Tiny Lunch

Colin astus kellukese helina saatel kohvikusse ning vaatas hetke ringi, enne kui endale leti ääres koha sisse võttis. Kuna ta siin ilmselt väga kaua ei istu, siis tegi ta enda jaki ainult eest lahti. Kuna ühtegi teenindajat ei tundunud läheduses olevat, siis Colin otsustas lihtsalt oodata. Aega tal ju ideeliselt natuke ikka on, enne kui peab minema ühele photshootile. Seega haaras ta enda eest ühe tugevasse kilesse pandud A4 formaadis menüü ning silmitses seda. Äkki on midagi uut.

OT: Rebekah

Tunnid läbi, oli Rebekah tööle saabunud. Hea, et ta sai niimoodi vahetustega töötada ega pidanud selle pärast koolist puuduma. Kui ta puudus, siis ilmselt juhul, kui tema rasedusaegne kontroll hommikuse aja peale jäi. Aga seda võis endale lubada küll. Hetkeks heitis Rebekah pilgu kellale ja nägi, et temal peaks samuti varsti lõunapaus hakkama ja üks teine tüdruk pidi tellimused enda peale võtma. Niisiis praegu võttis Rebekah ise viimase tellimuse ning jalutas, näol sõbralik naeratus, ühe letiäärse lauani, kus üks noormees istus. "Mida teile?" küsis neidis enne, kui hetkeks meest vaatama jäi. Ta tundus nii tuttav, aga hetkel ei tulnud Rebekah'le absoluutselt meelde, kus ta seda tüüpi varem kohanud oli. Tüdruk kandis hallikat sviitrit, mis suurepäraselt tema pisikese beebikõhu esile tõi ning jalas olid tal tumedad teksad. Tema pikad pruunid juuksed olid aga kinnitatud kõrgesse hobusesabasse.

Colin oli vahepeal menüü juba üle vaadanud ja lükkas selle juba eemale, vaadates uurivalt ringi. Aega tal on, aga no nii kaua ka ei viitsi oodata ju. Just siis, kui ta kaalus kuskile mujale minna, ilmus nähtavale üks vägagi tuttav neiu, kes tüübi korraks endamisi muigama pani. Viimati oli ta muidugi päris sassis omadega. Röövis isegi Colini jaki ära. Õnneks läks ta sellele hiljem järgi ja sai isegi tagasi. "Tervist! Ma võtaks ühe tavalise musta kohvi ja sinna juurde...üks kebabieine," lausus noormees, vaadates neiule otsa, oodates seda hetke, kui tüdruk ta enda mälestustest üles leiab. Hetkeks langes Colini pilk tüdruk kõhule. Noh, seda veel eelmine kord ei olnud. Ju siis sai enda tüübiga ikka ära lepitud.

Rebekah'le ei jäänud samuti märkamatuks noormehe pilk ja see, kuidas ta neiu kõhtu vaatas. Kas ta tundis ta ära? Kuulanud mehe tellimust, pani ta selle kirja ning noogutas, kuni mehe eine järele läks. Sellega tegeledes hakkas Rebekah'le midagi meenuma, aga ta ei olnud päris kindel. Natuke ootamist ning Rebekah tõi kandikul noormehe eine, mille lauale asetas. Nüüd siis on neiul endal ka lõna. "Vabandust," tegi neiu lõpuks suu lahti, kui tüübile tema eine oli toonud. "Oleme me kuskil kohtunud?" küsis ta.

Colin ootas kannatlikult enda söögi ära ning kui see tema ette asetati, võttis ta juba noa ja kahvli kätte, kuid ei hakanud veel sööma. Ta tõstis enda pilgu tüdrukule ning naeratas kergelt. "Ma saan aru, et sa esimesel korral täitsa sassis olid, aga teine kord tundusid sa täitsa mõistuse juures olevat...Colin olen...aitasin su baarist koju kunagi ja sa võtsid mu jaki endaga kaasa, millel ma hiljem järel pidin käima. Tundub, et oled enda probleemid noormehega ära klaarinud," lausus tüüp ja viitas sellega ilmselgelt Bekah kõhule. Tõstnud tassi huultele, võttis Colin sealt paar lonksu.

