Booze doesn't solve problems... neither does milk.

"Muidugi on mul hea lõhn, ma käisin just pesus," vastas mees naeratusega ning sõrmitses tüdruku patsi. "Sa teed omletti?" uuris Alec piiludes panni poole. Sealt tulid päris head lõhnad juba. Kohv veel ei tilkunud, seega suudles mees Scarletit ning läks kohviga asjatama. Tal läks seda täna päris palju vaja, et ärkvel püsida. Loodetavasti sai ta mõne tunni pärast veel tunnikese magada, et siis haiglas täiesti ärkvel olla. Kohvimasin tööle lükatud, pööras Lawson end ümber ja vaatas Scarletit, kellega nad juba seitse kuud kihlunud olid olnud. Koos olid noored jõudnud olla juba peaaegu kolm aastat, seega ei olnud kihlus kiirustatud. Asjad kuidagi ise juhtusid nii.

"Jep," vastas Scarlet väikse uhkusenoodiga tagasi pliidi poole pöördudes, sest seekord oli omlett reaalselt omletti moodi välja tulnud, mitte munapudru. Sisse oli ta lõiganud veidi paprikat, tomatit ja mingi-liha-mis-kapis-oli, sest kuigi talle endale piisaks tavalisest munast ka, siis Alec oli ikkagi paras jõmm ja pidi liha sööma, isegi kui Scarlet veits liiga halb kokk oli, et talle igaks söögikorraks seapraadi teha. Aga küll ta jõuab sinnani... Kunagi. "Mis kellaks sa tööle lähed?" uuris neidis tooni neutraalsena hoides, kuigi talle väga ei meeldinud, et Alec juba varsti jälle ära pidi minema. Ta tundus nii väsinud ja pealegi oli neil seal teisi arste ka! Aga noh, ta respekteeris tema ametit ja puha ja inimesi oli ju vaja päästa. Omleti kolmele taldrikule tõstnud, pani Scarlet ühe neist külmikusse, et Carla selle hiljem mikrokas soojaks saaks teha ning tõstis teised kaks lauale.

Saate aru, kui ränk see ärkamine oli... Taas oli käes säärane hommik, mil Carla endale lubas, et enam ta nii palju ei joo... ja läks järjekordsele joomingule. Kuigi nüüd oli see pisut raskendatud - otse loomulikult tuli tal onu keeld meelde, isegi kui ülejäänu, mis öösel toimus, talle kui siilile udus segaseks jäi. Pea lõhkus parajalt otsas ja kui tüdruk end voodis istukile ajas, libistades jalad üle voodiserva, pidi ta natuke aega paigal püsima, sest kartis, et jõuab näoli vaipa, mis tema paljaste varvaste all oli. Mõne hetke pärast andis peapööritus järele, võimaldades tal end jalule ajada, endale mingi T-särk ja lühikesed püksid selga-jalga tõmmata (sest magama oli ta kukkunud pesuväel), peeglisse pilk heita, et tuvastada - she looks like shit -, ning toast välja ja trepist alla komberdada, eesmärgiks külmikust mahla võtta. Miks pidi ta nii vara ärkama... Köögist tulevad söögilõhnad panid niigi tühja kõhu kukerpalle tegema, kuid Annie pidas vapralt vastu. Kööki astudes avanes talle vaatepilt, millega ta kohe kuidagi harjuda ei tahtnud. "Oh my fucking god, võtke tuba," porises ta kaarega oma onust ja selle pifist mööda laveerides, et külmikuni jõuda ja selle kohalt kapist tablettide karp võtta, kus igasugused pillid sees olid. Karbist otsis ta tugeva valuvaigisti, vajutas ühe tableti lehest välja ja õngitses külmikust ananassimahla paki. Kõiki viisakusnorme ignoreerides korkis piiga paki lahti ning, pistnud tableti eelnevalt keele peale, jõi otse pakist, et pill alla loputada. Hea, et mingi fruktimahl polnud, see ajaks kohe kindlasti öökima. Pakki tagasi pannes märkas Annie omletitaldrikut. Okei.

