Babe, just once!

Nathan silmitses kahte suurt silma, mis talle vastu vaatasid. Need olid säravad, kuid nendest õhkas ka väsimust. Tundus, nagu laos tahaks magama jääda, aga ta lihtsalt ei suuda. Vähemalt oli ta vaiksemaks jäänud ja ei nohisenud enam nii kõvasti. Kui vaiksed sammud trepilt meheni kostusid, tõstis ta enda pilgu Tarale, kes peagi tema juurde istus. "Hetkel küll. Tal on palavik, aga kõik on kontrolli all. Ma juba helistasin Zoe'le ja ta lubas hommikul korraks läbi tulla. Sa võid tagasi magama minna," lausus mees ning vaatas naisele otsa.

"Kuule, mine magama. Ma vaatan ise tema järgi, sa oled muidu hommikul nii magamata," ütles naine, pannes käe mehe seljale. Tara sai praegu suurepäraselt Norahi järgi vaadata. Ilmselt oli vaja lihtsalt tüdrukule niisket lappi otsaette, mis teeks tal olemise mõnusamaks. Uni ei tee ka paha, äkki oleks naisel õnnestunud pisike isegi magama saada, kiigutades teda õrnalt unenägudemaale.

Natha teadis, et magamine tuleks talle kasuks, aga naine oli ise samamoodi ju siis hommikul magamata. Mees vaatas Tarale otsa ning suunas seejärel enda pilgu lapsele. "Ma ei tea...me peaks iga natukese aja tagant tema temperatuuri mõõtma, et vaadata, kas see läheb alla või hoopis tõuseb ja kui see juba üle 38 hakkab tõusma. Peab kindlasti arstile helistama, kuigi ma arvan, et see on tal nohust ja asi nii hulluks ei lähe," lausus Nate. Neil veab, et ainult üks laps haige on. Muidu oleks asi veel keerulisem. "Oled sa kindel, et sa saad üksinda siin hakkama? Sa vajad und sama palju nagu mina," sõnas Nathan, keerates lapi Norah otsmikul teist pidi.

"Ma saan hakkama," kinnitas Tara. Ta võttis Norahi endale õrnalt sülle, kes vaatas pisut uniste silmadega naisele otsa ja lalises midagi. "Mine magama," lausus naine. Ta pidi küll hommikul ühe turundusplaani üle korrigeerima, aga pidi hakkama saama. Naine oli harjunud, et viimasel ajal sai ta kolmel korral nädalas neli tundi teha hästi aktiivselt enda tööd turundusfirmas, ülejäänud ajal pidi ta aga maja korras hoidma, lastega tegelema ja ka koka eest olema.

Nathanil ei olnud vist enam mõtet naisele vastu vaielda, sest laps rändas nagu nii juba Tara kätte. Mees tõmbas käega läbi enda tumedate juuste ning heitis kiire pilgu enda kahele imelisele tüdrukule, tundes ennast eelneva pärast natuke halvasti. Võibolla oli ta tõesti naise osas liiga kontrolliv. Selliine suhe ei lõpe kunagi hästi. "Eks ma siis lähen, aga kui sul mind vaja on, siis aja mind kindlasti üles. Ma jätan enda mobiili alla, siis saad vajadusel Zoe'le helistada," luges Nate veel naisele viimased sõnad peale. Ta tõusis püsti ning vajutas enda abikaasa pealaele ühe suudluse, enne kui trepist üles jalutas ja tagasi magamistuppa astus. Ta eemaldas enda teksad ning viskas voodisse pikali. Ta vaatas vaid viivu lakke, vajudes üsna ruttu unne.

Tara naeratas, kui Nathan lõpuks alla andis. Naine tõusis diivanilt ja hakkas mööda elutuba vaikselt ringi kõndima, kiigutades õrnalt Norahit, kes mõne aja pärast uinus. Naine lootis, et Norah paraneb nohust kiirelt ja ei pea hakkama teda rohtude või süstaldega kiusama.

Öö venis väga pikaks, naine kraadis iga mõne aja tagant pisikest, kelle palavik oli natuke alanenud, umbes kuue ajal jäi naine Norahiga mugavamalt diivanile istuma ning vajus pisitirtsuga rahulikku unne.

Nathan ärkas kella üheksa ajal lõpuks üles. Kuna Tarat veel voodis ei olnud, siis ta oletas, et abikaasa on lapsega all. Ajanud ennast voodist välja, tõmbas mees endale teksad ja t-särgi selga. Ta vaatas korraks lastetuppa, kus Travis ilusti magas ning jalutas siis alla, kust leidis kaks tüdrukut sügavalt magamas. Jalutanud naise juurde, katsus ta pisikese otsmikku, mis oli küll veel kuum, aga seda mitte nii kõvasti, kui öösel. Nate mõtles lapse üles viia, kuid leidis, et kui ta siin niimoodi rahulikult magab, siis las parem olla. Kuigi Tara oli küll kindlasti ebamugavas asendis. Nate kõhkles veidi, kuid raputas vaikselt naise õlga. "Kallis," lausus ta taskesi, jäädes naise ärkamist ootama.

