19 Candles

Kuidas ta võis? Ta isegi ei tea, kuidas see juhtus. Ilmselt kui see keegi oleks teadnud, et noormehel on tüdruk, ei oleks ta elu sees sellel juhtuda lubanud. "Ma ei tea, Helena. Ma tõesti ei tea ja ma tunnen ennast sellepärast halvasti, kui see üldse loeb sulle midagi," sõnas Colin. Talle ei meeldinud, et Helena nutma hakkas. Oli seda siis veel vaja. Samas eks ta sai aru, et oli tüdrukule ikka tõsiselt haiget teinud. Ta oli ju tüdruku esimene tõsisem poiss. Jah, oli. "Ma tean, et ma ei saa midagi öelda, et sul parem oleks. Seega ma arvan, et on parem kui ma lähen ja ma saan aru, kui sa ei taha mind enam näha," lausus Colin. Tal oli kiusatus neiut kallistada, et tal parem oleks, aga ta oli kindel, et see kutsuks esile ainult ühe suure kisa.

"Ma ei saa aru, kuidas sa lasid sellel üldse juhtuda? Ja kui sa end selle pärast nii halvasti tunned, siis veel enam...mis kuradi pärast?" tõstis Helena juba häält. Oi, ta tahtis mehele hetkel ühe kõrvakiilu anda, aga see poleks ilmselt midagi muutnud. Oleks asju veel hullemakski ajanud. "Sa magad minuga ja nüüd siis veel kellegi teisega ka? Uskumatu," raputas Helena pead. See mõte oli lihtsalt nii rõve ja vastik ja kuigi Helena armastas endiselt Colinit, oli tal vastik meest praegu näha. "Jah, palun mine," vastas Helena vaikselt, kui Colin pakkus, et võib ära minna. "Sa oled mulle vastik."

"Kas sa sellele ei ole mõelnud, et võibolla ma ei olnud meie suhtes õnnelik ja võibolla see keegi suutis mulle anda seda, mida ma meie suhtes ei tundnud. Võibolla tegin ma meile mõlemale teene sellega," lausus Colin, kui Helena juba häält hakkas tõstma. See veel puudus, kui need teised sealt elutoast kohale tormaks. Niigi oli asi hull, et tegu oli näitsiku sünnipäevaga. See ei pidanud nii minema, aga läks. Tüdruku sõnadest jäi mulje nagu oleks tüüp näitsikut korduvalt petnud, aga see oli üks kord. Samas ei hakanud Colin enam midagi ütlema. Ta raputas enda pead ja jalutas köögist välja. Kuna elutoas olid külalised, siis läks ta sealt kiiresti mööda. Esikus pani ta ainult saapad korralikult jalga. Jope võttis ta niisama nagist kaasa. Colin istus autosse, viskas enda jaki kõrvalistmele ning sõitis minema.

Mida? Nii et kogu see suhe oli lihtsalt üks mõttetu vale? Kuidas Colin võis Helenale valetada? Värdjas. Helena tundis end ikka väga reedetuna ja ta oli justkui puruks. Aitäh, Colin, et sünnipäeva ära rikkusid. See oli nüüd kindel. Helena ei taha enam pikka aega Colinit näha ja parem, kui noormees tema silma alla ei ilmuks ka. Pühkinud enda pisarad, suundus sünnipäevalaps elutuppa ning kallistas kõvasti Danielat. "Lähme üles," ütles ta näitsikule vaikselt. Ta tundis, et oli murdumas.

Dianale vastuseks ütles tüdruk, et oli äsja jõudnud, sest ta polnud veel paari minutitki elutoas istunud veel, kui õde kohale tuli. Daniela oli pigem niisama vaatleja hetkel, aga talle meeldis nii ka. Näha inimesi üksteisega suhtlemas võib tegelikult päris lahe olla. Polegi vaja ise kaasa pläkutada. Kui Colin ja Helena kööki kadusid, ilmus Dani suule alguses kerge muie, sest ta arvas, et paarike läks natuke privaatsus saama, aga kui Colin sealt mõne hetke pärast jälle välja jalutas ja sõnagi lausumata minema jalutas, kortsuas Daniela enda kulmi ning tema süda muutus kuidagi raskeks. Ta ei jõudnud veel seda mõtet endale teadvustadagi, kui Helena elutuppa tuli ja tema silmist oli kohe näha, et kõik ei ole korras. "Kohe," noogutas Daniela ning ajas ennast püsti. Ta saatis Hunterile kiire pilgu ning jalutas siis koos sõbrannaga üles tema tuppa.

Kui Helena ja Daniela üles tuppa läksid, murdus Helena lõplikult ning endast kinni hoides vajus ta voodile nutma. "Ta...pettis...mind ja..." suutis tüdruk ainult öelda, kuni nutuhoog lihtsalt kõvemaks läks. Nii valus oli. Nii kuradi valus. "Ja ta valetas mulle. Otse näkku," rääkis tüdruk. Colin tundus talle praegu maailma kõige hullem inimene üldse ning katsugu ta veel Helena silma alla sattuda. Siis ei hoia tüdruk end tagasi talle ühte kõrvakiilu andmast. "See mees rikkus mu sünnipäeva, Daniela," nuttis Helena. Jah, peotuju oli ilmselt nüüd ikka korralikult rikutud.

