We have a da Vinci over there

OT: Kay

Üle pika aja oli üks soojem päev ja Castiel nägi selles võimalust linna jalutama minna. Aeg oli ka juba nii kaugel, et kui ta ei tahtnud tervet suve joonistamisele-joonestamisele kulutada, pidi ta oma portfoolioga nüüd peale hakkama. Mõned visandid oli ta juba teinud, aga nendest ei piisanud, vaja oli midagi korralikumat. Midagi originaalsemat. Just seetõttu pakkis mees selle kauni ja päikeselise päeva ennelõunal oma joonistusploki ja pliiatsikarbi kotti, tõmbas selga-jalga õhemad üleriided, et palav ei hakkaks, ning seadis sammud Eastside'i südame poole. Kaua ta kõndima ei pidanud, sest Quinnide elamine polnud Tree Hilli keskväljakust kaugel, jõudis väljakule ja valis endale välja ühe pingi, mis veel vaba oli. Soe ilm oli majadest välja meelitanud veelgi inimesi, peamiselt paarikesi, kes päikest ja teineteise seltskonda nautisid. Laskmata end neist segada, võttis Cas joonistusploki välja ja sirvis seda. Oi, näed, visand Oscarist. Millal see veel tehtud on...

Kay kavatses enda vabad päeva veeta ühe hea sõbra juurest Eastside'il, kelle juures neiu ka ööbis. Hommikul hakkas ta siiski koju minema, pea kergelt valutamas šampusest, mida nad õhtul filmi juurde liiga palju jõid. Päike ka justkui nimme säras nii teravalt, õnneks olid neiu kotis päikseprillid, mis ta endale pähe pani. Neiu nägi Castieli pingil istumas ning mingisuguseid pabereid sirvimas. "Vahepeal tundub mulle, et sa jälitad mind," lausus Kennedy, peatudes noormehe ees. Kuidas nad muidu nii tihti kokku said. See oli lihtsalt veider. Neiu maandus poisi kõrval pingil ja vaatas pilte. "Su enda tehtud?" küsis Kay üle. Oskaks ta ka joonistada, oleks super. Kennedyl polnud eriti kätt, ta ei olnud osav ei joonistamises, ei kirjutamises. Kõige paremini oskas tüdruk tantsida.

Kaua Cas omaette olla ei saanud, sest üsna pea istus keegi tema kõrvale ja häälest tundis ta ära Kennedy. Üles vaadanud, sai mehe mõte kinnitust - Kennedy mis Kennedy. MIB Kennedy, aga ikka Kennedy. "Mina ja jälitan sind? Ehk hoopis vastupidi?" pakkus mees kerge muige saatel. Kuulnud neiu küsimust, mille vastus nii ilmselge oli, vaatas Castiel mõne hetke temakesele otsa, pööras siis pilgu joonistustele, mis tema põlvedel olid, ja võpatas teatraalselt. "Oh my good Lord! Kuidas need siia sattusid?" Miks ta lavakunstikooli ei kandideerinud, huvitav... Hetkega rahunenult keeras Cas ette tühja lehe. "Täitsa minu tehtud," vastas ta nüüd normaalselt, kui pilgu tõstis, et möödujaid vaadata. Vahel aitas ka inimeste jälgimine mõtteid tööle saada.

Kenedy pööritas silmi. Muidugi vastupidi. "Noh, tegelikult saaksin mina luuretööga paremini hakkama, kui sina, pilvelõhkuja," turtsatas tüdruk. Castieliga oli mõnus rääkida. Kennedy ei tundnud üldse, et peaks teesklema tema juures, suur osa oli ikka sellel ka, et mees teadis saladust. Järgmise peale hakkas neiu uuesti naerma, aga haaras peast. "Pagan, sa ei tohi mind naerma ajada. Mu pea valutab, eile sai palju joodud," konstateeris Kay. "Ma vist tüütan sind, sa ei saa joonistada," arvas Kennedy.

