Ühe mehe õnn on teise mehe õnnetus.

Saanud keset treeningut teada, et Nessa on haiglas, ning saanud koolitulistamisel haavata lendas Scott raketi kiirusel oma musta volvoga läbi linna, ning rikkus korraga kõiki liikluseeskirju, mis kusagil üldse püstitatud oli. Saanud siiski ise tervelt haiglasse leidis ta koheselt arsti, ning sai teada, et Nessa magab, ning tema juures on keegi kooli töötajatest. Scott üritas küll teada saada kellega tegu, kuid doktor rõhutas vaid, et Nessa tahab rahu ja teda ei tohi närviliseks ajada. Oma mõttepildist juba aru saanud, et tegemist on Robertiga, kuna kogu Tree hill ju teadis nende kahe vimma, ning seetõttu ka arst teda maha rahustada üritas. Mees lubas käituda oma nimele omaselt, ning kinnitas Nessale parima ravi, mis üleüldsegi on võimalik. Kui Scotler hakkas palatisse minema kutsus tohter ta siiski tagasi, ning teatas veel midagi. Nessa on rase, ning veel ei oska nad lapse tervise kohta midagi öelda. Kuid selle luges Scotler arstilt välja, et naine ise jääb elama. Omale masinast kohvi võtnud täitis ta ka teise topsi, ning sisenes palatisse. ''Tere Robert,'' sõnas ta lühidalt, ning vaikselt. ''Minupoolsed tänusõnad sulle. Et ta ei pidanud üksinda olema.'' Ei lasknud Scott Robertil endal veel midagi lisada, kui siis tooli võttis, ning teiselepoole voodit liikus. Nessa laubale suudluse teinud, ei lasknud ta end häirida faktist, et Robert ta naise kätt hoidis, ning ta abielusõrmust puudutas seeläbi. ''Arst mainis, et ta peaks varsti ärkama, ning siis tuleb teda veel uurida.'' Ulatas ta Roberti suunas kohvitopsi, kui endaomast lonksu võtnud oli. Seejuures Nessa põske vaikselt silitama jäädes. Scott ei kavatsenudki istuda, veelvähem oma silmi Robertilt mujale kolida.

Teekond koolist haiglasse on isegi Roberti jaoks suht hägune mälestus. Ta mäletas küll sireene ning valgeid veriseid kummikindaid, mis Vanessa kallal askeldasid, aga see on ka kõik. Järgmine selge mälestus oli juba heledast koridorist, kus ta istus, oodates naise operatsiooni lõppu, mis kestis lõpuks peaaegu viis tundi. Ta luges üle nii põrandal olevad plaadid, seinas olevad pisikesed mõrad kui ka mööduva personali liikmete arvu. Psühholoogil polnud midagi teha, aga samas polnud tal ka tahtmist midagi teha. Robertit huvitas vaid hetkel üks ning see oli Vanessa. Ta polnud isegi kindel, kas naine elab operatsiooni üle, sest ta oli kohutavalt palju verd kaotanud ning kiirabiautos halvenes naise seisund tunduvalt.

Umbes pool tundi peale Vanessa operatsiooni lõppu lasti Robert tema juurde, kuna oli momendil naisele kõige lähedasem isik haiglas. Uudis koolitulistamisest võis kiiresti levida, aga keegi ei teadnud ju, kes viga sai, kes on nüüdseks juba surnud ja kes pääses vaid ehmatusega. Ning nii liikus psühholoogi mälu tagasi nendele piltidele, mis jäädvustati igaveseks tema pähe, kui ta sörkis meedikute kõrval läbi kooli kiirabiauto poole. Need laibad koridoris, all sööklas ning haavatute hulk ei lähe kunagi meelest. Püüdes silme eest kaotada jubedaid hetki, sisenes palatisse üks medõdedest, kes palus Robertil ära täita pikk andmekaart, mille kaudu võiks haigla omastega ühendust võtta.
Nessa käe enda sõrmede vahele võtnud, hoidis mees seda lihtsalt, rohelised silmad naise näole suunatud, oodates tema ärkamist. Mingi hetk muutus aga tema pea liiga raskeks ning vajus voodiääre peale. Ka Robbie oli väikese puhkuse ära teeninud. Iseasi on see, kui palju ta reaalselt ka magada sai.
Kuulnud ukse liikumist võpatas psühholoog kergelt, tõstes pea ülesse ning viies enda pilgu Scottile. Tervituse peale kergelt noogutanud, varjas mees ühe käega pisikese haigutuse, laskmata Nessa käest lahti. Tal oli piisavalt jõudu, nii et naine võiks julgelt seda endale võtta, kui selline asi oleks ka reaalselt võimalik.
Saanud korraga Scotti käest kohvitopsi, tänas psühholoog teda kerge peanoogutusega, jäädes vägagi vaikseks. Tal polnud väga midagi rääkida, vähemalt midagi sellist, mis puudutaks Vanessa abikaasat.

