Y'all call it a moment i call it life

"Kui issi lubab, siis mina võin sinu pallimerre mängima viia küll," sõnas Katherine naeratades. Mitte, et ta last lubadustega ära üritaks osta, aga no see on ju loomulik, et lapsehoidja tegeleb ka lapsega ehk siis käib temaga igalpool väljas. Sellises eas lapsed olid veel eriti aktiivsed ka ja pididki ringi tormama ja mängima. Kat viis pilgu samuti mänguasjadele poisi käes, muiates pisut. Täitsa poisilik valik jap. Huvitav, kas ta teadis ka ainult, mis loomad need üldse sellised on. Nime vähemasti teadis. "Minul pole see eest dinosauruseid," sõnas Katherine väikese naeratusega. "Ammugi siis mitte nii lahedaid dinosauruseid nagu sinu omad." Huvitav, kas seal läheduses mõni muuseum ka oli mingite dinosauruste luudega või kas või makettidega näiteks. Saaks lapsele näidata, mis loomad need tegelikult on. Ja ta juba plaanis peas igasugu väljasõite, ise polnud tööd veel saanudki. Tüüpiline Kate.

Tyler viis korraks pilgu Kathrene'ile ning siis Brentile. Eks ole näha, kas ta lubab. "Issi, kas sa lubad?" küsis Brent nüüd elavamaks muutudes.
"Vaatab seda asja," sõnas Tyler vaid. "Ma tulen kohe tagasi," vabandas mees end ning ajas end laua tagant püsti ja läks leti juurde, et endale ühe kohvi kaasa tellida.
"Mul on kodus palju raamatuid ka," sõnas Brent asjalikult. "Ja traktoreid. Ja kõik mu dinosaurused on elusad, aga nad on mängu," seletas Brent õhinal. "Ma tahaks näha, kas nemad ka kiikuda oskavad, nagu mina," seletas Brent asjalikult. Nii asjalik väike poiss.

Tundus, et poisile täitsa meeldis see idee. Ja siis nad saaksid veel koos Storm'iga jalutama minna ja puha. Koer oli õnneks sõnakuulelik, nii et rihma võis vabalt Brent'i kätte anda ja kuts kõndis tähtsa näoga poisi kõrval. Noo või natukene eespool, et ikka näidata, kes keda jalutab. Katherine noogutas mehele, kes püsti tõusis ja leti juurde läks, pöörates oma tähelepanu tagasi Brent'ile. "Tohoh.. Kas sa oskad juba lugeda siis?" küsis Kat üsna siira üllatusega. Poiss oli ju alles neljane kui ta nüüd kuulutusest õigesti mäletas. Nende elusate mängudinosauruste peale ta vaid naeris kergelt. Lapse loogika. "Ma arvan, et nad ei ulatu kinni hoidma kusagilt," sõnas Katie lõbusa muigega.

Brent noogutas tähsalt. Muidugi ta oskas juba lugeda. Mhmh. Oskas ta jee. Ta vaatas ainult pilte. Aga mõne tähe tundis ta ära juba küll. Lasteaiakasvatajad viitsisid lapsega tegeleda nii palju, et ta mõnest tähest juba aru saaks. Sõnu ta kokku panna mudiugi veel ei osanud. Seejärel vaatas Brent mõtlikult oma sauruseid. "Ei, aga mina hoian ju neid süles," arvas laps. "Siis nad ei peagi hoidma kinni," naeratas Brent lõbusalt ja piilus sinna poole, kuhu ta isa läinud oli. "Ma loodan, et issi valib sinu," ütles Brent tasakesi. "Ma tahaks ka koera," lisas laps sinna juurde ning tõstis siis oma sauruse endale näo juurde, nagu see oleks suur saladus.

Ja Kate oli muidugi see naiivitar, kes last sinisilmselt uskus. Aga eks nemad said ju ka tähti õppida ja seda suurt raamatuvirna uurida, mis poisikesel kodus leidus. Eriti hea oleks mingi saurusteraamat leida, et lapsel oleks suurem tahe sellest aru ka saada. Uus plaan juba küpses peas ilmselgelt. "Aa no siis tõesti. Sedasi saavad jah saurused ka kiikuda," nõustus Kate. Poisi sõnade peale kerkisid naise kulmud heameelest ning naeratus huulil laienes. Vähemalt ühe mehe oli ta suutnud ära võluda siis. "Mina ka," sõnas Kat vastuseks, kallutades end siis samuti pisut lähemale, sest no siit tuli küll mingi hea saladus kui issi kuulda ei tohtinud ju. Ah et koer oli talle meeldima hakanud. Hah, see nähvits kindlasti otsustavaks teguriks oligi. "Ma võin enda koera sinuga jagada," pakkus Katherine lahkelt. Vaevalt, et Tyler oleks nõus poisile koera ostmisega, sest loom vajas ikka täiskasvanu hoolt ka. Aga seni võis Brent vabalt tema kutsiga tegeleda. Stormile kindlasti meeldiks väga lisatähelepanu. Väike diiva nagu ta oli.