Kuulnud Helena sõnu, istus Daniela sõbranna kõrvale ning kallistas teda tugevalt, hoides Helenat enda vastas. Ta teadis täpselt, mida näitsik tunneb. Kohe meenus Danile ka see lend New Yorki, kus Matt talle teatanud oli, et magas kellegi teisega. Valus mälestus. "Schhh," sõnas tüdruk vaikselt ning hõõrus Helena selga, et teda rahustada. Ka tema silmist tahtsid vaikselt pisarad voolama hakata, sest tal oli enda parimast sõbrannast nii kahju ja ta oli vihane, et mehed selliseid asju teevad ja võibolla mingi osa temast lihtsalt tundis jälle seda valu, mille põhjustas Matt mitu kuud tagasi. "Helena, sul tuleb veel palju sünnipäevi," lausus Daniela ja isegi naeratas ja turtsatas korraks, sest see oli hetkel neiu kõige pisem mure. Ta peaks parem mõtlema, kuidas enda südant ravida. "Kui sa tahad, siis ma võin minna alla ja öelda, et pidu on läbi," pakkus Dani.

Noh, hetkel tundusid vist kõik mehed ilmselt maailma kõige suuremad sitapead, kellele ühest naisest ei piisa ja siis nad kellegi teise juures ka veel midagi peavad otsima. Kui Dani pakkus, et võib alla minna ja öelda, et pidu on läbi, raputas Helena pead. "Mitte veel," lausus ta. Tüdruk tahtis end kõigepealt lihtsalt tühjaks rääkida ja Danielale ta sai tõesti selliseid asju ka rääkida, sest neiu kuulas teda. "Ma vihkan teda," lausus Helena vaikselt. "Ja ma soovin, et suudaksin selle kõik lihtsalt välja lülitada. Et ma ei tunneks seda valu enda sees, mis mind justkui aeglaselt ja piinarikkalt tükkideks rebib. Ma tahan unustada iga Coliniga veedetud hetke, meie kohtumise, meie esimese suudluse, meie esimese öö koos...absoluutselt kõik. Ma ei taha teda enam tunda," rääkis Helena. Noh, ilmselt võiks siin küsida, kas ta on kindel, sest võib-olla mõne aja pärast mõtleb tüdruk hoopis teistmoodi. Võib-olla kunagi suudab ta andestada, aga praegu...ei, mitte mingil juhul. Mehelt saadud kingitusi Helena ilmselt hävitama küll ei hakka, aga saadab need Phoebega tagasi. She's not gonna need them anymore.

"Nagu soovid," lausus tüdruk vaikselt. Ta rääkis Helenaga õrnal toonil ning üritas öelda vaid õigeid asju, sest ta oli üsna sassis omadega ja üks vale sõna võib kohe plahvatuse tekitada. "Ma tean, ma tean...sul on õigus seda kõike tahta ja tunda. Ta tegi sulle haiget," sõnas Daniela ja pühkis Helena pisaraid, kuigi see oli üsna mõtetu tegevus, sest need tulid kohe tagasi. Ilmselt oli ta ise samasugune olnud. "Samas eks aeg annab arutust ja võibolla saate kunagi veel kenasti läbi, aga enne pead sa ennast ravima ja see viha teeb kõik ainult raskemaks. Sa ei taha ju olla üks kibestunud noor neiu," lausus Dani, üritades sõbranna tuju tõsta, kuigi ilmselt polnud see kõige parem. "Kui sa tahad, siis ma võin ööseks siia jääda," pakkus Dani.

"Ta on hoor. Meeshoor," nuuksus Helena. Jah, praegu oli ta tõesti ikka väga vihane ja pettunud ja kurb ja murtud ja kõike muud veel, üsna depressioonile kalduv. Daniela sõnade peale turtsatas Helena kergelt ning pühkis pisaraid. "Ei, ma ei taha, et minust mingi mehe pärast üks kibestunud ja maailma peale vihane bitch saaks," noogutas näitsik. Jah, hetkel oli ta küll oma rõõmsameelsuse ja positiivsuse küll kaotanud, aga on lootust, et kunagi see ehk taastub. Võib-olla elab end muusikas välja või noh, kokkusattumus või mitte, aga tema kõige uuema laulu, pealkirjaga "Disaster" sõnad lähevad nii hästi Helena praeguse seisundiga kokku. Ja kuu aja pärast hakkab ta sellele videot filmima. "Jah, palun jää, aga saadame külalised ära," arvas Helena, kui ta juba natuke rahulikum oli. "Ja ma ilmselt arvan, et klaasike suhkruvett kuluks mulle küll ära."