Kes neil siin pilvelõhkuja on? Oh wait... Härra "Ma Olin Aastakese Raven" Quinn, õigus. Praegu polnud sellest muidugi hullu, sest nad mõlemad istusid. Castiel muigas, kui Kennedy naerma hakkas ja kohe naermise katki jättis. "Ränk õhtu, mis?" pakkus ta lõbustatult. Ei tohi nii palju juua, et järgmisel päeval pea haige. Heitnud korraks pilgu oma joonistusplokile, kuhu ta kriipsugi teinud polnud, raputas mees pead. "Eh, ei tüüta. Ma tegelengi joonistamise ajal mitme asjaga, kellegagi rääkimine ei sega mind," vastas ta metallist pliiatsikarpi võttes, et see avada. Karbis oli müriaad eri tugevusega pliiatseid, peene teraga kustukumm-pliiats ja vormitav kustukumm - kõik oli ta ostnud pealinnast ühest prestiižsest kunstipoest, kvaliteetkaup krõbeda hinna eest, aga seda täielikult väärt. Võtnud karbist pliiatsi tugevusega B, lappas mees joonistusplokki, kuni leidis portree Hayden Christensenist Anakin Skywalkerina. "Selle tegin ma näiteks Star Warsi maratoni ajal," lausus ta.

"Noh, ma sain ühe hea sõbraga jälle kokku ja kuidagi juhtus nii," põhjendas tüdruk, tõugates päikseprille pisut kõrgemale. "See ka ei sega, kui ma hakkan mingeid numbreid ütlema? Ei hakka neid kirjutama?" tekkis tüdrukul küsimus. Kirjutades häiris see küll, ei tea, kas joonistades ka? Kennedy sirutas jalad välja, demonstreerides enda tumesiniseid saapaid, mis olid tal juba mitu head aastat neiut teeninud. Õues oli mõnusalt soe olla. "Woah, nii lahe. Oskaks ma ka joonistada. Tegelikult ma imetlen hullult neid inimesi, kes enda kätega oskavad midagi teha," tunnistas tüdruk.

"Ma rääkisin kunagi telefoniga, kui ühte kursusetööd joonestasin," vastas Castiel muige saatel, kui Anakin Skywalkeri joonistuse tühja plokilehega asendas. "Kiire oli ja kõne oli ka kiireloomuline. Väga ei seganud." Sellest me ei räägi, et kõne oli olnud ühelt tema professorilt ja töö, mida ta tegi, tema kohta ülikoolis ei päästnud. Põnev lugu oli ikkagi. Kuulnud Kennedy märkust millegi kätega tegemise kohta, põrnitses mees neidu mõne aja vaikuses, hoides vägis väljatükkivat naeru tagasi. See ei õnnestunud ja ta purskas naerma. Oli ju naljakas. Võib-olla oli asi tema mõtlemises... "Ei, see on tõsine asi," sundis Cas oma näo taas tõsiseks.

"Nojah, multitasking for the win," tõdes tüdruk. Ta ise ei suutnud näiteks kirjutada koolitööd ja kuulata muusikat samal ajal, paratamatule hakkas ta kirjutama laulusõnu. "Kus nali on?" tahtis Kennedy teada. Tema küll ei mõistnud. Ometi sai Kay tavaliselt nii vasakule, kui ka süütutele naljadele pihta. "Tõsine on jah, seega kus on nali?" uuris Kennedy uuesti. Cas pidi selgitama, neiu ei andnud talle teist võimalust.

Jah, asi on kohe kindlasti tema mõtlemises. "Ma parem ei hakka sulle oma rikutud mõttemaailma lahti seletama," sõnas Castiel muiates. Pole vaja tüdrukut eemale peletada, nad said ju nii hästi läbi. Rohkem midagi selgitamata pööras mees end rohkem Kennedy poole, sättis end paremini istuma ja toetas joonistusploki reiele, et seejärel käes oleva pliiatsiga paberile midagi visandama hakata, silmad pidevalt paberi ja piiga vahet liikumas. Oli vist ilmselge, mida ta tegi.