Alec ei hädaldanud, kui sai õhtuks salatit ja ülessoojendatud lihapirukaid, põhiline oli see, et toit oleks enam-vähem tervislik ja täidaks kõhu ära. Mees unustas tihtipeale pikkadel tööpäevadel lõuna ära, juues selle asemel kohvi ning kodus tegi kohe suurema hunniku toitu, millest ta ise pool nahka pistis. "Kuueks. Mul peaks olema keskööl viimane operatsioon. Kella üheks peaksin kodus olema," arvas mees. Ta istus köögilaua taha ja hakkas auravat omletti ettevaatlikult sööma. Carla märkuse lasi ta täiesti kõrvust mööda joosta. "Täna oled kodus, selge? Lõpetad äkki selle essee ära, mis sul niisama kirjutuslaua peal tolmu kogub," lausus Alec, viies silmad pohmakas Carlale. Peaks valuvaigistid ka ära peitma, las teinekord piinleb pohmaka käes.

Scarlet suutis vaevu turtsatust tagasi hoida, kui ta pilk Aleci kasvandikul peatus. Pidi meelde jätma Alecilt eilse öö kohta küsida, sest kui Carla välimuse järgi otsuse tegema pidi, siis oli too poriloiku magama jäänud ning siis koju roomanud. Ta ei olnud kunagi oma suud väga kõvasti lahti teinud alaealise kasvatamise koha pealt ning ta ei kavatsenud seda ka praegu teha, kuid mitte see tõttu, et tal autoriteeti poleks või midagi, vaid rohkem nagu selle pärast, et tegelikult respektis ta tüdrukut veidi ning kui tegemist poleks Aleci sugulasega oleks nad ilmselt sõbrannad. Scarlet ise poleks iialgi mingi koduaresti ja essee kirjutamisega nõustunud, kuid praegu tegi ta endale ühe mõnusa teekruusi valmis ning istus siis lauda Aleci vastu. "Jälle?" lausus näitsik aga kui Alec oma graafikust rääkis. No tore. Vaimustav. Lahe. Misiganes. Täisväärtuslik aeg oma kihlatuga, kui sa öösel koju tuled, magad, hommikusööki sööd ja siis liiga väsinud oled, et midagi veel teha, kuna sul tuleb uuesti öövahetus. Scarlet pani kähku endale omletitüki suhu, et mitte midagi juurde lisada ning selle lõpuks alla neelanud naeratas mehele kergelt, et märku anda, et tal tegelikult pole midagi selle vastu. Right. Vähemalt on tal võimalus oma vennakesele helistada ja tema sõpradega kuskile olema minna. 19-aastastega joomine polnud just täpselt asi, mida ta oma kihlatu seljataga tegema peaks, kuid ... ta on tööl ja Scarlet polnud oma venda ammu näinud.

Taldriku külmikust välja õngitsenud, lükkas Carla külmkapiukse jalaga kinni ja viis taldriku mikrolaineahju juurde, et sellel olev söök soojaks teha. Onu jutu peale pööras tüdruk oma ähmased pruunid silmad mehele ja tegi mingit vingumise ja undamise vahepealset häält, mida Alec juba tema "mis iganes" häälena tunda võis. "Selle essee tähtaeg on alles nädala pärast," oli Anniel vastus valmis. Jah, sest ta ise oli õpetaja juures käinud - mitte omaalgatuslikult - ja õpetaja oli talle armuaega andnud. Aga miks ta peaks kirjutama millestki, millesse ta absoluutselt ei usu? Mingit sitta ka paberile ritta sättida ei taha ju. Mikrouun tegi "kill" ja piiga võttis taldriku välja. Sahtlist endale ka kahvli haaranud, suundus ta laua äärde, hakates kohe sööma, justkui oleks lauas üksi ja ei peakski sealviibijatele "head isu" soovima. Onu oli nõme ja sellepärast, et tegemist oli onu tšikiga, ei meeldinud talle Scarlet ka, miks peaks ta eriti praegu nende vastu mingit viisakust üles näitama?