Daniela oleks tahtnud öelda, et ei tasu meest nüüd kohe nii hukka mõista, aga ta teadis, et hetkel peab ta laskma neiul kõik endast välja rääkida. Nii on kõigile parem. Noh, vähemalt oli see selge, et Helena sai ise ka aru, et kibestunud noor neiu ei ole kena asi. "Olgu. Ma võin nad ise ka ära saata... ja sulle siis suhkruvett tuua," pakkus Dani, sest ta kartis, et Helena võib seal all midagi Colini kohta öelda, mida ta hiljem kahetseb. Lisaks oli seal samas alla ka noormehe õde ja ta ei peaks midagi sellist kuulma. Mida vähem juhtunu kohta teistele öelda seda parem. Vähemalt nii arvas Daniela.

Jah, endal ka kergem, kui saab kõik lihtsalt välja rääkida, mitte et see valu kuidagi leevendaks. Helena isegi vaevu suutis end veel koos hoida. Üksi ta aga jääda ei tahtnud, sest see tegi olemist veel raskemaks, seega oli hea, kui Daniela täna tema juurde jäi. Hea, et tüdrukul ikka selline sõbranna oli. Kui Daniela pakkus, et võib ise külalised ära saata ja suhkruvett tuua, Helena noogutas. "Jah, see oleks kena," lausus neidis ning ajas end hetkeks püsti. Siis võttis ta Colini kingitud pärdiku, selle albumi, kuhu nende ühised pildid said, veel viimaste lehekülgede juures oleva "Lohejooksja" ning ulatas need Danielale. "Anna need ja see kingitus ka sealt alt Phoebe kätte ja las viib tagasi," palus Helena. Ta lihtsalt ei tahtnud, et enam ükski asi tema toas Colinit meelde tuletaks. See võimendas valu veelgi ja Helena ainus suurim soov oli hetkel, et ta saaks selle mehe oma mälust kustutada. Just nagu polekski nad kunagi kohtunud.

Daniela ajas end püsti, kui Helena talle rohelise tule andis allaminemise asjus. Kui Helena aga kindlaid asju ruumist kokku hakkas korjama, raputas tüdruk enda pead. "Seda ei saa ma kahjuks teha, sest ma olen kindel, et sa kahetsed seda mõne kuu või aasta pärast," lausus Dani. Kui tema enda esimesest poisist sõbrapäeva hommikul lahku läks, mõtles ta ka, et viskab kõik asjad ära, aga Diana andis talle nõu, et ta paneks need asjad parem kuskil karpi ja näiteks kappi. Nii tüdruk tegigi ja kui ta viimaks edasi liikus, siis võttis ta sealt mõned asjad jälle välja. Jah, need tuletasid meelde poissi, kes tema südame murdis, aga samas oli nendega seotud ka niiiii palju häid mälestusi. "Sa võid need ju kuskile karpi panna ja näiteks voodi alla või kappi asetada," pakkus Daniela, võtmata neid asju vastu.

Helena ei tahtnudki neid asju ära visata, vaid lihtsalt tagasi saata. Siiski võttis neidis Danielat kuulda ning ohkas. "Ma ei saa neid lihtsalt vaadata," lausus ta. "Ja veel vähem tahan ma neid asju praegu oma tuppa." Aga tõesti, kuhu nad siis viia? Mõnda kolmanda korruse magamistuppa? Oleks mõte, kuna Helena seal väga ei käi ja siis need lihtsalt seisavad seal. Homme korjab ta oma toast kokku kõik need pildid, millel tema ja Colin peal on. Tahaks need lihtsalt ära põletada, aga võib-olla tuleb tõesti hiljem kahetsus. Daniela sõnad panid mõtlema.

"Sa ei peagi," lausus tüdruk, "ma lähen viin nad kuskile ära ja kui sa neid kunagi jälle näha tahad, siis küsi." Daniela naeratas sõbrannale ja võttis asjad vastu. Ta kallistas Helenat veelkord, kuigi tema käed olid nüüd asju täis ja see kallistus nägi üsna veider välja. "Ma tulen varsti tagasi,," lubas ta Helenale ning astus siis tema toast välja. Tal ei olnud õrna aimugi, kuidas alumisele rahvale olukorda seletada, aga küll ta kuidagi hakkama saab. Asjad viis ta ühte külalistetuppa öökapi sisse, sest sinna vaevalt Helena vaatab. Edasi võttis Dani suuna alumisele korrusele. Ta jäi külaliste juurde seisma ning vaatas neile alguses niisama otsa, sättides peas õigeid sõnu ritta. "Helena tunneb ennast väga halvasti sellepärast, aga ma kardan, et tänane pidu on läbi saanud. Ma ütlen nii palju, et Colin ja Helena lõpetasid enda suhte ja noh... ma arvan, et te kõik saate aru, et tal ei ole erilist peotuju," lausus Daniela ning jautas siis Hunter juurde, et paluda tal Mattile öelda, et Dani jõuab alles hommikul koju.