Booze doesn't solve problems... neither does milk.

Kell oli öö, midagi kolme või nelja kanti - keda see enam kõigutas -, kui üks Carla sõpradest, keda ta pigem joomasõbraks kui reaalseks sõbraks pidada sai, teatas, et nüüd, neiuke, viin ma su koju, sest sinu pärast kindlasti muretsetakse. Neiuke nooruke jonnis küll vastu, kuid jättis oma rummikoola kus seda ja teist ja lasi end kogu tee Westside'ilt teisele poole jõge talutada - takso tellimiseks polnud neil kummalgi raha ja kumbki ei tulnud selle pealegi. Jalad käisid kõndimise ajal Anniel küll risti all nagu soome diskotantsijal, kuid ta võttis endast pikemast kutist viimast, kõõludes tal jahukotina seljas. Ukse taga suutis ta veel sinna sätitud lillepoti uppi ajada ning joogiselt talle päris korraliku heateo teinud noormehelt musi varastada, enne kui hea pool minutit kulutas, et võti lukuauku saada, sihtides vähemalt kümme korda sellest mööda, ja tõmbas ukse lahti. Siis märkas ta, et tuled põlesid, tähendab, onu pole veel magama läinud. Oh snap, käis neiu peast läbi, kui ta saapaid jalast tiris, suutes suurivaevu hoiduda näoli põrandale kukkumast, aga sellega kogu tema patukahetsus piirdus. Võtmed suutis ta esikukapil olevast kausist mööda visata, vot nii täis oli ta.

Kell oli seitsmeteist minuti pärast neli ja Alec vaatas enda mobiili. Ta oli Carlale vist juba kuus korda helistanud, aga tüdruk ei võtnud vastu. Mees mõtles, et kui ta neljaks kodus ei ole, kutsub tuttava korterisse, et tüdruku ilmumisel seda mehele teatada ja läheb ise Carlat otsima. Lõpuks kuulis kirurg ukse juures kobistamist ning läks vaatama, kas tüdruk on lõpuks kodus. Jah, ta oli. Analeigh oli ühtlasi ka täis nagu tinavile. "Carla, miks sa mobiili vastu ei võtnud?" uuris Alec tõsisel ilmel. Ta ei kannatanud seda, kui neiu õhtul välja läks ja ilmus juba järgmise päeva varahommikul. Õnneks oli laupäev, seega ei pidanud neiu kooli minema, aga mehel oli õhtune vahetus haiglas.

Carla lõbustas end parajasti mantlinööpide avamisega, mis raske ülesanne oli, kui tema onu esikusse ilmus. "Ups," tegi tüdruk, tõmmates mantlil peaaegu nööbi eest. Et mitte ümber kukkuda, pidi ta end vastu seina toetama, sest esik käis ringi ja tema onu koos sellega. "Mul sai aku tühjaks?" pakkus ta, kuigi oli ise veel öösel telefonil aku täis laadinud. Väga mäletas ta seda praegu. Ta ei suutnud meenutadagi, millisesse mantlitaskusse ta oli oma telefoni pannud, mantel aga polnud tal tuttava pool olles seljas olnud, vaid esikus teiste üleriiete puntras rippunud. Ja seal oli olnud kõva muusika.

"Carla, sa ju tead, et oled vastu laupäeva ja pühapäeva kella üheks kodus. Ja kaine," lisas mees peale pausi. Ta oli üpris kuri. "Ma ei saa sulle ju vabadust anda, kui sa jõlgud kella neljani mingisuguste tüüpidega ja jood end täiesti täis," lausus Alec, astudes tüdrukule lähemale. "Sa haised suitsu järgi. Kaks nädalat koduaresti," jõudis mees otsusele. Äkki võtab tüdruk natukenegi aru pähe. "Arvutis teed ka ainult koolitööd," lisas kirurg kindlalt. "Kui sul mobiilil on pidevalt aku tühi, siis miks ma üldse selle arvet maksan?" uuris mees seejärel. Alati oli kas aku tühi või puudus levi. Ettekäänded ettekäänete otsas.

Aitaks teda siis nende neetud nööpidega, aga ei, hakkas hoopis epistlit pidama. Suure hädaga sai Carla mantlinööbid lahti ja toppis käed taskutesse, et need sealt välja tõmmata, ühes käes tema mobiil. Oih. Nä nä nää. Esimesi lauseid tüdruku aju ei registreerinud, aga kui onu keeldudeni jõudis, reageeris ta küll. "Mis asja?" nõudis Annie Aleci poole pöördudes, tehes seda natuke liiga kiiresti, nii et pidi seinalt tuge otsima. "Kuule, ole nüüd normaalne!" pahvatas neiu, kuulnud, et ta peab arvutis kuulekalt tegema seda, mida kogu maailm eeldas, et ta teeb. "Sa ei saa mind niimoodi purki pista!"