Mees sai aru, et ilmselgelt Scarletile ei meeldinud see, et Alec peab jälle õhtuses vahetuses olema. "Mul on järgmisel nädalal neli puhkepäeva," meenutas Lawson enda kihlatule. "Me võime sõita kuhugi," lisas mees lõbusamalt. Tal oli ikka nii, et kümme-üksteist tööpäeva ja siis neli-viis puhkepäeva. Tegelikult oleks ta võinud ideaalis vähem töötada, aga kuidas öelda muretsevale inimesele, et su sugulane saab operatsioonile kaks nädalat hiljem, lihtsam oli töö võimalikult varakult ära teha, nii sai inimene rutem paranema ja ka teised mured õlgadelt.

"Ma tean," sõnas Scarlet lihtsalt, kui Alec meelde tuletas, et tal on peale nädalat tavaliselt paar päeva puhkust. Ta teadis väga hästi seda, super hästi. Töö, puhkus, töö, töö, töö, puhkus, aga ikkagi ei saanud ta üle sellest, et tema ise oli lõpetanud ringi reisimise ja paigale jäänud, et nende suhe tõsisem saaks olla ja nüüd istub too lihtsalt nädal aega kuskil tööl ja ei saa sama teha. Isegi seitse kuud hiljem? See pole nagu tal oleks KIIRED ajad töö juures, ta TAHAB seal olla. Mitte, et Scarletil endal tööd poleks, aga ta ei olnud vähemalt IGA PÄEV kella üheni öösel ära. "Mida see sõitmine ikka aitab," tõusis Scarlet aga lõpuks laua tagant püsti, sest söögiisu oli tal ära läinud ja praegu hoidis ta end tagasi, et mitte Carla ees kõiki oma mõtteid lihtsalt Alecile kaela valada. "Sa ilmselt kasutaksid seda lihtsalt m a g a m i s e k s, sest sa oled v ä s i n u d," ei suutnud brünett aga lisamata jätta, kui järele jäänud omleti prügikasti lükkas ning siis veidi liiga äkiliste liigutustega taldrikut kraanikausis loputama hakkas. Tema tuju oli umbes viie sekundiga heast absoluutselt alla igasugu arvestust läinud.

Mis mees teha sai, et ta oli juba noorena otsustanud, et tahab meditsiinis töötada. See kahjuks tähendas seda, et Alec ohverdas suure osa enda ajast tööle. "Scar," sõnas Lawson tõsinedes ning tõusis lauast ja läks naise juurde, et talle käed ümber piha panna. "Ma tean, et ma olen viimasel ajal pikalt tööl olnud, aga üks kirurg murdis käeluu ära, ta tuleb kahe nädala pärast tööle tagasi," rääkis mees. "Ei, ma ei maga lihtsalt neli päeva maha," lubas Alec. Pagan, tuli ikka midagi ette võtta, aga mida? Ta ei saanud lihtsalt operatsioone tühistada, see oleks temast ääretult vastutustundetu olnud.

"Ise ka usud ennast?" jätkas Scarlet, sest kui ta juba kord hoo sisse oli saanud nägi ta absoluutselt igas sõnas, mida mees ütles, järjekordset asja, mis valesti oli. "Kui sa teda asendama oled pidanud, kuidas sa siis järgmine nädal neli vaba päeva saad, kui ta alles ü l e järgmine nädal tagasi tuleb? Teil on järsku arste, kes teda asendada saavad, kes enne ei saanud? Teil on järsku väga t ü h i graafik!?" jätkas näitsik, kui taldrikul pisikese kolksatusega kraanikaussi langeda lasi ning siis end näoga oma mehe poole keeras. "Asi ei ole ju viimases paaris nädalas, see on koguaeg nii!" lausus naine lõpuks viitsimata enam üldse selle peale mõelda, et Carla neist paari meetri kaugusel oli. Jaa, see oli Scarleti enda süü, et ta kirurgiga mehkendama hakkas, aga kust ta teadma pidi, et see elu selliseks kujuneb. "Mida sa ise tunneks, kui m i n a koguaeg ära oleks, sest inimesed ei saa passipiltide järel kaua oodata!?" lausus näitsik meeletu irooniaga, kas või sellepärast, et ta polnud mingi passipiltide tegija, kuid no... Aleci silmis ilmselt oli, sest ta polnud tõsine tööinimene, kes 24/7 TÖÖL oleks!" Anna andeks, halb näide, sul oleks ilmselgelt ükskõik," lisas näitsik aga kohe juurde, silmis ikkaveel täiesti tige pilk, kuigi see viimane osa tegi need ka juba veidi vesiseks. AAAARGGHH. Kuti käed oma piha ümbert demonstratiivselt ära tõstnud marssis brünetitar trepist üles magamistuppa, et paar asja haarata ning siis jalga lasta. Parem ongi, siis saab Alec rahus MAGADA.

