi ta heameelega kõik Nessa eest ära, et viimane saaks puhata, ning lasta end terveks ravida. Kui Robert viimaks end minema vedas sai mees rahulikult hingata. ''Nii, lõpuks oleme me kahekesi.'' Lausus ta vaikselt, ning naeratas õrnalt Nessale. ''Paar päeva pead sa vist leppima, et ma istun su voodiäärel ja alles siis saad ka sina istuma. Ratastooli muidugi, ning siis võin ma sind sõidutada, aga seni. Me peaksime leidma viisi, kuidas sul siin igati hea olla oleks.'' Kerkis mehe kulm, ning ta hakkas ruumis ringi vaatama. Kuidas seda kodusemaks muuta, ilma et ta arstide viha pälviks. ''Päris lilleaeda ma siia vist sulle teha ei tohi?'' Mõtles ta pigem kõvasti, kui seda Nessalt küsis. Kuid mõned roosid kavatses ta kindlasti palatisse smuugeldada. ''Kodust patja või midagi seesugust? Haigla tarbeesemed ei kõlba kusagile.'' Muheles ta vaikselt, kui oma silmad uuesti abikaasale kinnitas.

Vanessa saatis Robertit pilguga, kui too ruumist lahkus ning naeratas talle õrnalt, noogutades selle peale, kui mees lubas tema vanematega ühendust võtta. Loogiliselt võttes peaks haigla seda juba teinud olema, aga kui mõelda, et Scott on ka perekonnana kirjas, siis võibolla tõesti pole teistele veel öeldud. "Jah, aga ma tänan, et sa Robertiga isegi viisakalt ühes ruumis suutsid olla," sõnas naine kergelt turtsatades. Ei tea, kas Ness peaks kuskile punase risti tegema või? "Küll ma selle voodis olemise ära kannatan ja mis puutub lilledesse siis üks väike kimbuke ei teeks paha," arvas Vanessa, "tead, sa oled täitsa armas, kui sa muretsed minu pärast ja mu tuju paremaks tahad teha. Kui sa kavatsed kodust midagi tuua, siis ma ei ütleks ära ühest mõnusast pidžaamast, pehmest hommikumantlist ja hügieenitarvete kotist, mille sa vannitoa kapist leiad. Kõige parem oleks muidugi, kui nende asjadega tuleks kaasa ka minu abikaasa."

Scott hingas kiirelt sisse, ning hammustas vaikides oma alahuult. ''Me ei pea seda rohkem päevakorda tõstma, eksole?!?!'' Üritas ta sellest kiitmisest mitte eriti välja teha. Polnud asi, millega ta oleks võinud rahul olla. ''Toon, ma olin nii segaduses, et ei osanud enne poest läbi lipsata.'' Vabandas ta enda hetkelise lille puudumise kiirelt välja. Või lootis, et nii vähemalt läheb. ''Hommikumantel, siis see siidihunnik ja pesutarbed. Selge saab tehtud. Selleks ajaks, kui sa juba istuda saad toon sussid ka eksole.'' Mõtles ta kiirelt läbi, kus kogu see nimekiri kodus leidub, ning naeratas siis tahtmatult. ''Ma puudun su kõrval ainult loetud minutid,'' andis Scott kiirelt mõista, et mehel pole plaanis üksinda kodus magada. ''Pealegi ei suuda nad mind siit minema ajada.'' Oli ta juba enne arstile suutnud selgeks teha. Magagu mees kasvõi tavalisel taburetil. ''Peaasi, et sinuga kõik korda saab ja need süüdlased oma karistuse saavad.'' Üritas ta vaiksel häälel ka Nessi rahulikuks sundida. ''Sa ei kujuta ette, mida ma tundsin, kui treener mulle seda teatas. Kõik mehe ühised hetked.'' Vajus mees hetkeks mõttesse.''Sa mäletad, kui ma esimest korda avalikult teada andsin, et sa mulle meeldid? Võimlas, mingi pidu oli, kui sina pidid korda hoidma ja meil oli Ricksiga kindel plaan koolimajast bordell teha.'' Alustas Scotler veenvalt naise silmi vaadeldes. ''Ja siis sa lihtsalt tulid ja palusid mind, need silmad.'' Libistas Scotler üle Nessa näo oma käega, ''need on siiani nii ilmsüütud. Sa ei kujuta ettegi, kui palju sa mulle tähendad.'' Vajus Scotleri pea voodiäärele, ning ta sulges oma silmad. Korvpallur tänas mõtteis oma jumalat, et Nessa elama jääb, ning siis meenus talle see laps. Silmi avamata pingestus ta nägu kergelt.

