We have a da Vinci over there

Tõsi, stippidega oldi natuke kangekaelsed, aga... "Alati saab ka sponsoreid otsida, kes sind rahaliselt toetaksid," arvas Cas. "Ma mõtlen just näiteks mõnda firmat või sellist, eriti kui sa tahaksid näiteks välismaale õppima minna. Sponsorluse taotlemiseks ei pea isegi geenius või sportlane olema. Tuleb ainult mõista anda, miks ja kui väga sa seda konkreetset asja tahad tegema minna." Sest motiveeritud noored meeldivad mingitele ärihaidele kohe eriti. "Tants kõlab päris hästi," kiitis mees, kui korraks Kennedy poole vaatas, et saada aimdust, mis neiul seljas on - portree puhul polnud väga palju riideid vaja joonistada, aga natuke oli ikka näha. Need saab ta hooletute tõmmetega paika seada. Väga armas.

"Mul on juba sponsorid," lausus Kennedy turtsatusega. Kõik need kiimas mehed, kes käisid stripiklubis lahket jootraha jätmas olid omamoodi sponsorid. "Noh, eks ma uurin ja vaatan," lausus Kay. Ta oli kindel, et ei taha jääda peale gümnaasiumi Tree Hilli stripiklubisse mingisuguseks lihaks, keda vaadata. Naisel olid suuremad plaanid, kuigi ta oli üsna kindel, et need põruvad.

Castiel millegipärast aimas, milliseid isikuid Kennedy sponsorite all mõtles, ja turtsatas halvakspanevalt. Need mõned sponsorid. Tulevad sinna ainult selleks, et vaadata, kuidas noored naised, kes oma eluga midagi paremat peale hakata ei oska või ei suuda, nende ees oma kanni hööritavad ja muljetavaldavalt ümber postide keerutavad. Tal oli oma käik sellesse stripiklubisse veel kenasti meeles, nagu ka Kennedy ränga meigikihi all nägu, mida äragi tunda ei tahtnud. Võrreldes praegusega... Vaadanud joonistusplokilt veel korra üles, et neiu riietele veel ühe pilgu kinkida, lubas Cas endale viivu, vaatamaks ka neidise nägu. Napp meik, vaevumärgatav... Vot see preili näeb hoopis kenam välja kui see mingitud tantsijanna Lace & Leatheris. Teinud viimased pliiatsitõmbed, kirjutas mees hoogsalt valminud portree alla oma signatuuri, milleks olid tema initsiaalid koos väikese kroonikujulise moodustisega, nöökega tema perekonnanime pihta. Siis tõmbas ta taskust oma telefoni ja tegi tööst pilti, enne kui selle joonistusplokist välja tõmbas ning lehe Kennedyle ulatas. "Ole lahke."

Kennedy imestas, et Cas sai juba tööga valmis. Saanud paberi enda kätte, jäi neiu sõnatuks, ta polnud kunagi nii ilusat kingitust saanud. Okei, nüüd kõlas see egoistlikult, keegi polnud Kennedyle kinkinud midagi isetehtud, mis tüdrukule nii meeldiks. "Aitäh, see on nii...Ma ei oska sind kuidagi tänadagi," viis neiu lõpuks silmad Castielile, õrn naeratus huulil mänglemas. Kallistus? Midagi muud?

Kui ta selle töö kallal mitu päeva nikerdaks, kaotaks ta huvi ja siis jääkski see töö igaveseks seisma. Mida rutem see valmis saab, seda parem, leidis ta alati, kui mõnda tööd tegi. Castiel jälgis Kennedy reaktsiooni, kui see tööd nägi, ja naeratas rahulolevalt. Näha oli, et neiule meeldis tema joonistus. Kellele ei meeldiks, kui neid joonistatakse... "Pole tänu väärt," vastas mees pliiatseid karpi ja karpi ning joonistusplokki kotti pannes. "Piisav tänu on see, et see sulle meeldib."

"See läheb klaasi taha seinale," oli tüdruk kindel. Ostab mõne raami ja paneb seinale rippuma, kuigi tema kulunud korteris nägi see ilmselt päris koomiline välja. "Ja mis sa nüüd teed? Joonistad edasi?" küsis Kennedy. Ta tundis ikka, et segab mehe tööd. Tegelikult oleks tüdruk vist pidanud liikuma hakkama, aga miski hoidis teda veel kinni.