Alec kortutas kulmi, mis nüüd juhtus. "Sest meil pole ainult kaks kirurgi, me puhkame üksteise alla," vastas mees rahulikult. Mis kurat Scarletile sisse läks, et ta nii närviliseks muutus ja tüli üles kiskus. "Scar, milles asi tegelikult on? Varem sa paistsid aru saavat minu elukutsest ja nüüd teed siin sellist draamat," tõstis ka Lawson häält. Jah, suurepärase välise elu taga oli peidus üsna fucked up suhe, kus Aleciga ei saanud läbi ei tema kasvandik ja nüüd ka Scarlet. "Esiteks on meie tööd erinevad, meditsiinis ongi pikemad tööpäevad," tõi mees üles esimese argumendi, aga teiseni ta ei jõudnudki, sest naine lahkus teisele korrusele. No kurat! Lawson toetas end vastu köögikappi, pigistades seda kõvasti. Tal oli vaja rahusteid.

Ja kogu selle tsirkuse taustal mälus Carla oma omletti, soovides lihtsalt, et need kaks kana kaagutamise lõpetaksid või oma kisaga üles läheksid ja tal peavalu ei süvendaks... kuid see ei tahtnud nendeni jõuda, et tal oli rõve olla ja mingisugune ullallaa, mis tema kõrvu ja kolju sisekülge kraapisid, oli viimane asi, mida ta praegu soovis. Õnneks lõpetas Scarlet oma kräunumise üsna pea ära ja praktiliselt trampis teisele korrusele, meenutades nii väga teda ennast, et tüdruk ei suutnud turtsatust tagasi hoida. Ebaviisakas temast jah. Vähemalt oli köögis nüüd vaiksem. Söök sai söödud ja Annie ajas end püsti, võttis taldriku ja kahvli ning kõndis kraanikausi juurde, et üle pika aja oma nõusid ise pesema hakata. Mitte et see oleks temapoolne härdushetk või märk sellest, et ta hakkab mõistlikuks ilmakodanikuks, vaid ta lihtsalt ei tahtnud, et onu nüüd ka tema peale kisama hakkaks. "Ma lähen tagasi magama," mainis piiga, kui oli nõud kuivama pannud ja käed käterätikusse ära kuivatanud. Nii öelnud, pöördus ta ja kõmpis trepist üles. Natuke inimesem tunne oli. Ehk saab end isegi korda teha... Kuigi magama ta vist küll enam ei lähe.

Scarlet loopis kiirelt oma musta nahast käekotti rahakoti, paar riidehilpu, sest riiete vahetamiseks tal hetkel viitsimist ei olnud, oma läpaka, milleta ta kuhugi minna ei saanud ning kotikese hügieenitarvetega. Hetkeks pilgu oma moblale viinud, mis voodi kõrval kapil lebas, lükkas ta selle aga sealt lihtsalt maha, sest oli loogiline, et töö juurest mees talle helistama ei hakka. No palju õnne talle. Äkki tahab ta siis juba mõne õega sealt abielluda ka, kui ta nii kui nii nendega rohkem aega koos veedab kui oma kihlatuga. Trepist alla liikunud, läks Scarlet köögi poole vaatamatagi esikusse, lükkas oma papud jalga, mantli üle õhukese pidzaama ning suundus siis oma venna maja poole. Baiii.

Alec vaatas esiku poole, kust Scarlet kiirelt lahkus ning sulges silmad, et need mõne minuti pärast uuesti avada. Mees lonkis teisele korrusele, kus ta võttis mõned rahustid sisse ja läks magama, mis mõtet oli praegu üritada asju siluda, kui Scarlet oli nii ärritunud, lihtsam oli mõlemal rahuneda ning siis uuesti üritada rääkida.
OT:Lõpp