Vanessa hingas sügavalt välja, kuid ei öelnud midagi. Nii palju siis sellest, et meeste vahel mingigi vaherahu on. Kuigi kas asi ei peaks teeglikult teistpidi olema? Robert on see, kellelt Scott naise üle lõi. Seega on psühholoogil igasugune õigus mehe peale vihane olla. "Pole hullu, sest tundub, et ma jään siia veel pikaks ajaks," lausus Ness, sulgedes hetkeks enda silmad, et puhata. "Sa ei pea siin minu juures kogu aeg istuma. Sul on oma asju ka ajada," sõnas Vanessa, kuigi muidugi oleks kahekesi palju mõnusam olla. Kui Scott süüdlaste karistusest rääkima hakkas, neelatas Ness kergelt, sest tal ei olnud siiani ju täitsa selge, mis seal koolimajas toimus. "Sul on õigus, ma ei kujuta seda ette ja loodan, et ma ei pea kunagi midagi sellist tundma," lausus Nessa, sest ta tõesti ei tea, kuidas ta reageeriks, kui nende kohad oleksid hetkel vahetuses. See oleks õudne. "Seda on raske mitte mäletada," suutis Vanessa kogu selle olukorra sees isegi kergelt naerda, "teie ideed olid alati lihtsalt uskumatud. Ma ei saa aru, kust teil need 'huvitavad' ideed alati tulid." Muidugi ta pidi noormehi paluma tulema, sest vastasel juhul oleks see ilmselt nende viimaseks koolipeoks jäänud. Ilmsüütud. Mnjah. Seda oli tõesti raske ette kujutada, kui palju ta mehele tähendas, aga ilmselt piisavalt, et Vanessaga altari ette minna. Naise käsi libises Scotleri tumedatesse juustesse, kui too enda pea voodiäärele toetas. "Mis sind vaevab?" küsis Nessa, kui märkas õhkõrna muutust mehe olekus.

Mehe silmad püsisid üsna pikalt suletuna. ''Me lihtsalt tahtsime olla erakordselt vägevad, mida me ka muideks olime.'' Teatas ta vaikselt, kuid hoidis siiani veel oma silmi suletuna. ''Ma siin mõtlen kumba kotti sa seal vannitoas silmas pead. Ühte ma alati tõstan ja see on mul jalus, teine peaks olema see mida ma kordagi puutunud pole.'' Kergitas ta küsivalt ka oma pead, viimaks ka silmad avades. ''See oleks üsna veider, kui ma kogemata su meigivahendid siia tooksin. Võimis?'' Eeldas, et teises kotis on need millega end meikida. ''Sa ei pea muretsema, minu elu on siin haiglas selles voodis, seega olen ka mina siin - kuni kõik on täiesti kindlalt korras. Treener sai ise ka aru, et tal ei õnnestu, mind seal kinni hoida.'' Raputas ta õrnalt oma pead. ''Ma avastasin äsja, et see tekitab siiani külmavärinaid - kui sa oma käe mu juustesse pistad.'' Tekitas mees olukorra, kus ta lihtsalt pidi üllatunud nägu tegema. ''Sul on kindlasti mingisugune elektri masin kuskil peidus, et sa mind surisema ajad.'' Muutus näol olev üllatus kiirelt reipaks naeratuseks. Mees tõesti üritas Nessa tuju üleval hoida, ning talle lihtsalt seltsis olla. ''Kustkohast ma need paberid saan, mis ma isale viima pean?'' Meenus talle äkki Nessa eelnev palve. ''Ma ei ole väga huvitatud valede paberite pärast äiaga vaidlemisest.'' Naeratas mees uuesti - silmad kogu see aeg Nessale otsa vaatamas.

"Olite tõesti. Teiega juba igav ei hakanud," lausus näitsik, kellele meenus kohe see, kuidas Britt oli alguses ikka väga pahane, kui Nessa Scotleriga liini hakkas ajama. Nende kahe nokkimised olid kõigile parajaks meelelahutuseks. Kuigi nad suudavad nüüd normaalselt läbi saada, tuleb neil endiselt teineteise nöökimine hästi välja. "See esimene kott sisaldab meiki, mida mul ilmselgelt siin vaja ei lähe. Teises on kõik vajalik, mis ongi selleks, kui mul on vaja kuskile pikemaks ajaks minna," seletas Nessa. Nii et tema asjad jäävad vannitoas mehele kogu aeg ette. Hea teada. "Kui sa nii arvad, aga su meeskond võib sind ka vajada. Ma olen juba vaikselt selgeks saanud, et ma pean oskama sind nendega jagada," muigas Vanessa, hakates mehe uue märkuse peale naerma. Tore, kui neil siiani teineteisele mingi selline mõju on nagu külmavärinad. "Täpselt. Nägid mu nipi kohe läbi," noogutas naine asjalikult, kuid tõi siis kuuldavale turtsatuse. Scotti uus küsimus pani Nessa kergelt otsmiku kortsutama, sest ta pidi natke meenutustööd tegema tänase päeva kohta. "Ahjaa... ma arvan, et ma unustasin need eile õhtul elutoa lauale. Kui neid seal ei ole, siis ilmselt minu öökapi sahtlis. Need paberid on kahes eraldi kaustas. Kaustad on pruunikad ja hotelli logo on peal. Ma olen kindel, et sa leiad nad üles," seletas Nessa. Tore oleks jah, kui Scotler esimese korraga õiged paberid ära viiks.

