Tiny Lunch

Rebekah kuulas Colini juttu ning naeratas. "Kõlab, nagu oleksid sa üks tegus kutt," mainis tüdruk nagu muuseas. "Mind paneb täitsa imestama, kuidas sa nii paljude asjade kõrvalt vaba aega suudad leida. Samas on tore, et sa teed midagi, mida sa...ma oletan...naudid." Mitte kõik inimesed ei pruugi saada selleks, kelleks nad saada tahavad. Eriti raske just ongi kunstiinimestel, sest ka kunstikoolid peavad nägema nendes seda 'miskit veel', mis peale kunstiande olemas on. Hea, et keegi seda siiski ka suutnud oli. "Mina jällegi olen eluaeg tantsimisega tegelenud, aga nagu näha, siis nüüd tuli sellest loobuda," rääkis Rebekah. "Ja ma olen üldse mõelnud, et tahaks midagi lastega teha, võib-olla lastearst, lasteaiakasvataja või algklasside õpetaja, kuigi ma beebi kõrvalt ülikooli ei lähe, sest ma tahan ka lapse jaoks alati olemas olla." Õnneks keskkooli saab veel lõpetatud, kuigi ka sellel ajal on Rebekah kõht juba päris suur. Pealegi sünnib laps alles septembris.

"Tegevust ikka jagub jah, aga ma lihtsalt püüan meeles pidada, et puhkus on ka vajalik. Pole mõtet ennast juba nii noorelt stressi ajada," muigas Colin ning võttis mõned lonksud kohvi. See jook oli isegi täitsa hea. Vähemalt parem, kui paljudes teistest kohtades siin linnas. "Ülikooli saab ju igal ajal minna, kui ainult raha ja tahtmist on," sõnas tüüp. Tavaliselt on probleeme just selle esimesega, sest õppemaksud on üüratud.

"Seda küll," muigas Rebekah. "See ei ole tõesti hea, kui sa teed midagi liiga palju ning vaba aega üldse ei ole. Siis tekibki see tunne, nagu kisuksid end lõhki," rääkis neiu. Hea, et mees ikka puhkas ka vahepeal, stress pole kunagi hea, kui tegu polegi just positiivse stressiga, mis vastupidiselt meeleolu allaviimisele hoopis motiveerib rohkem pingutama. "Noh, sellisel juhul arvan ma, et lähiajal seda ei juhtu," raputas Rebekah pead. Samas võiks tal ülikooli jaoks raha olla, kui vanemad poleks neiust lahti öelnud, aga Nathanieli poolt saadavad summad lähevad kõik lapse peale ning väikse lapse kõrvalt ei tahakski väga, kuna pole kedagi, kes last hoiaks. "Aga sa mainisid, et oled fotograaf," tuli Bekah'le meelde. "Kas sa oledki siis pigem harrastusfotograaf või oled just ülikooli lõpetanud?" uuris neiu. Neid harrastusfotograafe oli ka ju nii palju ning nemadki professionaalidele ju sugugi alla ei jäänud.

"Ülikooli lõpetanud," vastas noormees lühidalt. Ta teadis küll kõrgkooli astudes, et see on üsna riskantne eriala, kuhu minna, aga kuna see oli tõesti ainuke asi, misa talle tundus selline, et ta võiks seda ka hiljem teha, siis saigi valik langetatud. Vanemad olid küll alguses natuke kahtlevad, aga tundub, et kõik on ilusti korda minemas. "Nii et kui pilte peaksid kunagi tahtma, siis tead, kelle poole pöörduda. Tuttavatele võin isegi tasuta või poole hinnaga teha," muigas Colin.

"Kõva," tegi Rebekah suured silmad. "Sellisele alale on päris raske sisse saada, nagu ma aru olen saanud, sest kunstikoolid tahavad, et sinus oleks peale ande veel lisaks 'see midagi'," rääkis Rebekah. Tal oli tuttavaid, kes on proovinud, kuid siiski ukse taha jäänud, sest nendes ei nähtud mingisugust potentsiaali. Colini pakkumine pani Bekah kergelt naerma. "Eks ma jätan selle meelde," lausus näitsik. "Aga mul tõesti pole endast ja lapsest veel pilte. Isegi mitte neid kõhukesega ja kõhuke on mulle juba ette kasvanud ning paisub veelgi," rääkis neidis oma kõhtu õrnalt silitades. "Ja kui laps sünnib, võid kindlasti tulla beebipilte tegema," lisas ta. Huvitav, kas noormees üldse beebisid on pildistanud. Võib-olla oleks see tallegi midagi uut.

Colin kehitas selle väite peale õlgu. Ta ei tahtnud väita nagu ta oleks nüüd mingi eriti hea fotograaf, sest ta sai ülikooli sisse, aga eks tal midagi pidi olema jah, et ta sinna sisse sai. "Tavaliselt käiakse siis, kui suurem kõht juba ees. Äkki on isegi stuudio valmis," lausus noormees kergelt muiates, "ja beebipilte on alati tore teha." See vajab küll palju kannatust ja õige hetke tabamist, aga samas on tulemus kindlasti emale armas.