"Okei, et siis rikutud nali," muigas tüdruk. Asenda r-täht n-tähega...Yeah. Kennedy vaatas poissi ja mõistis järsku, et Castiel joonistas teda. "Keegi ei ole mind kunagi joonistanud," lausus tüdruk. "Sa võid kriipsu-Kennedy ka joonistada ja ma olen vaimustuses," lisas Kay naeratusega. Ta sai pilku igale poole suunata, päikseprillid olid ju ees. "Tead, ma ei ole siin pargis iialgi neid detaile tähele pannud," märkis Kennedy. Varem oli see lihtsalt park, nüüd märkas ta pingi käetugedel mustreid ja puude istutamise korrapärasust.

"Siis on sul ju eriti hästi vedanud," sõnas Castiel paberile hoogsaid pliiatsitõmbeid kandes. Vähemalt ei hakanud Kennedy nuiama, et teda joonistataks, sest see oli kõige nõmedam viis, kuidas suhelda inimesega, kes oskas joonistada. "Ma kriipsujukusid ei oska," mainis mees muiates. Oskas, aga ta eelistas neid kasutada ainult siis, kui oli vaja terveid figuure joonistada, ja ka siis kustutas ta need hiljem ära. Neiu märkuse peale vaatas Cas taas korraks üles, naeratus näol. "Tere tulemast minu maailma," lausus ta lustlikult.

"On küll," nõustus Kennedy. "Ei oska jaa. Isegi mina oskan kriipsujukusid," ütles Kay naeruga. Muidugi ei oska. Need on liiga lihtsad ühe hea kunstniku jaoks. Kennedy arust olid kõik, kes vähegi realistlikke asju joonistada suutsid kunstnikud. "Sa märkad igapäevaselt nii väikseid detaile?" oli tüdruk üllatunud. Ta küll ei suudaks nii elada, ilmselt koperdaks ta päevas oma viis korda tänavapostidele otsa ja järgmised viis teistele inimestele.

Castiel pööras oma silmad taas joonistusele, mille kallal ta ennist töötanud oli. "Pean märkama," vastas ta Kennedy küsimusele, kui neiu visandliku portree juukselahku paremini üle tegi. Vahepeal vahetas ta ka pliiatsi pehmema vastu, et sellega tumedamaid varje teha. "Detailid panevad pildid ja hooned elama - ilma nendeta saab, aga pole päris see mis koos nendega," selgitas ta oma mõtet. "Oled seda ehk isegi märganud."

"Noh, seda küll. Ilma pisidetailideta oleks elu igav," nõustus Kennedy. Siiski ei pannud ta neid eriti tähele. Tegelikult olenes, ta võis mõne riideeseme puhul märgata keerukat tikandit ja pisikesi pärleid, mida ilmselt jällegi Castiel ei oleks nii pingsalt uurinud. Iga inimene vaatab ikka seda, mis teda huvitab. Kennedy oli selles mõttes tavaline tüdruk, et talle meeldis endale riideid osta, õnneks pidas ta piiri ning riidekapp ei olnud plahvatusohtlik tsoon, kus mõne riideeseme lisamisel kogu kaadervärk laguneb.

Ja sealt oli hea üle minna järgmisele teemale, mis Castielil juba mõnda aega meeles mõlkunud oli - täpsemalt nii kaua, kui ta Kennedyga siin pingil maad ja ilma lahanud oli. "Oled sa mu pakkumise peale mõelnud?" küsis mees, kui pildi-Kennedy juuksed rahule jättis, otsustades nende juurde hiljem tagasi tulla, ja näo kallale asus. Kahju ainult, et neiu päikeseprillid pähe pannud oli - talle meeldis hirmsalt silmi joonistada, tema jaoks olid need näo vaieldamatult kõige olulisem osa ja nüüd ei saanudki ta neid joonistada... Ah, mis seal's ikka. "Ehk võtad oma prillid ära," palus Cas siis, vaadanud töölt üles. "Sa ei pea kogu aeg siia vaatama, korraks piisab."