Scotler kuulas hoolikalt, kui sai juhendeid, et kiirelt paar kohta läbi joosta, ning siis oma naise juurde tagasi tulla. ''Pruun ja logo, ning esimene kott.'' Sõnas ta kiirelt, ning tegi seejuures ka endajaoks vähemalt äärmiselt asjalikku nägu. ''Midagi oli veel, ära ütle.'' Naeratas ta kiirelt naise suunas, ning asus siis nende vestlust kokku kerima. ''Hommikumantel ja sussid. Just, ja sina ei vaidle - mina ei lähe trenni ja me oleme siin koos.'' Vaatas ta ettevaatlikult naise silmadesse, ning keeras alles siis silmad nendele juhtmetele, mis masinatele külge jooksid. ''Sa ise tead, mille küljes sa ikka oled?'' Uuris korvpallur nüüd juba huviga masinaid kaugemalt. Kartuses midagi seal ära susserada. ''Sa ei pea muretsema, ma ei torgi neid. Mulle meeldib pall ja mu abikaasa rohkem, kui uued tehnika imed.'' Andis number seitse teada, et tal pole plaanis öösel tembutama hakata. ''Ei tea kas õed saavad kurjaks, kui ma öösel seda nuppu vajutan?'' Kerkisid ta kulmud, kui voodi poole tagasi tulles mehe silmi rohekas nupp riivas, mis viitas hädale. ''Kallis, ma armastan sind.'' Lõpetas ta oma üsnagi segasu jutu selle lausega, ning vajus uuesti Nessa kõrvale toolile, ning haaras vaikselt silitades ta sõrmed.

"Eee... kui sa mõtled esimese koti all seda, mida sa puutunud ei ole, siis jah," sõnas Vanessa, saamata täpselt aru, kumba Scott hetkel silmas pidas. Kui väga vaja, eks ta saab naisele helistada ka. "Kui sa trenni ei lähe, siis ma ootan, et sa kõik selle hooaja mängud, mis veel alles on hästi mängiksid," lausus naine, vaadates enda abikaasale otsa. Ta ei taha, et Scotleri meeskond peaks tema pärast kannatama. Parem, kui mehe mõtted veel viimastel mängudel püsiksid. Kui tüüp järsku masinatest ja siis veel mitmetest erinevates asjadest rääkima hakkas, mis varieerusid seinast seina, kergitas naine enda kulme. Äsja narkoosist tõusnud inimesele ei tasu nii kiiresti ja nii erinevatest teemadest rääkida. Ta mõte ei jõua järele. "Tead, ma olen küll palju haiglas olnud, aga mitte selliste aparaatide küljes alati," sõnas Nessa pead raputaes, "ma arvan, et see vastab umbes nagu valele väljakutsele." Ei, tegelikult ei olnud tal õrna aimugi, aga midagi sellist andis ehk välja. Igatahes pole sellele rohelisele nupule vajutamine ilmselt kuigi hea idee. "Mina sind ka," vastas Vanessa, silmitsedes enda kätt, mis mehe käes oli.

Mees oli üsnagi pikalt süvenenud uurima seda kätt, kui ta silmad siis vilksamisi ka üle naise kõhu veeresid. ''Kohe kui sa tunned, et midagi on valesti pead sa seda mulle ütlema eksole.'' Üritas Scotler oma mõtteid ainult positiivseks muuta. Kõige selle juures head nägu teinud naeratas ta endiselt veel Nessale. ''Mina olen koguaeg platsil elav legend, aga seda mitte pikalt enam.'' Oli ta üsnagi veendunud. Korvpallurid mängisid pool oma elust platsil, siis hakkasid noori õpetama. ''Kuidas oleks, kui ma oma treeninglaagri siin püsti paneksin?'' Pidas ta silmas trenne eelkõige noortele, kes soovisid tree hillis oma arengut kasvatada. ''Kõlab hästi võimis?'' Oli ta kindel, et Nessale meeldiks, kui mees rohkem kodus oleks. Talle endale meeldiks see samuti rohkem, ning siis triivis korvpalluri pähe jällegi mõte sellest lapsest, kes Nessa sees elutses. Ohanud sundis ta end jällegi naeratama. ''Siis mul oleks aega sinu jaoks rohkem.''