Küsimuse peale kehitas Castiel õlgu. "Ootan inspiratsiooni pigem," vastas ta. On jah jama lugu selle inspiratsiooniga, vahel pole seda kohe üldse ja siis on jälle nii, et mine lolliks ja pane kõik paberile. "Või siis kõnnin ringi ja loodan, et mõni idee jookseb mulle vastu." Võiks, sest tal oleks sügiseks vaja korralik portfoolio kokku panna, kus ikka on ka, mida näidata.

"Mille jaoks sa joonistad?" uuris Kay. Ta ei teadnud, et mees tahtis arhitektiks õppima minna, isegi kui Cas oli seda öelnud, oli see juba Kennedy mälust pühitud. Kay vaatas ikka veel pilti temast endast, kes nägi välja palju värskem ja puhanud kui päris Kennedy. Neiu libistas õrnalt sõrmeotstega üle paberi.

Castiel hakkas juba Kennedy küsimusele vastama, kui nägi, mida neiu tegi, ja hingas teravalt sisse, tõstes käe, justkui tahtes temakest peatada. "Parem oleks, kui sa pilti sõrmedega ei nühiks," mainis ta virilalt naeratades. "Grafiit läheb muidu laiali. Ma saaksin selle ära töödelda, kui sul muidugi tahtmist on." Tõmbad paar korda sõrmedega üle töö ja juba on hämu ümberringi. Grafiidi võlu ja valu üheaegselt. "Mul on portfooliosse uusi töid vaja, et sügisel arhitektuuri kandideerida," vastas mees siis ka küsimusele.

Kennedy tõmbas käe eemale nagu oleks nõelata saanud. "Vabandust," sõnas Kennedy vaikselt. "Ma arvan, et klaasi taha panemine peaks seda piisavalt kaitsma," pakkus tüdruk. "Wilmington?" küsis Kay. Enamus Tree Hillist üritas Wilmingtoni sisse saada, vähesed läksid NY-sse, suur osa aga mujale USA-sse kutsekooli või siis tööle. "Palju sul veel vaja on?" küsis neiu.

"Jah, kui sa seda enne klaasi taha panekut veel ei nühi," sõnas Castiel kerge muige saatel. Kennedy pakkumise peale raputas ta pead. "Washingtoni ülikool," vastas mees. "Tahaks nii kümme tööd juurde teha, paneks mõned vanad tööd sekka ja ta-daa." Aega nende kümne töö viksimiseks tal veel oli, aga viimasele minutile ei tahtnud ta ka midagi jätta, sest siis tahtis ta neid kohe väga vähe teha.

"Ei nühi, ma lihtsalt ei teadnud, et see nii kiirelt laiali läheb," lausus Kennedy. Ta polnud peale hariliku pliiatsi ja pastaka muude asjadega joonistanudki. "Kohe sinna," ütles neiu. "Noh, siis ei saa muud soovida, kui...Auk paberisse või midagi," mainis tüdruk rõõmsa naeratusega. Või peaks soovitama katkist tera? Ei tea. "Ma peaks vist koju hakkama minema, et reaalselt kõik tööd ära teha," ütles tüdruk.

Kohe sinna jah, ta oli juba korra sisse saanud. Miks ei peaks teda ka tuleval aastal võetama. "Aitäh," sõnas Castiel laialt naeratades. "Aga eks sa mine, ma ei hoia sind rohkem kinni." Nagu oleks tema olnud ainus, kes teise tegevusi pidurdas, aga sellest polnud ju hullu. "Ja ma ootan sult vastust tööpakkumise osas," lisas mees siis, naeratus muigega asendunud. Ta ei jäta seda teemat enne, kui on Kennedylt kindla vastuse saanud.

"Sa ei hoiagi mind kinni," kinnitas tüdruk naeratusega. Ta tõusis pingilt ning järgmise kommentaari peale muigas. "Ja-jah," sõnas ta vaikselt. "Aga veelkord aitäh ja edu su töödega," lausus Kennedy ning hakkas bussijaama poole kõndima, et mõne linnaliini bussiga korterile palju lähemale jõuda.
OT:Lõpp