Y'all call it a moment i call it life

Tyler istus ühel ilusal päikesepaistelisel pühapäeval kohvikus koos oma pojaga. Seekord polnud ta Brenti kuskile ära peitnud. Poiss istus mehe kõrval ja samal ajal kui Ty oma telefonis surfas sõi Brent mingit saiakest, jõi oma kõrrejooki ja mängis kahe väikse dinosaurusega, mis tal kaasas olid. Ty pidi kohtuma taaskord ühe lapsehoidja kandidaadiga. Nagu näha, siis oli see koht üsna tahetud. Oli ka kõnesid, millele Ty kohe ei oli öelnud. Aga ta lootis, et tänasest kohtumisest saab asja. Seega, siin nad siis nüüd istusid kahekesi, Tyler kandis heledaid teksasid ja helesinist särki. Brentil oli seljas roheliste ja mustade triipudega pusa ning jalas tumesinised teksad. Tema blondid lokid olid poisi enda meelest täpselt õigesse soengusse sätitud. Mitte, et üks nelja-aastane teaks, milline see õige soeng olema pidi.

OT: Katherine

Ilus oli ilm tõesti ja päike siras kõrgel taevas, andes Katherine'ile paraja energialaksu. Palju puudu polnud, et ta kohvikusse kekselnud oleks. Hommik oli tore, energiat oli palju ja tuju oli hea, nii et milleks mitte kekselda. Aga ta läks siiski tööintervjuule, nii et nüüd pidi ta vahelduseks lausa täiskasvanulik välja paistma. Kuigi tegelikult oli naine üsna konservatiivse olekuga juba loomu poolest.
Auto oli Kat taaskord hüljanud, sest linnake hakkas veidi rohkem selgeks saama ja ega see nii väga suur polnudki. Pealegi oli kohvik tema kodule üsna lähedal nagu ta pooletunnise laupäeva õhtuse põhjaliku uurimustöö kaudu avastanud oli. Google maps oli tema kuum deit igatahes.
Kohvik jõudiski üsna kiirelt kätte ja naine astus sisse, pooleldi oodates, et pea kohal nüüd mingi kelluke kõlises, nagu väikelinnade kohvikutes kombeks. Tema kodulinnas Pennys oli küll ühes taolises kohas kelluke kõlisenud ja igakord pööras leti taga seisev teenindaja selle peale pead ja manas ette oma säravaima 'ostke meie soodukaga sõõrikuid' naeratuse. Seekord aga kõlinat ei tulnud ja keegi vastu ka ei naeratanud otseselt. Kuigi mitmed uudishimulikud pilgud pöördusid hetkeks tema kui uue tulija poole küll. Nüüd üritas naine nendest selle õige tuvastada, mis oli üsna raske kuna puhtalt hääle järgi ta nägu ette manada ei suutnud. Küll aga püüdis pilku üks mees väikese poisiga, nii et tasus proovida.
Katherine astus lauale pisut lähemale, lükates samas kerge liigutusega päikeseprillid pealaele ja köhatas vaikselt. "Tere! Kas teie olete juhuslikult üht loodetavasti tulevast lapsehoidjat üle vaatamas?" küsis naine kerge muigega ja viis pilgu hetkeks mehe kõrval istuvale poisile, kes dinosaurustega mängis. Armas laps. Loodetavasti ka õige laps, sest too eksemplar tundus küll üsna rahulik ja tubli.

OT: Ja riides on ta vot nii: 4.bp.blogspot.com/-Wuiavdbu8G0/Tmhp7ju_D0I/AAAAAAAABWk/jdEqjyvbasY/s1600/d.jpg

Tyler tõstis köhatuse peale pilgu ning noogutas siis naeratades ning tõusis ja surus naise kätt. "Tyler," tutvustas mees end. Brent pani saurused käest ja ajas end kohe isa eeskujul püsti ning sirutas oma käe ka naise poole. Tema tahab ka kätt suruda. "Tee oma käsi enne puhtaks," ütles Ty pojale noomivalt ja Brent vaatas oma kätt hindavalt. Natuke oli saiapurune. Võib-olla oli sõrmede peal kohupiima ka, aga see oligi puhas ju. Põhimõtteliselt. Laps vaatas korra üles isa poole, aga haaras siiski laualt salvrätiku ja nühkis oma käe ilusti puhtaks, sirutades selle siis uuesti välja, et neiu kätt suruda.