"Ära muretse nii palju. Ma elaksin suurima hea meelega veel mõned kümned aastad. Seega muidugi ei hakka ma mingit kangelast mängima ja ütlen kohe, kui midagi on," lubas naine. Ta teadis väga hästi, et ka kõige pisema sümptomi ignoreerimine võib hiljem kõvasti kätte maksta. "Sa oleksid siis rohkem kodus ja see oleks tore, aga ma loodan, et see Nathanilt kogu tööd ära ei võta. Palju neid korvpallitrenne ühte väikesesse linna ikka ära mahub," muigas Vanessa. "Tee seda, mis tundub sulle õige ja ma toetan sind. Sa tead ju seda," lausus Ness ja naeratas mehele toetavalt.

Scotler kergitas kergelt oma kulmi, ning naeratas siis õrnalt. ''Siis on kõik korras ja ma ei pea rohkem muretsema.'' Teatas ta äärmiselt rahulolevalt, ning viis pilguy oma kellale. ''Ma pean varsti ära käima, nad ei lase mind muidu enam sisse viimaks veel.'' Pomises ta kergelt, ning keeras oma silmad tagasi Nessale. ''Tal ongi konkurenti vaja. Minul oli selleks samuti kooliajal üks kossuproff, kes ilmselt enam ei võta seda nii tõsiselt. Uus mind siis on paremad tulemused meil kõigil.'' Mainis ta veel vaikselt, ning kortsutas seejärel uuesti oma kulmusid.''Ma tean, et sa toetad mind, kuid ma tahan sinu arvamust ka teada. Võinoh, et sa seda ütleksid mulle, et ma võiksin rohkem kodus olla.'' Särasid mehe silmad Nessale otsa vaadates. Kui naine vaid teaks, et ta kannab nende pisikest jõnglast oma kõhus. ''Kas sa tunned end siin ikka kindlalt hästi?''

Vanessa noogutas kindlameelselt. Hetkel tundis naine ennast hästi ja seega on kõik tõesti korras. Kuulnud, et Scott kavatseb mõneks ajaks ära minna, et hiljem tagasi tulla, viis naine hetkeks enda silmad kellale. Ajataju oli tal küll hetkel üsna sassis. Tal ei olnud aimugi, et kell juba nii palju oli. "Võibolla, aga ma lihtsalt loodan, et ma ei pea kuidagi teie kahe vahele jääma," sõnas Nessa, sest sellega on tal juba kogemusi, sest ta juba niigi seisab Roberti ja Scotti vahel. See pole sugugi meeldiv. "Kas ma tõesti pean seda sulle siis mainima? Ma arvasin, et sa ikka tead, et ma tahaksin sinuga võimalikult palju aega koos veeta," muigas naine. Nii palju siis sellest, et kõik korras on. "Jaaa, kallis, sa ei pea nii palju muretsema. Muidugi oma voodi vastu ei oleks mul midagi, aga hetkel ma pean siin olema ja selle vastu ei saa midagi teha," sõnas Vanessa ja juba naeris kergelt, selle üle, et Scotler korraga nii hoolivaks muutus.

Mees hingas sügavalt sisse, ning kortsutas seejärel oma kulmi. ''Olgu pealegi, ma ei ole enam nii kentsakas. Pealegi see värk ei istu mulle üldse.'' Arutles ta endajaoks viimast korda edasi. ''Ma luban nüüd samuti maha rahuneda eksole.'' Pilgutas korvpallur kergelt oma silmi, ning ta mõtted liikusid siis juba voodile. Saaks selle ka kuidagi siia tuua? Ta kindlasti saab mõne palati tühjaks lasta vedada. ''Ma hoian telefoni koguaeg lähedal, hoolimata sellest et ma niigi kiiresti üritan ära käia eksole.'' Andis ta märku, et arstid temaga koheselt ühendust võtaksid, kui midagi juhtub.

Vanessa muigas lõbusalt, sest Scott tundus hetkel tõesti kentsakas. "Tore oleks. Sa ajad muidu varsti hoopis minu närvi," lausus naine turtsatades. Ruumis valitseval õhkkonnal võib olla hämmastav võime inimest midagi kindlat tundma panna. "Olgu. Ma ootan sind," noogutas Nessa. Mis tal ikka muud teha. Kuigi ta alles ärkas narkoosist, tundis ta ennast ikka väsinuna. Seega saabki natuke magada võibolla.