Nii et noormees mäletaski Rebekah't. Kuna neiu ei viitsinud lihtsalt seal laua juures seista, tõmbas ta endalegi tooli välja ning võttis istet, pruunid silmad Colinil. "Ah jaa, häguselt meenub küll midagi," tunnistas tüdruk. "Kui piinlik," muigas ta. "Ma ainult loodan, et ma purjus peaga midagi väga hullu korda ei saatnud." Ega ta seda eelnevat õhtut väga ei mäletanud küll, kuigi järgmisel hommikul käis tõepoolest üks noormees tema juures oma mantli järel. "Ma olen Rebekah," lausus neidis juhuks, kui Colin äkki tema nime ei mäleta. Ei tea ju, milline mälu tal nimede peale oli. Kuulnud Colini sõnu, ohkas neiu kergelt. "Temaga läksid asjad nii, nagu nad...ei oleks pidanud minema," rääkis neidis. "Noh, tõsi, meil sai küll kõik korda, kuni noh...ma rasedaks jäin. Siis ta tahtis, et ma teeks aborti, aga mina olin väga tugevalt vastu ja noh, nüüd ei ole ma temaga juba enam sellest ajast koos, kuigi selle lapse osas...ta saadab mulle nüüd raha, et saaksin vajalikud tarbed osta, aga ta ei taha ise teda minuga kasvatada ja nii saab minust üksikema," rääkis neiu. Aga sellest hoolimata hakkas kõik paika loksuma. Rebekah oli suutnud omale Westside'ile pisikese korteri leida, lapsele oli juba osa mööblit olemas ning ta sõbrunes ühe teise üksikema Jacklyniga, kuigi lähedane oli neiu ka Blake'iga. Hea, et ta päris üksi ei olnud.

"Midagi väga hullu sa korda ei saatnud. Ainult sõimasid ja needsid kõiki mehi, kes maal elavad," muigas noormees ja võttis noa ja kahvli kätte, hakates vaikselt sööma. Natuke imelik oli Rebekah ees süüa, aga neiu saab endale iga kell midagi võtta, kui ta tahab. "Ma mäletan küll," noogutas mees nime peale. "Noh, midagi head tuli sellest ju ikka välja," sõnas Colin, pidades silmas seda last, kes näitsiku kõhus kasvas. Jah, ta oli üksikema, aga kui see laps tal ükskord kätel on, siis teab ta väga hästi, et ta on vähemalt üks hea asi, mis nende suhtest välja tuli. Pealegi tänapäeva ühiskonda arvestades ei oleks see sugugi suur ime, kui ta tolle tüübiga ikkagi kokku saab kuidagi.

Kuulnud, mida Rebekah purjus peaga teinud oli, hakkas ta naerma. "Vabandust selle pärast," naeris tüdruk, pidades silmas seda, et ka Colin on mees ja tema ei pruugi üldse olla selline, nagu tüdruku lapse isa. Mulje oli siiani vähemalt jäänud, et tegu on ühe toreda kutiga. Kuna Rebekah'l hetkel kõht tühi ei olnud, siis ei hakanud ta endale midagi tooma. Jõuab hiljem ka. Las Colin sööb rahus, Rebekah lõunapaus ka eriti pikk ei ole. Noormehe sõnade peale naeratas neidis soojalt ning asetas käed hetkeks oma kõhule. "Jah, ma vist võin öelda, et see pisike olevus on mu õnn," rääkis neiu. "Kuigi mul on ka mõned väga head sõbrad. Noh, paljud on mind küll hüljanud, aga ma hindan neid, kes mulle veel jäänud on. Hiljuti tutvusin ka ühe üksikemaga, kellel on juba 6-aastane tütar, temagi lubas mind igati aidata."

"Pole hullu. Ma ju teadsin, et sa oled natuke palju joonud ja me kõik teame, et juues lähevad meie ideed kordades suuremaks, kui need meie peas on," muigas noormees. Seega pole vaja muretseda. Piinlik võib ehk olla, aga sellest tuleks lihtsalt üle olla või osata selle peale naerda. "Saidki teada, kes on su tõelised sõbrad ja nagu näha leidsid ka uusi inimesi. Ma ikka ei väsi kordamast, et kõik siin elus juhtub põhjusega," teatas Colin. See oli miski, mida ta uskus.