"2-3 kuud veel ja ma olen nagu munamägi," arvas Rebekah, näol kerge muie. Oleneb muidugi naisest, sest mõnel ei taha see esimene laps kohe kuidagi välja paista. "Kus see sul üldse asub?" uuris Rebekah. Noormees muudkui rääkis oma stuudiost, aga neiul polnud aimugi, kus see on ja kaugel noormees sellega üldse on. Nagu aru saada, oli see valmimas ja seda oli hea kuulda, et keegi nii asjalik on ja midagi ikka teha ka viitsib. "Aga nende beebipiltidega peab ilmselt sügist ootama," muigas Bekah.

Colin turtsatas ja pistis paar friikartulit suhu, mis eine juurde kuulusid. "Westside'il kohe jõe ääres kahekorruseline punastest tellistest hoone. Sa ei saa seda mitte märgata," muigas noormees. See ei jäänud küll täitsa peatänavale, aga see ei olnud ka kuskil pärapõrgus. Seega kes tahab, see leiab ilusti üles. "Sellega pole probleemi," sõnas Colin kohe neiule vastuseks.

Nüüd mõtles ka Rebekah, et peaks ka midagi tooma, sest kõht läks juba endalgi tühjaks. Pealegi oligi neiul lõunapaus ja kolleegid kasutasidki seda enamasti söömiseks. Ta kuulas Colini juttu ning midagi hakkas ka Rebekah'l koitma. "Jajah, tuleb ette," noogutas näitsik. "See jääb mulle täpselt tee peale, kui ma siit koju lähen." Seega polnudki see stuudio neiu uuest korterist kaugel. "Aga vabandad mind ehk nüüd hetkeks?" küsis Rebekah end püsti ajades. "Ma lähen toon endale ka vahepeal midagi, katsun oma lõunapausi ise ka nüüd einestamiseks kasutada."

"No näed siis," muigas noormees. Siis peaks tüdruk ka teadma, et seal käib pidev remont. Õnneks ei ole tüübil mingit kindlat kuupäeva, mille poole pidevalt püüelda. Saab niisama vaikselt stuudio kallal nokitseda. "Ma ei kao veel kuskil, kuigi ega mul enam väga palju aega ka pole. Töö ootab," sõnas Colin ning võttis kohvist ühe lonksu. Ta saatis neiut pilguga ning jätkas siis enda söömisega. Peab ütlema, et praad oli täitsa hea ja parajalt suur.

See oli ju Colini jutust üsna ilmselge, et stuudio on veel valmimisjärgus. Noh, hea, et see asi ikkagi edeneb. "Arusaadav," noogutas Rebekah ning kadus ise ka hetkeks, kuni naasis ühe sooja salati ning topsikese jogurtiga. Tundus igati hea ja tervislik valik. "Ma ei jõudnudki sinult seda küsida, aga oled sa Westside'ilt?" uuris Rebekah, kui oma toitu sööma hakkas. Miskipärast neiu arvas seda, aga kindel ta ei olnud.

"Westside'ilt jah," noogutas noormees, "kui aus olla, siis on see jõe kallas arhitektuuriliselt minu arvates ilusam, aga paljud ilusad hooned on lihtsalt käest lastud. Ja ma ei ütleks, et siin nii hull elada oleks, nagu linna peal jutud räägivad. " Colin vaatas neiule hetkeks otsa ning jätkas söömisega. "Sa võid kokale öelda, et söök on väga hea," muigas mees.

"Sa pole siin ilmselt siis väga kaua elanud," arvas Rebekah. Ta vähemalt ei mäletanud, nagu Colin oleks maininud, et ta on siin linnas uus. Või noh, kui uus ta ikka enam on, kui mees arvatavasti sügisel kolis. "Seda on nii imelik rääkida, aga mulle isegi meeldib oma pisike Westside'i korter rohkem kui vanematekodu Eastside'il, kuhu ma enam oodatud pole," muigas Rebekah. "Aga noh, oligi aeg hakata iseseisvat elu elama," lisas ta õlgu kehitades ning võttis oma salatist ampsu. Tüdrukule tundus just kuidagi rahulikum ja inimesed olid palju kenamad. Pealegi oli ta juba sõpru suutnud leida ning juhtumisi olid naabrid ka täitsa vahvad. "Kindlasti ütlen," lubas Rebekah. "Ma eeldan, et oled siis tihedam külastaja."

"Aastakest vast veel täis ei ole jah," lausus Colin nii muuseas. Ega ta nüüd just päevi ei lugenud, et kui kaua ta juba Tree Hillis viibinud on. "Tegelikult ma ei käi siin väga tihti. Ma üritan erinevates kohtades käia. Olen siin ainult mõned korrad käinud ja enamasti ei ole ma praadi söönud," sõnas noormees ning valas viimase kohvilonksu endale kurku.

"Tore on ikka aeg-ajalt uusi inimesi ka kohata," lausus Rebekah. Colin ilmselt väga uus veel ei olnud, aga kuna aastakest vähemalt täisveel ei ole, siis on tegu üsna värske verega. Lauren kuulas noormeest ning sõi oma salatit. Ta turtsatas kergelt, kui kuulis, et noormees ei käigi Karen's Cafe's eriti tihti. "Kui mina tööl olen, siis ma ei näegi eriti palju inimesi. Vahel hakkab lausa igav niimoodi," rääkis tüdruk. Tema ei tulnud ju kohe hommikul, kui tegu just nädalavahetusega polnud. Tavaliselt oli Rebekah ikka pärast lõunat tööl ja nii sulgemiseni välja. "Nädalavahetustel on muidugi teine asi, aga kuna mul on veel kool, siis nädala sees ma kohe hommikul ei tule," rääkis neidis.