Õnneks oli tegu õige inimesega, nagu naine noogutusest järeldada võis. Mees oli üsna noor, kuigi ega ta hääle järgi mingit vanaätti ei oodanudki. Aga esimene küsimus Kat'i peas oli loomulikult poisikluti ema kohta. Noored üksikisad polnud asi, millega tema palju kokku puutunud oli. Enamasti nõudsid emad ikka lapsed endale. Samas oli vaatepilt seda armsam. "Katherine," tutvustas naine ka end, võttes sirutatud käe vastu. Lai naeratus kerkis ta huulile, kui pisike poisiklutt end samuti viisakalt püsti ajas, järgides isa eeskuju. Hästi kasvatatud põnn. Haruldane nähtus tänapäeva ühiskonnas, kus vabakasvatus nõnda levinud oli. Kat jälgis kerge muigega, kuidas poiss põhjalikult enda kätt nühkis ja surus siis ka tema kätt. "Ja sina võid mind Katie'ks kutsuda," lisas naine Brent'ile, kergitades siis pisut kulme. "Kus sul on alles muskel," sõnas Kat, justkui oleks poiss täismehe jõuga ta kätt surunud.

Brent naeratas, aga Kati muskli kommentaari peale vaatas ta veidi kahtlevalt oma isa. "See oli kompliment," ütles Tyler muiates. "Võib vast istuda," arvas Ty siis Katherine'i poole vaadates ning tühjale toolile noogutades. Brent võttis kendasti istet oma kohal ja vaatas uudishimulikult naist, unustades oma saiakese ja mahla ja dinosaurused. Tyler istus samuti. "Niisiis," sõnas mees. Mitut sellist intervjuud ta juba läbi oli teinud? "Miks just see amet?" uuris Tyler kohe. "Aah ja ma loodan, et see pole ebamugav kuidagi, kui me kohe sina peale üle läheksime," sõnas Ty.

Katherine naeris õrnalt Brent'i ilme üle ja noogutas siis, võttes vabal toolil istet. Naine võttis päikeseprillid enda pealaelt ära ja voltis raamid kokku, asetades aksessuaari siis enda ette lauale, viies pilgu seejärel Tyler'ile tagasi. "Sinatamine sobib väga hästi," nõustus Katherine. Niigi oli tal loomulikult väike närv sees ja mida formaalsem see kohtumine tundus, seda hullem tema silmis. "Oleks vist päris klišee öelda, et mulle meeldivad lapsed," sõnas Kat kerge muigega seejärel küsimuse peale. "Ma olen lõpetanud Princetoni sotsiaalteaduste alal, spetsialiseerudes just lastele. Tulevikus loodan ma arendada enda projekti, mis aitaks lastekodudes elavatel lastel headesse peredesse jõuda. Nii et jah.. Lapsed on minu karjääriga tihedalt seotud. Ja kuna ma olen viis aastat õppinud teooriat laste käitumise kohta, tundus igati loogiline praktikaga jätkata," selgitas naine väheke pikemalt. Kõlas ehk liiga teaduslikult, aga ta oligi selline tõsine naine. Tema jaoks polnud lapsehoidmine mingi niisama rahateenimisvõimalus. Iga töökoht, mille ta võttis, pidi viima ta enese karjääri ka edasi. Muidu toimus lihtsalt paigalseis.

Tyler kuulas huvitunult naise karjääri valikut. Hmm. "Nii et kogemust sul lastega varasealt pole?" küsis Ty. Samas oli ta seda asja õppinud või midagi. Tyler ei teadnud fancy-pancy'dest ülikoolidest suurt midagi. Ta polnud keskkooligi lõpetanud. Tal lihtsalt polnud aega sellise asja jaoks. "Aga sa oled juba lastekodulastega tegelenud ka? Neile peresid leidnud?" uuris Tyler. Ta ei tahtnud seda endale tunnistada, aga sügaval sisimas ta teadis, et võib tulla hetk, kus ta peab Brenti ära andma. Poiss oli tema kõige nõrgem koht ja kui keegi, kes ei tohiks lapsest teada, temast teada saab, siis... Well, kes seda ette ennustada oskas, milleks Ty võimeline olla võis, kui tema poeg ohus on.