Tara tundis, kuidas teda raputati ja lõi silmad lahti. "Jah?" küsis ta uniselt ning liigutas kaela. See kehaosa oli küll ilmselt järgmised kaks päeva täiesti kange. Naine katsus Norahi otsaesist ja kraadis tüdrukut. "Hommikuks on jälle alla läinud, aga ma arvan, et õhtuks tõuseb uuesti," pakkus naine. "Kas sa talle piima saad soojendada?" küsis naine. "Travisel on ka ilmselt kõht tühi," lisas Tara, tõustes diivanilt ja tundes, et selg andis ka tunda. Vanainimene valmis.

"Heei, kui sa tahad, siis mine heida voodisse. Sul on siin halb magada," lausus mees ja mõistis peagi, et Tara juba on ennast siin kangeks maganud. Tjah. Oleks pidanud natuke varem tulema ehk oleks aidanud naisel enne tõusta. "Võimalik," noogutas Nate, "Zoe peaks nagunii varsti tulema. Küll saab siis targemaks." Mees võttis laualt tühja pudeli ning rätiku, liikudes nendega kööki. Pudeli täitis ta piimaga, võttes külmikust ka teise ning pani need siis soojenema. "Mis sa ise süüa tahad...lastele annan püreed?" uuris Nate, uurides külmiku sisu. Ühtteist seal ikka oli.

"Ma ei saa uuesti magama jääda, ma pean täna saatma korrigeeritud plaani ära," vastas naine. "Sobib küll," noogutas Tara laste toidusoovituse peale. Ta tundis, et peaks midagi eelmise õhtu kohta rääkima, muidu jääbki see kogu Jake'i teema õhku rippuma. Naine käis teisel korrusel ja tõi Travise alla ning pani ta istuma kõrgele beebitoolile. Tara pani kohvi minema ning otsis külmikust välja koore ja võileivamaterjali.

"Kui sa unine oled, siis ei tule nagu nii su tööst midagi välja," lausus Nathan, aga eks Tara teab muidugi ise kõige paremini, kuidas enda töö ära teha. Mees võttis külmikust kaks püreed ning valas need väikestesse kaussidesse, jättes need hetkel veel kapile seisma. Las soojenevad pisut. Kui naine tagasi jõudis ja ise köögis toimetama hakkas, võttis mees laste pudelid ja pisikesed kausid ning sättis ennast nende beebitoolide juurde istuma, hakates Travist söötma, kes veel päris unine oli.

"Ma saan hakkama, Jake...Nate," lausus Tara ja hammustas huulde. Oh shit. Tuli loota, et Nathan ei kuulnud seda väsimusest tingitud viga. Pealegi mõtles naine sellele, et miks Jake ikka Nathanile ei meeldi. Naine tegi vaikselt võileibu ja valmistus selleks tormiks, mis pidi kohe algama, ta uskus, et Nate solvub.

Nathan jälgis, et laps ilusti püree ära sööks, mitte suust välja ajaks. Õnneks oli Travis algusest peale üsna rahulik sööja olnud. Kahjuks ei saa sama Norah kohta öelda. Üldse tundus poiss rahulikum laps ja tüdruk selline jonniv, aga samas ka julgem. Kuulnud korraga naise keelevääratust, jäi tema käsi seisma, lusikas lapse suust vaid mõne sentimeetri kaugusel. Ta vaatas üle õla Tara poole ning tema pilk ütles ilmselt juba kõik. "Ohoh, tundub, et mis meelel see keelel," lausus Nate ükskõiksel, kuid samas tema kohta üsna külmal toonil. Ta keeras enda pilgu tagasi lapsele ning tegeles vaikides temaga.

Tara kattis kätega näo ja hingas sügavalt sisse ning välja. "See viga tuli sellepärast, et ma olen väsinud ja ma mõtlesin, et miks sa teda ei usalda," rääkis naine, võttes kohvikannu ning kallates endale suurde tassi auruvat jooki. Kannu tagasi masinasse pannud, kallas ta kohvi sisse koort ning läks Nathani juurde, kes toitis lapsi. "Ausõna, sina oled minu ainus," kinnitas Tara ja pani käed üle mehe õlgade ja need rippusid sealt Nathani rinnale.

"Mu sisetunne lihtsalt ütleb, et tema juures on midagi mäda ja sellest mulle piisab, et tal silma peal hoida," lausus Nathan, olles kergelt ärritunud. Miks ei võiks naine seda lihtsalt sinna paika jätta. Mees ei keela tal ju Jake'iga kohtuda. Tundnud naise käsi enda õlgadel, vaatas ta korraks Tarale otsa. "Kui ma olen su ainus, siis miks ma ei tunne nii viimasel ajal?" esitas Nate enda abikaasale küsimuse, "mulle tundub, et Jake on lihtsalt igal pool meie vahel. Kui ta on siin, siis on ta ainuke, keda sa näed ja kui teda ei ole, siis me vaidleme tema üle. See on lihtsalt...väsitav juba. Ma ei kujutanud ette, et meie abielu selliseks võiks kujuneda." Vihaku nüüd Tara teda või ei, aga Nathan oli enda osa öelnud.