Esimesed märgid sellest, et Vanessa hakkab kõigest toibuma, olid tema silmalaod, mis kergelt võbelema hakkasid, ja kulmud, mis aeglaselt liikusid, tekitades otsmikule kergeid kortse. Naise pea liikus küljelt küljele ja monitor, mis jälgis naise südame tööd, hakkas enda tavalise vaikse piiksumise asemel natuke tormilisemalt tööle. Nessa vaba käsi pigistas haiglavoodil olevat tekki ja teine Roberti kätt, sest mees hoidis sellest kinni. Kohale tulnud õed leidsid voodist eest avatud silmadega naise, kes nägi välja üsna nõrk ja pisut segaduses. Viimane hetk, mida naine mäletas oli lebamine Roberti kabineti diivanil ning rääkimine mehega. Tekst ei olnud terviklik, aga ta mäletas sellest klippe, millest üks oli naise jaoks nii ehmatav, et ta järsult enda pilgu Robertile keeras ja teda enda suurte silmadega vaatama jäi. Kahjuks või õnneks ei olnud tal võimalik psühholoogi kauem jälgida, sest kohale tulnud õed hakkasid tema mälu kontrolliks küsima lihtsaid küsimusi nagu nimi, kuupäev ja mis juhtus. Esimese vastas Nessa kiiresti, teine võttis natuke aega, aga see oli tavaline, kuna Vanessa ei suuda kunagi kuupäevi meeles pidada. Kolmas küsimus sai vastuseks midagi väga lünkliku, aga kuna naine teadis siiski üldjoontes, mis juhtunud oli, siis olid medõed rahul. Kontrollinud veel viimaseid näitajaid, lahkusid õed ruumist, jättes Vanessa koos meestega palatisse, kuigi laususid nii mööda minnes, et hetkel võib naist külastada vaid perekond ja lähedasemad inimesed.

Kui ruumi saabus vaikus, mida lõhkusid vaid üksikud piiksud, mis näitasid, et Nessa on elus ja tema süda töötab, pööras naine enda silmad Scottile. "Tundub, et nii lihtsalt sa minust lahti ei saa," lausus Vanessa enda abikaasale üsna nõrgal häälel, mida ilmestas üks hädine naeratus. Toetanud mõlemad käed madratsile, kavatses Vanessa ennast pisut paremini istuma tõsta, aga tema organismi tungiv valu oli liiga tugev ja seega lasi ta ennast tagasi voodile.

Scotleri kulmud kerkisid, kui õed seal ringi askeldasid. Oma abikaasat ärkvel märgates rahunes mees peagi. ''Perekond ja lähedased.'' Pomises mees vaikselt üle huulte, kui silmadega endiselt Robertit uuris. Tal polnud kavaski naisele Roberti juuresolekul mainida, et Nessa rase on. ''Rahu rahu,'' liikus korvpallur tagasi voodi juurde, kui Nessa end püsti ajama hakkas, ning naeratas siis õrnalt, kui oma tooli lähemale voodile vedas, ning siis sellele istuma maandus, kui naise nägu õrnalt puudutas. ''Ma ei taha sinust lahti saada mu armsam,'' oli ta hetkeks unustanud Roberti kohaoleku, ning muutus seetõttu natukene õrnemaks, mida peegeldas ta hääl, kui ta Nessaga rääkima hakkas. ''Kõik saab korda, ma lasen sulle kodust midagi tuua, kui sa soovid. Sa pead rahulik olema, eksole.'' Liikus ta oma näoga naise näole lähemale. ''Ma armastan sind, mis iganes ka ei juhtuks.'' Lausus ta vaikselt oma abikaasa kõrva, ning tundis, kuidas ta põsed tuksatasid. Mees eemaldus, ning keeras silmad küsivalt Robertile. Kas ta juba ise ei saanud aru, et oleks aeg minekut teha.