Alec ei kavatsenudki tüdrukut aidata, jõi ise täis, pidi endaga hakkama ka saama. Mees ristas käed rinnal ning vaatas ähmase pilguga neiut, kes ei paistnud siiani mõistvat, et on kodus. "Mina pean normaalne olema, kui sina, alaealine, tuled koju vastu varahommikut, olles täiesti täis? Oled piisavalt täiskasvanu, et juua, oled ka piisavalt täiskasvanu vastutuse võtmiseks," jäi mees endale kindlaks. Olgu õnnelik, et Alec mobiilil osasid numbreid ei lase ära blokeerida, jättes alles vaid enda oma ja mõned üksikud sõbrannad.

Katsugu ainult. "Ja mis siis?" nõudis Carla, kulm kortsus, kui telefoni peos pigistades onust mööda vaarus, lükates meest pisut kõrvale, ja kööki kõndis, et nõuderestil kuivava klaasi võtta ja kraanist sinna vett lasta, vee aga kurgust alla kallata. Ime, et ta selle käigus klaasi ära ei lõhkunud või vedelikku suust mööda ei kallanud - kui enne andis veel jooki kuidagi suhu rihtida, siis praegu kammis täiega ära. "Ma tean suu-re-pä-ra-selt, kellega ja kus ma ringi jõlgun," oli tüdrukul argument olemas, kui ta tagasi koridori komberdas, pruunide silmade pilk pisut ringikeerlevale onule suunatud. "Ma tulin ju koju!"

"See tähendabki seda, et kaks nädalat tuled otse koolist koju. Mitte mingeid väljaskäimisi," vastas Alec. Seda oleks ju Alicia tahtnud, eks? "Ütle siis mulle ka, kellega ja kus sa laaberdasid?" küsis mees, olles kindel, et ei saa tüdrukult vastust. Leigh ei vaevunud tavaliselt enda elust väga mehele rääkima, kuigi nad olid üksteisele peaaegu ainus perekond. "Sa tulid, aga kolm tundi liiga hilja," parandas Lawson õetütart, järgnedes kasvandikule kööki. "Ma olen ju sulle 101 korda öelnud, et nädalavahetusel võid üheni väljas olla," meenutas mees lepingut.

"Thanks for dumbing it down," porises Carla, kui onu talle lahti seletama hakkas, mida koduarest tähendas, kuigi ta teadis seda ka jommis peaga suurepäraselt. Tema mõtles sellega pigem "no ja mis sellest siis on" kujul, aga no mis sa teed. "Ma praegu nende nimesid ei mäleta, aga hommikul ütlen sulle," lubas tüdruk nii möödaminnes, kuigi tal see hommikul enam meeles ilmselt ei ole ja ta hommikul ei ärkagi, vaid pärastlõunal, kui hästi läheb. "No mul läks meelest ära, ära nüüd nii kuri ka ole," vedas Annie moka vingu. Läks jah meelest ära - kõik oli meelest läinud peale selle, et tal oli hea olla ja ta oli meeldivas seltskonnas, kellel oli ka hea olla.

"You are welcome," vastas mees irooniaga. "Ma olen kolm tundi üleval istunud ja muretsenud, kas sinuga on kõik korras. Homme...Täna on mul vaja õhtul veel tööle jõuda. Kui sul meelest läheb, siis sa ei tohigi väljas käia," seletas Alec. "Nii et kaks nädalat koduarestis ja mitte mingit vingumist, ise tõid selle endale kaela," rääkis Lawson tõsiselt. Ta ei tahtnud, et Carlal saaks harjumuseks jõuda koju siis, kui ta ise tahab. Mees mõtles tahest tahtmata, et kas ta ikka täitis Alicia soovid. Aeg-ajalt arvas Lex, et peaks isegi rangem olema, muidu muutub Carla täielikuks peoloomaks, keda ei huvita kellaajad, haridus ja enda tulevik.

"No sorri, eks ole, mul läks ajataju uitama," tuli Carla üsna tüdinud häälel vabandusega lagedale. Jama vabandus oli, kuigi ajataju oli tal kadunud tõesti. "Mul tuleb meelde, ausalt, lihtsalt mitte praegu," püüdis neiu karistust vähendada, kuigi tal sellest kõrvalepõiklemine nüüdseks praktiliselt võimatu oli. "Usu mind, kui ma 18 saan, olen siit läinud! Sa oled nõme!" ähvardas Annie sõrmega viibutades, enne kui trepile suuna võttis, olemata kindel selles, kas ta suudab astmetele astuda või käib sinnasamasse ninali.