"Oh, kas võidki?" küsis Brent vaikselt, aga väga entusiastlikult ning pani oma saurused käest jälle. "See oleks vahva. Kas tema võib ka kiikuda?" küsis laps rõõmsalt. Ta ei teadnud ju loomadest suurt midagi. Aga kunagi, kui nad veel Floridas elasid ja Brent seal lasteaias käis, käisid nad lasteaiaga ühes farmis väljasõidul ja seal nägi Brent igasuguseid toredaid loomi. Nii et mingi aimdus tal ikka oli. Siis aga saabus Ty oma kohviga lauda tagasi. "Kas sa jood oma mahla ka?" küsis mees.
"Ikka!" teatas Brent tähtsalt ja pistis kõrre suhu ning imes oma mahlapakikese kiirelt tühjaks, nii et see lurinat tegi. Brent itsitas lõbusalt.
"Ära sigatse," keelas Tyler. Brent noogutas vähe tõsisemaks muutudes.
"Aga sauruseid sul pole?" küsis Brent igaks juhuks naiselt üle.

"Muidugi. Storm'ile väga meeldiks see," noogutas Katherine. "Kui sa ta sülle võtad, siis võib küll, aga ta on üsna püsimatu ja arvatavasti ei taha seal kiige peal kaua olla," arvas naine lõbusalt naeratades. Väikse rahmeldise jaoks polnud see rahulik õõtsumine just teab mis põnev tegevus. Kat viis pilgu saabuvale mehele ja seejärel kohvitassile tema käes. Kohv kaasa. Mis tähendab, et tal olid viimased sekundid, et nüüd suurem härra ka enda poolele võita. Noojah. Loota võis, et Brent teatas isale ka enda eelistustest ja kõigest eelnevast oli piisanud, sest naise tähelepanu igatahes rändas väiksele - ja janusele, nagu näha - poisile tagasi. Poisi itsitamise peale muigas ka Kat, tõsinedes siis isa karmi keelu peale samuti. Õigus. Ei tohtinud ebaviisakust õhutada. Aga naljakas heli oli tõesti. "Eih, sauruseid mul pole," kinnitas Katherine taas. Stormile annaks ka ideeliselt saurusekostüümi selga ajada. Vat see oleks alles huvitav vaatepilt.

"Aga ma võin sulle tuua," arvas Brent kindlalt. "Mul on neid nii palju," sõnas poiss. Ta ulatas nüüd ühe kahest saurusest, selle pisema, naisele. "Sa võid selle endale võtta," lubas Brent.
"Sa ei pruugi seda kunagi tagasi saada," hoiatas Tyler poissi. Parem oleks, et ta ulguma ei hakka, kui sellest ilma jääb.
"Mis siis, mul on ju kodus neid veel," sõnas Brent tähtsalt ning naeratas Katherine'ile.
"Kui suure palgaga sa arvestanud oled?" küsis Tyler nüüd ise. Ta ei saa Katherine'ile dinosaurustes maksma hakata, nagu Brent siin üritas midagi vist.

Katherine oleks äärepealt öelnud, et mis tema nende saurustega ikka peale hakkab, aga õnneks jõudis mõte järjele ja no tegelikult oli see ikka suur asi, kui laps kellelegi oma mänguasju jagas. "Nii armas sinust," sõnas naine selle asemel, võttes siis pisut üllatunult väikese sauruse vastu. "Aitäh!" sõnas naine rõõmsalt, uurides mängulooma igast küljest. Ise täiskasvanud naine ja mänguasjast nii vaimustuses. Õudne. Tyler'i sõnade peale oli naine valmis juba loomakese tagasi andma, aga eih.. Asjalikult poisilt tuli asjalik vastus, mille peale Katie samuti naeratas. Ja siis tuli see küsimus, mis talle ei meeldinud. Raha oli tema vanemate jaoks a ja o nii et tema oli õppinud seda teemat mitte sallima, aga samas oli see ju igati õigustatud küsimus. "Kuskil viissada ehk?" pakkus naine pisut kõhklevalt, peas tagumas ema õpetussõnad, et oma vastustes peab kindel olema, muidu talluvad teised su peal. Aga Kat ise hindas eelkõige ausust, nii et sitta sellega. "Ausalt öeldes pole mul suhteliselt aimugi, mis see normaalne tasu peaks olema ja see oli enamvähem summa, mille ma kuskilt välja otsisin," lausus Kate kerge ohkega, huulil muie.