"Nojah, sa ei näe mind enam päris pikka aega purjus peaga," muigas Rebekah. Üks asi on rasedus, aga kui tal laps sünnib, siis neiu ka just baari ei lähe, et endal nina täis tõmmata. Ta tahab end nii palju kui võimalik lapsele pühendada ja anda talle kogu oma armastuse. "Sul on õigus," nõustus Bekah. Tavaliselt kippuski see nii olema ja Rebekah mõistis suurepäraselt, mida Colin talle öelda üritab. "Tegelikult ma tunnen, nagu oleks kogu see värk mu elu üldse muutnud. Kõik algas muidugi sellega, et kohtusin Nathanieliga, siis tegin ühe väga piinliku vea, mille pärast mu vanemad mu kodust minema lõid. Siis pärast Nathanielist lahku minemist elasin mõnda aega sõbranna juures ning töötasin siin, kuni nüüd lõpuks omale Westside'ile korteri sain ja kõik ilusti paika loksumas on," rääkis Rebekah. "Nii et varsti võib oodata soolaleivapidu, aga ilma alkoholita."

"Parem oleks jah," noogutas noormees, vaadates korraks kohvikus ringi. Lõuna aeg küll, aga üllatavalt vähe rahvast. Kuidas see küll juhtus. "No näed, palju iseseisvam kohe ja kindlasti paksema nahaga," lausus Colin ja vaatas hetkeks Rebekah'le otsa. Tegelikult ega mees ei tundnud ju näitsikut otseselt. Huvitav, et tüdruk talle nii vabalt kõigest rääkis. Ju ta siis tundub usaldusväärne või midagi.

"Jah, mis ei tapa, teeb tugevaks," kehitas Rebekah õlgu. Kohtuks neiu mehega tõesti alles päris esimest korda, siis ta võib-olla ei räägiks talle midagi sellist, aga kuna nad on varemgi kohtunud ja tüüp tõesti tundus pigem selline, kellele ikka rääkida saab, siis ei näinud neidis selles erilist probleemi. "Aga mis ikka minust enam," muigas Rebekah. "I mean, ma tunnen sind ise nii vähe ja...räägin sulle selliseid asju. Ma tahaks parem sinust rohkem teada." Võimalik, et Rebekah võib tüübiga isegi sõbruneda, kui juba praegu jutt nii hästi sujus ja neiu tõesti nägi, et meest võib usaldada. Pealegi...kas ta mitte ise ka westsider ei olnud? Newbie westsideril ikka hea ka teiste sama kandi inimestega tutvuda.

Tüdruk oleks nagu mehe mõtteid lugenud, hakates hoopis tema kohta uurima. Ega seal midagi erilist ju rääkida ei ole. "Mida sa siis teada tahad saada?" uuris noormees, sest ausalt öeldes ei olnud tal õrna aimugi, kust alustada. Rebekah teadis ta nime ja see oli juba algus. Ega ta siin ju enda mingit pikka elulugu ette ei hakka rääkima.

Rebekah'l polnud õrna aimugi, et Colin just sedasama mõtles, mida neiu just ütles, aga noh, eks ikka juhtub. "See on kuidagi nii...lai küsimus," vastas neiu muiates ning lükkas enda näole tulnud pruuni juuksesalgu kõrva taha. Kõik juuksed ka ju hobusesabas ei püsi. "No alustuseks võid rääkida, millega sa üldse tegeled ja eks ma siis küsin veel, kui mul küsimusi tekib," arvas neiu. Kui jutt sujub, on lihtsalt parem meest tundma õppida. Vastasel juhul võiks noormehele jääda mulje, nagu ta annaks intervjuud või oleks ülekuulamisel.

"Ma olen fotograaf, kes töötab Spring Street Gallerys nii poole kohaga ja üritab samal ajal enda stuudiot valmis teha," võttis Colin kõik ühte lausesse ilusti kokku. Sellega ta tegelebki. Ja kui aega üle jääb, siis tuleb see enamasti ära jagada perekonna ja tüdruku vahel või siis jätta aeg lihtsalt enda jaoks, sest seda läheb ka vaja. Eriti kui sa mitme asjaga samal ajal rabad. Puhkust on vaja.