"On, aga üsna mitmeid aastaid tagasi, keskkooli ajal. Mu naabritel oli üks vana ja põdur lapsehoidja, kes alati lapsed teleka ette pani ja ise magama jäi. Ja siis mina käisin nendega mängimas ja tõin nad vahel enda juurde ja noh.. Põhimõtteliselt hoidsin neid. Lapsed olid rahul, lapsehoidja sai enda une kätte ja lapsevanemad olid rahul. Ning mina sain majast välja," rääkis Katherine lõbusa muigega. Eks ta tegelikult poleks tohtinud lapsi niisama enda hoole alla võtta, aga samas tundsid naabrid ju teda ja lapsed polnud kordagi ohus ega miskit. Pigem oleksid nad tolle mutiga ohus olnud.
Uue küsimuse peale vajus naine hetkeks pisut mõttesse. Nojah.. Nii ja naa ju. "Ülikooli kõrvalt küll. Tähendab.. meil oli sellist natuke praktilist osa ka, aga mitte lastega otseselt. Me uurisime neid seadustikke ja erinevate lastekodude süsteeme ja üldse eri võimalusi. Aga minu eesmärk ongi teha selline programm, mis seoks last rohkem sellesse protsessi. Praegu on see umbes nagu.. Lapsevanem läheb poodi ja valib endale sobiva eksemplari, keda heal juhul kasvatada ja kelle pealt halvemal juhul teenida. Mina tahan kindlustada, et laps leiaks eelkõige endale sobivad vanemad. Aga see on pikk protsess, nii et vahepeal pean ma oma oskuseid teisel viisil praktiseerima," selgitas naine, viies vahepeal pilgu Brent'ile. Poisil võis ju igav hakata kui täiskasvanud nii keerulist juttu räägivad ja tema oli siiski ka siinkohal kõige olulisem tegelinski. "Kunagi tahan ma ise ka kindlasti lapsendada. Või noh.. Esimesel võimalusel õigupoolest," lisas naine kerge naeratusega poissi jälgides. Armas laps. Tulevane südametevallutaja. Või noh, mis tulevane.. Praegugi olid naabriplikad sillas raudselt.

"Miks sa ise last ei saa?" ei mõistnud Tyler. Ta viis samuti korraks pilgu Brentile, kes neid tähtsa näoga kuulas. Vähemalt oli vagusi ega seganud vahele. "See pole nii keeruline," arvas Ty. Tema sai Brenti ilma, et ta midagi öelda oleks saanud sinna. Ja nüüd peab ta teda üksinda kasvatama. Aga mingis mõttes meeldis see variant mehele rohkem, kui see, et Brenti ema poisi kaasa oleks võtnud. Hetkel olid asjad siiski Tyleri enda kontrolli all. "Kui paljuks sa üldse valmis oled? Mul on vaja kedagi, kes oleks valmis 24/7 last hoidma kui peaks tekkima olukord," sõnas mees. Ja päris kindlasti tekib selline olukord. Tal oli vaja kedagi, keda ta 100% usaldada võib. Kedagi, kes ehk tõesti oleks Brentile nagu teine lapsevanem või midagi. Tyler endal lihtsalt polnud aega.

"Oh ei.. Selle koha pealt probleeme pole," sõnas Katherine naerma hakates. Jeah, seda enamus arvasidki, nii et ta oleks pidanud kohe täpsustama. "Lihtsalt.. Nii palju on lapsi lastekodudes ja mina tahan neist vähemalt ühele hea kodu anda. Ma usun, et ma saan ise ka kindlasti lapse, aga lapsendada soovin siiski," selgitas naine lõbusa muigega. "Ega jah.. Üks mees, üheksa kuud ja ongi käes," nõustus Kat Tyler'iga. Keerulist polnud seal tõesti miskit kui torustik vähegi korras oli.
"Ma ei oleks praegu siin, kui ma selleks valmis poleks," sõnas naine kindlalt. Kuulutuses oli ju samuti seda mainitud, et võib ette juhtuda, et last on vaja ka öösiti valvata. "Muid kohustusi mul peale enda koera jalutamise pole ja tema on ka selline nähvits, et täida toidukauss ja tõmba uttu," muigas Katherine. Üsna isepäine kuts oli Storm tõesti. Siis kui temal tuju tuli, ronis sülle ja nõudis kogu tähelepanu endale ja järgmine hetk lükkas umbes ise uksest välja, et no jätke hing rahule.