Tyler muigas kergelt naise aususe peale. "Söö oma saiake ka ära nüüd," käskis ta last ja Brent võttiski oma saiakese, et see lõpuni süüa. "Rahas probleemi pole, ma lihtsalt tahan teada, kui suure summaga arvestanud oled," sõnas mees. "Kas sul auto on?" uuris ta siis. See oli ka oluline asi. Tyleril endal oli tema ilus süsimust Ducati. Aga Brenti lasteaeda viis ta siiski ühe kõige tavalisema Fordiga, mis linnapilti kenasti sulandus ja mitte kuidagi silma ei paistnud.

Katherine ei suutnud ikka ära imestada, kui sõnakuulelik Brent oli. Huvitav, kas temaga mingeid jamasid ka üldse kunagi olnud oli. Ja huvitav, kus ta ema oli. Aga neid kumbagi küsimusi naine praegu küll vähemalt esitama ei hakanud. "Ma pole väga millegagi arvestada osanudki," muigas Katherine. Tegelikult otsis tema ka tööd eelkõige selleks, et mitte toppama jääda ja et tegevust oleks. Vanemad olid kõigile võsukestele juba enne nende sündi raha kõrvale panema hakanud ja 21seks saades said kõik oma fondidele ka ligipääsu. Kat kavatses enamuse enda omast küll oma projekti alla panustada, aga sealt oli ta siiski saanud ka raha üldse kolimiseks ja enda korteriga mässamiseks. Samas kui ta vennad olid selle arvatavasti maha joonud juba või miskit.
"On. Mahutab umbes viis Brenti sugust," muigas Katherine. "Või noh.. Kolm tegelikult, sest lapseiste võtab vähe rohkem ruumi," lisas naine siis mõtlikult. Autoistet oli siis ka vaja muidugi. Aa ja ette vist ei tohtinud teda panna õhkpadja tõttu. Eks seda tuli uurida kusagilt manuaalidest. Oma Toyotat polnud naine ise välja valinud vaid lõpukingiks saanud, nii et ta polnud selle funktsioonidest väga teadlik. Aga kolimiseks oli SUV hea küll, nii et ei ole kurta.

"Okei, see on hea," sõnas Tyler. Kui ta peaks naise valima, siis küll ta uurib, kas see auto on piisavalt 'nähtamatu'. "Aga ma arvan, et sellega ongi siis esialgu kõik. Ma kindlasti võtan ühendust ja annan teada, kuidas asjad jäävad," sõnas Tyler. Et kas Kath hakkab tema last hoidma või mitte. Seejärel vaatas mees Brenti poole, kes oma saiakesega lõpetanud oli.
"Issi, ma tahan vetsu," teatas Brent.
Tyler pööritas silmi. "Kas see koduni ei kannata?" küsis mees. Brent raputas pead. "Ühesõnaga jah. Ma võtan ühendust. Oli meeldiv kohtuda," sõnas Tyler ning surus veel korra naise kätt kui end laua tagant siis püsti ajas ja Brentiga meeste wc poole läks.

OT: Minu poolt on kõik.

"Mulle ka täitsa meeldib," nõustus naine kergelt naerdes, tundes end ilmselgelt ka Tyleri seltskonnas juba pisut vabamalt. Mees oli kuidagi väga teistsuguse olemisega lihtsalt ja see oli algul üsna harjumatu. "Olgu. Jään ootama siis," sõnas Kate noogutades, haarates enda sauruse ja päikeseprillid ning ajades end ka püsti, silmitsedes Brent'i kellele see mahlapakk ilmselget mõju oli nähtavasti avaldanud. Pagana armas laps ikka.
"Teie kahega ka," vastas naine mehe kätt surudes ja soovis neile kahele siis veel head päeva, võttes suuna kohvikust välja.

OT: And we're done!