Vanessa lebas nüüd rahulikult, kuigi talle ei meeldinud see asend. Ta tundis ennast ebamugavalt. "Tore, sest see ei olekski võimalik," sõnas naine, puudutades enda käega õrnalt mehe põske, kuulates samal ajal tema häält ning noogutades tema ettepaneku peale. Mida tal üldse kodust vaja läheks? Hügieenitarbeid? Midagi lugeda? iPod? Enda arvutit? Ei, selle viimase peaks listist maha võtma, muidu hakkab ta enda tööasju tegema ja see tekitab ainult stressi ja väsimust. Nessa suunurgad tuksatasid hetkega kõrgemale, kuulnud Scotleri viimaseid sõnu. "Mina sind ka," vastas naine peaaegu hääletult, tundes samas kurgus ja südames kerget pitsitust. Ta ei saanud teisiti, kui pööras enda pruunid silmad Ronbertile. Kas psühholoog teadis, et ta mäletab seda ühte hetke tänasest päevast, mis võiks Vanessa abielule paraja põntsu lüüa? "Robert, aitäh kõige eest, mis sa täna tegid... mis seal koolis siis üldse lõpuks juhtus... kuidas teistega on?" uuris naine, libistades vaikselt enda ühe käe Scottile pihku.

Kui lõpuks enda silmad lahti tegi, ilmus Roberti suule üks pisikene vaevumärgatav naeratus. Vähemalt on naine momendil väljas pool ohtu ning mees suutis enda lubadust pidada - she did not die. Scotti ja Vanessa vahelisse vestlusesse ta ennast ei seganud, lastes lahti naise käest ning viies enda pilgu monitorile, mida oli isegi üpris huvitav lugeda. Südametegevuse joon oli sama hästi loetav kui inimeste näoilmed ja miimika. Seega pole midagi imestada, et seda kasutatakse valedetektorina.
Võtnud paar lonksu kohvi, asetas psühholoog topsi voodi kõrval olevale kapile, kinnitades enda rohelised silmad uuesti Nessale, kui naine tema poole pöördus. "Pole tänu väärt ... I am glad I did it," sõnas mees vaikselt, ristates käed rinnal. Kui naine hakkas uurima, mis lõppkokkuvõtteks juhtus, ohkas Robert endamisi. Ta ei tahaks edastada talle enda mälupilte, aga niisama Vanessa seda ka ei jäta. "Suht kehvasti ... not everybody made it," ohkas psühholoog, langetades enda pilgu. Paljud surma saanud õpilased olid nii noored.

Scotler kergitas õrnalt oma kulmusid, kui Robert taaskord oma suu lahti tegi. Oi kuidas ta seda häält vihkas. See oli lausa judinaid tekitav. ''Ness pole vaja hetkel. Sa pead taastuma ja see eeldab rahulikku elu. Mitte pingeid.'' Katkestas ta üsnagi kiirelt Roberti jutuvada, mis nii lõputu paistis. ''Sa tahad kindlasti midagi süüa, kerget eksole.'' Jäi ta vaikselt sisse hingates oma naise kätt silitama. Nüüd keerles mehe peas mõte kas lasta Robertil süüa tuua, sest vaevalt ta mingit jama talle muretseks. Mehel olid ju Nessa vastu mingid tunded, niipalju kui see psühhopaat üldse tunda oskas. Ühe mittemidagi ütleva pilgu Robertile saatnud naeratas ta õrnalt jällegi Nessale, kelle kätt oma peos kindlalt hoidis. ''Töö pärast ei pea sa muretsema, kool vast niipea ei alusta - või mis Robert?'' Uuris ta silmad täis tülgastust psühholoogi vaatlema jäädes.