"Hea vabandus," lausus mees pearaputusega. See ei olnud ei siiras ega aidanud seda, et neiu jõudis koju kolm tundi liiga hilja. "Ei huvita, kaks nädalat koduarestis," oli Alec resoluutne. "Sa ei saa enne midagi teha, kui gümnaasium lõpetatud," vastas Lawson. Täpselt nii oli, kui Carla kavatses gümnaasiumi enda jaoks venitada, venis ka aeg, mil ta oli põhimõtteliselt Aleci tütar. Mees oli kindel, et ka hiljem jääb ta siiski tüdruku vanemaks, kes on Carla lähim perekond.

"Keda see gümnaasium kotib," porises Carla trepikäsipuust haarates, vaatamata enam onu poole. Saab 18 ja kaob kus seda ja teist, sest onu on nõme ja piirab tema vabadust. Hommikul ta enam nii ei mõtle, aga praegu oli aurudes pea trotsis mõtteid täis ja kui ta nii uimane poleks, lööks ta rinna kummi ning teeks vaprat häält. Koduarest... Nagu sellised asjad teda kinni peavad. Istub kuulekalt oma paar päeva kodus ja läheb siis jälle sõpradega linna peale laiama. "Jimmy oli üks sõpradest," tuli neiule poole trepi peal üks nimi meelde, mille ta rõõmsalt üle õla hõikas, kindel, et onu on juba miilide kaugusel ja teda kuulda ei pruugi. Teisele korrusele jõudis tüdruk, koperdanud vaid kaks korda, ja komberdas vannituppa, et seal hambaharjade tops kolinal kraanikaussi lükata, kui meigieemaldajat otsis. Kuidagimoodi sai ta oma grimmi ja grammi näost-peast ära, nokkis kõrvarõngad ja kaelakee ült ning roomas oma tuppa, kus ta riided seljast võttis, need suvalt mööda tuba laiali loopis ja voodisse vajus, viitsimata teki alla pugeda, vaid haaras ühest tekiservast ja rullis end burritoks. Niimoodi jäi ta mõne aja pärast magama.

"Sind hakkab kottima, kui sa tahad enda vabadust," vastas Alec. Ta ohkas ja tõmbas kätega üle näo, Carla põikpäisus oli nii Alicia moodi, selle oli küll neiu enda emalt pärinud. Kahjuks ei käinud Carlaga kaasas see iseseisvus ja uhkus, mis pani alati Alicia täiskasvanuna käituma. Jimmy, see annab mehele nii palju. Mees läks teisele korrusele ning kooris riided seljast, jäädes ainult bokserite väele ning ronis vaikselt teki alla, et mitte enda kihlatut üles äratada, kes juba viimased paar tundi ilmselt rahulikult maganud oli.
Hommik. Tegelikult varsti juba lõuna. Lawson ärkas poole üheteistkümne ajal üles ja und rohkem ei tulnud. Kuigi tal oli õhtune vahetus, läks mees duši alla, sest ta teadis, et enam ei uinu. Scarlet oli ka vist juba ärganud, sest magamistoas ega ka vannitoas naist näha polnud. Lex sai poole tunniga pesemas käidud ning läks siis hallis hommikumantlis alla kööki. "Hommik," sõnas ta Scarletile ning poetas ta kaelale ühe suudluse.

Silmad avades ilmus Scarleti näole koheselt naeratus, sest hommik tähendas, et Alec on kodus, mitte tööl, kuid kiire pilk vasakule näitas, et varaseks rõõmustamiseks ei olnud veel mõtet. Neidise pilk liikus kiirelt üle toa, et kindel olla, et mees tõepoolest mingeid ületunde jälle teeb, kuid umbes minuti pärast, kui ta aju ka piisavalt üles jõudis ärgata, sai ta aru, et keegi on dushi all ning Scarleti tuju oli taas laes. Viitsimata pidzaamat millegi muu vastu vahetada, sidus Scarlet juuksed hobusesappa ning liikus siis kööki, et endale teed teha ja Alecile midagi hommikusöögiks kokku vorpida. Scarlet absoluutselt armastas kokkamist, kuigi tema skillid selles vallas olid alla igasugust arvestust ning seetõttu otsustas ta esialgu piirduda omletiga, sest selega väga mööda panna ei olnud võimalik. "Hei," naeratas näitsik aga kui Aleci häält kuulis ning siis end ümber pööras, et talle suu peale väike musi teha. "Sa lõhnad hästi," muigas Scarlet, käsi ümber ta kaela toetades, sest talle kohutavalt meeldis mehe dushigeeli lõhn ja üleüldse tema laupäevahommikune kodune olek. Nii mõnus ja lihtne... ja seksikas. Ta peaks tihedamalt märgade juuste ja hommikumantliga mööda kodu ringi laskma.