"Sul on koer?" ajas Brent nüüd silmad suureks.
"Kannata," käsis Tyler. Praegu polnud see aeg, kus koerast oleks vaja rääkida. "Sa oled valmis Brenti enda juurde võtma ööseks, kui peaks selline vajadus tekkima?" küsis Tyler nüüd. Kogu see lastekodu värk ei meeldinud talle. Tekitas kõhedust või midagi. Aga ega naise siinolek tähendanud, et ta Brenti Tylerilt ära võtaks. Keegi ei saanud seda teha. Kui Ty just ise ei otsustanud, et ta lapse ikkagi ära annab. Mida ta vaatamata kõigele väga otsustada ei tahtnud. "Brenti hoidmine pole tegelikult väga raske. Ta on rahulik laps. Saab omaette hakkama enamuse ajast," sõnas Tyler peagi. Ty ei pidanud lapse pärast väga palju muretsema, aga hoidjat oli ikka vaja.

"Jah, on.." jõudis Kat juba vastata, kui Tyler vahele pistis. Kui kannata, siis kannata. Poiss tundus ikka väga sõnakuulelik ka. Tubli laps ikka. "Olen. Mul on isegi üks tühi tuba, mille ta okupeerida võib," sõnas Katherine kergelt noogutades. Ta oli ettenägelikult kahe magamistoaga korteri soetanud, sest noh.. Miks mitte. Puhtalt juba seetõttu, kui keegi näiteks külla tuleb või siis saab ta sellest toast endale mingit sorti kontori või kunstitoa või jumal teab mille teha. Seda ta päris alguses kohe ei planeerinud, et seal laps ööbima hakkaks, aga nüüd oli küll päris hea, et tuba olemas oli.
Ja last ei saanud tõesti keegi Tyler'ilt ära võtta. Selleks oli ikka üsna tugevat süüdistust vanema vastu vaja, et sundida teda lapse hooldusõigustest loobuma ja vähemasti esmapilgul vaadates oli Tyler väga hea isa.
"Olen ühe hüperaktiivse lapsega ka hakkama saanud, nii et see siin ei tohiks tõesti keeruline olla," nõustus Kat naeratades, viies pilgu Brent'ile. Šokolaadi ja krõpsude peal üles kasvanud laste kõrval oli selle poisiklutiga tegelemine eriline puhkus.

Tyler noogutas mõtlikult. Lisatuba kõlas tõesti väga hästi. "Okei, ma luban teil nüüd Brentiga suhelda natukene, et näha, kuidas te klapite," sõnas Ty. Tho Brent klappis kõigiga. Vähemalt siiamaani. Mis ei teinud Tyleri otsustamist sugugi lihtsamaks. Laps võiks vähemalt mõne hoidja kandidaadi suhtes pessimistlik olla, aga ei. No jah, Brent oli võõrastega harjunud ja ei võõrastanud nii, nagu enamus lapsi. "Kas sul on kiik?" küsis Brent kohe uudishimulikult. Tyler muigas kergelt ning vaatas kohvikus ringi, lastes Brentil nüüd jutustada.

Katherine silmitses hetke meest, püüdes välja nuputada, mida ta juba otsustanud oli. Kui oli. Noh, lapsega klapp oli kindlasti üks kõige olulisemaid tegureid, aga arvatavasti oli mehel juba oma arvamus ka kujunenud. Kui ka oli, siis ta ilme sellest küll mingit märku ei andnud, nii et Katie pilk rändas üsna kiirelt Brent'ile, peas juba valmis mingi 'ta nimi on Storm, ta on alles kutsikas paberite järgi ja ta on terjer' vastus, kui poiss hoopis kiige kohta küsis. Katie naeris hetkeks lõbusalt ning noogutas siis. "On. Keset elutuba nimelt," vastas naine kerge muigega. Ta korter oli üsna naljakas stiilis, aga Katherine'ile täpselt sobiv. Kiik keset tuba, üks telliskivi sein ja enda maalitud kaunistused teistel seintel tegidki kõledast korterist kodu. "Sulle meeldib kiikuda?" uuris Katie.

"Jaa, meeldib," naeratas Brent. "Aga liumäed meeldivad rohkem. Ja pallimeri. Aga seal me ei käi eriti, sest issil pole aega," seletas laps. Ta võttis oma dinosaurused ning silmitses neid mõtlikult. "Mul on kodus dinosauruseid veel," teatas Brent siis ning tõstis oma sinised silmad naisele. "Aga koera meil pole," sõnas poiss natuke nukralt. Ta piilus korra oma isa poole, aga mees ei pööranud väga tähelepanu Brenti hääletoonile vaid kaalus hoopis oma peas seda, kas ta tahaks ühte kohvi võtta või mitte.