"Ma olengi rahulik," lausus Vanessa natuke äkilisemalt, kui ta soovis. Vaevalt tal siin haiglas just kõige lõbusam elu hakkab olema. Kui kaua ta üldse siin sees peab passima? Tahaks ikka oma koju, oma voodisse ja oma toite. "Mul ei ole hetkel erilist söögiisu," sõnas naine. Pigem tundis ta, kuidas pea kergelt ringi käis aeg-ajalt ja kõhus olev haav endast tuikamise teel teada andis. Kuulnud Robbie sõnu, et mitte kõik ei jäänud ellu, ja Scotleri sõnu, et töö pärast ei pea ta muretsema, kinnitusid temakese silmad püshholoogile. "Minu tüdrukud?" küsis ta kohe, kartes vastust kuulda. Ilmselgelt pidas ta silmas kisakoori. Nad oli ju talle nagu lapsed või sõbrannad. Mis siis, et ta nende peal mõnikord kõvemat häält kasutas. Lõpuks olid nad ikkagi üks pisike perekond, kes armastas tantsimist. See lihtsalt ühendas neid.

Robert saatis Scottile ühe altkulmu pilgu, kui mees ta katkestas. Psühholoog leidis, et Vanessal on õigus seda teada ning viimane kord, kui ta direktori käsul tegi psühholoogilisi hindamisi igale koolitöötajale, kaasa arvatud Vanessale, oli naisel vägagi tugev närvikava. Tundnud endal naise pilku, pööras Robert rohelised väsinud silmad tagasi Nessale, kehitades kergelt tema küsimuse peale õlgu. "Ma ei tea, Vanessa, aga ma kardan, et päris puutumata sinu tüdrukud ei jäänud," lausus Robbie vaikselt, andmata otsest vastust, kas keegi sai surma või ei. Paari üksikut õpilast nägi psühholoog mõni tund tagasi koridoris ning nii palju kui ta nende sõnadest aru sai, hukkus oma paarkümmend inimest. Üsnagi suure tõenäousega oli nende hulgas ka mõni kisakooritüdruk. Paljud neist istusid siiski tulistamise ajal sööklas. Aga loodetavasti pole see nii.

Scotler saatis kiire pilgu Robertile, ning noogutas talle tänulikult. Hetkel ei lugenud tõesti mittemiski muu, kui vaid Nessa tervis, ning polnud vaja, et ta kõigest kohe saaks teada. ''Kindel, et sa midagi ei taha?'' Üritas Scott teemat vaikselt mujale juhtida, kuid nähes Nessa pilku, mis justkui läbi Roberti puuris loobus korvpallur sellest mõttest koheselt. ''Ma olen kindel, et kui keegi kindlast allikast midagi kuuleb, saad sina ka teada Ness - aga palun. Ma tõesti palun sind,'' viis ta silmad naisele, ning üritas õrnalt naeratada. ''Sa pead olema ilma igasuguse pingeta.'' Üritas ta naise pähe ronida. Oleks ta vaid saanud talle öelda, et ta peab kellegile veel mõtlema, mitte nii isepäine olema. See mõte pani mehe õrnalt muigama. ''Ehk saab Robert homseks teada, kes täpselt hukkusid ja siis ta võib tulla sulle rääkima. Sobib?'' Andis ta kiirelt mehele mõista, et ööseks temal siin kohta pole. Ning tegi nii ka endale teene. Ta oleks justkui Robertit tagasi kutsunud, ning see pidi Nessat veenma.

Scotti pärimise peale kehitas naine enda õlgu. Ühelt poolt ta tõesti ei tundnud nagu ta praegu midagi süüa suudaks, aga samas teadis ta, et sõi viimati enne seda, kui endale kuuli kerre sai, mis tähendab, et ikka mitu head tundi tagasi. Vanessa sulges mõneks hetkeks enda silmad ning neelatas kergelt. See vastus ei olnud üldse see, mida ta kuulda tahtis. "Okei-okei, ma ei küsi rohkem selle kohta," sõnas Vanessa, kui tema abikaasa teda juba niimoodi paluma hakkas. Kuigi miski näris teda endiselt seest. Kuigi ta ei küsinud enam selle kohta küsimusi valjult, käisid need tema peas ringi. "Kas sa teeksid seda?" pöördus Vanessa Roberti poole. Alles nüüd jõudis naisele kohal, et Robert ja Scott on ühes ruumis ja nad ei kaklegi ega pillu teineteisele solvanguid. Edu sammud. Või siis on nad korralikud, sest ei taha teda ärritada? Ilmselt.

Scotler naeratas õrnalt, ning maandus oma toolile istuma, sest ta oli sealt mõni hetk tagasi püsti tõusnud. ''Siis on kõik hästi,'' naeratas ta õrnalt veel, ning võttis oma vabasse kätte kohvitopsi,mille oli enne Nessa kapikesele nurgas asetanud. Sealt lonksu rüübanud silmitses ta mõne hetke oma abikaasat, kuid kinnitas siis silmad samamoodi küsivalt Robertile, kui Nessa talle küsimuse esitas. ''Ma olen kindel, et teeb.'' Andis ta endapoolt sõbraliku kommentaari, mis polnudki enam nii mürgine, kui tavaline suhtlemine Roberti ja Scotti vahel. Mees pigistas õrnalt naise kätt oma peos, ning ootas Roberti edasist tegevust.

Vanessa vaatas Robertile otsa ning noogutas kergelt, näol õrn naeratus. Võibolla õnnestuks naisel midagi õdedelt endalt kätte saada, aga ei tea, kui palju nad üldse rääkida tohivad. Seega las siis parem tuleb Robert neid sõnumeid tooma. "Kas kumbki teist teab, kui kauaks ma siia sisse pean jääma?" uuris Nessa, vaadates kõigepealt otsa ühele mehle ja siis teisele. Polnud sugugi tore siin nende kahe vahel olla. Ühel pool oli tema abikaasa, kellega ta oli kõigi ees lubanud kuni surmani koos olla, ja teisel pool Robert, kellega tal oli mingi keemia. Ta ei saanud seda eitada, isegi kui tahtis.

Scotler viis silmad tagasi Nessale, kui too oma suu taaskord avas. ''Mina sain aru, et niipea sind koju ei lasta. Ehk nädalake? Siis ei tohiks kodus olemine ju nii ohtlik enam olla?'' Oli ta üpriski veendunud, et Nessa tahab koju saada võimalikult kiirelt. Scotler oli juba enne plaaninud arst uuesti üles otsida. Mehe käed olid endiselt kindlalt Nessa käel, ning hoidsit pidevat kontakti ka Robertiga. ''Eks ma kutsun ta hiljem niikuinii siia. Saad siis ise ka teada, mida ja miks nad uurivad. Mina seda arstide keelt väga ei oska, nagu sa isegi tead.'' Oli mees kindel selles, et Ness saab aru mida ta silmas peab, kuid sedagi vaid hetkel tögades. Kuidagi pidi ta ju saama oma naise meelt siin haiglas lahutada. ''Paari päeva pärast saan sulle ehk ratastooli rallit ka teha siin korrustel?!?'' Tegi ta vaikselt pakkumise, kui Roberti sealt toast enda mõtteis vähemalt minema viis, ning täielikult Vanessale keskendus. Polnud ju mehes enam mingit potensiaalset ohtu. Ness oli siiski temaga abielus, ning kordki oma elus võiks käituda nagu täiskasvanu. Korvpallur ise oli oma mõttega äärmiselt rahule jäänud.

Selle uudise peale manas naine hetkeks ette ühe moss-suu, kuid suutis siis isegi kergelt turtsatada ja naerda. "Eks ma siis pean siin istuma ja sina pead mõned paberid hotelli ära viima," lausus Vanessa enda abikaasale. Huvitav, kas tema isa üldse kavatseb kohale tulla või on tal lihtsalt nii kiire, et isegi üheks visiidiks enda tütre juurde pole aega. Emast ei tasu muidugi üldse rääkida, sest tema elab nüüd ju Itaalias ja ajavahe on... lihtsalt üüratu. "Okei," noogutas naine, leides et kõige õigem oleks tõesti sellist asja enda arstilt küsida. Pealegi oli tal tänu enda kopsudega arstidega rohkem kokkupuuteid kui Socttil. "Jään ootama, aga ma loodan, et ma pärast seda veel rohkem katki pole, kui ma juba olen," turtsatas naine. Scotleril õnnestus tõesti naise tuju parandada. Vaikselt hakkas Nessa silmadesse tagasi tulema ka see sära, mida sealt ikka ja jälle leida võis.