Little white mouse in a labyrinth

Lisa pole kunagi olnud väga hea orienteeruja, aga samas pole ta selles ka kohutav. Enamasti leiab ta vajaliku koha ülesse, olgu tegu nii võõra kohaga kui võimalik. Täna ei olnud aga absoluutselt näitsiku jaoks sobiv päev. Kõik kippus nihu minema. Lootes, et selles on süüdi pidev toas istumine, pani neidis ennast üpriski soojalt riidesse, mõeldes selle uue linnaga natukene tutvust teha. Westside oli Marionil enam-vähem tervenisti korra läbi käidud, nüüd jäi alles vaid Eastside, mis on esiteks täis kolm korda kõrgemaid maju, mis paiknevad kümme korda tihedamalt kui siin pool silda ning kolmandaks on seal ka rohkem rahvast, mis tähendab omakorda suuri rahvamasse, mis võivad sind endasse haarata. LA's oli Lisal korduvalt sedasi juhtunud - sattus suurde massi ning pidi nendega koos lihtsalt kõndima. Siin õnneks olukord nii hull polnud. Jõudnud rikkama linnaosa südamesse, kus paiknesid nii hotel, haigla, bussijaam kui ka tuntumad baaris ja teised söögikohad ning loomulikult kaubamaja. Tundus loogiline, aga mitte võõrale, nagu seda on Marion. Jäänud liiga pikaks ajaks majade vahele kõndima, jõudis tüdruk põhimõtteliselt ei kuhugi. Hooned ümber olid tuttavad, mere nõrka kohinat ta kuulis, kuid see tundus tulevat igast suunast. Kell oli liikunud ka üheksa lähedale, mis tõttu oli linn üpriski tühi. Kolmapäev ehk nädala keskpaik. Kõige vaiksem aeg. Seega möödakäijate abi võikski ootama jääda. Normaalsed inimesed istusid juba kodus teleka ees või panid pisikesi lapsi magama. Westside'il kohtaks veel kedagi, aga mitte siin.
Mingis mõttes päästerõngana paistis eemal olev baar. Suur valgustatud silt tutvustas kohta Shootersi nime all. Tundus olevat korralikum koht kui GPB, kus Lisa juba paar vahetust on töötanud ja mõistnud, et see töö pole just talle mõeldud.
Lükanud baari ukse lahti, sisenes Marion suht hubasesse kergelt hämarasse ruumi, jäädes tõtt vahtima paari üksiku kliendi, ühe baarman'iga ning veel mõne inimesega, kes paistsid siin töötavat. No tore küll. Sellised kohad peaksid ikka olema rahvast täis, olgu päev ja kellaaeg milline tahes. Aga paistab, et see on üks väga vale arvamus.
Võtnud istet põhimõtteliselt esimese ette juhtuva laua taha, avas Lisa enda mantli hõlmad ning jäi lihtsalt enda ette istuma. Kas ta nägi piisavalt meeleheitel välja, et keegi teda märkaks? Või peaks neidis tekitama mõned pisarad?

outfit, pluss üks musta-valge kirju sall

To Victor

Baarmeni selja taga peegelseinal tiksuva kella seierid liikusid järjekindlalt hilisemate õhtutundide poole. Varsti pidi algama ajaperiood, mida Victor mõttes "ööloomade pralleks" nimetas, sest siis tulid urgudest välja need tegelased, kes ei töötanud või ei tahtnud töötada, selle asemel end hoopis vägijookidega nokastada ning ehk ka mõne neiu õnneks võtta... Kui seda ei saanud, sai elumuresid baarmenilegi kurdetud. Tema vahetus lõppes enne ööloomade prallet, nagu lõppes ka hetkel tööl oleva baarmeni ja paari ettekandja oma, seega võisid üksikud Shootersis viibijad näha baarileti taga askeldavat meest, kes töökoha järgmise vahetuse jaoks korda tegi. Victori ülesanne oli kõik muu korda teha - ja ta ei põrkunud millegi ees tagasi, olgu selleks mahakallatud õlu või okseloik keset naiste vetsu. Paremat katet annab otsida, keegi ei eelda, et mingisugune peps asjapulk tahaks käsipidi kellegi maomahlades plätserdada. Täna tal siiski oksemürske või rikutud vaipu taluda ei tulnud, piirdus ta vaid prügi korjamise ja laudade puhastamisega, millest viimasega parajasti tegeleski. Nende laudade kallale, mille taga veel keegi istus, et oma hilist drinki nautida, ta ei tikkunud, vaid vurtsutas kõrvalolevate laudade plaadid meeldivalõhnalise puhastusvahendiga üle, et nendest ka lapiga üle käia, seadmaks lauad järgmiste klientide jaoks valmis. Niimoodi toimetades jõudis mees lõpuks lauani, mille naaberlauas istus üks peaaegu üleni mustas blond neiu, liiga meelerahuta, et olla tavaline külastaja. Oleks naine jooki tahtnud, oleks temake ilmselt leti juurde läinud ja selle tellinud, see daam siin aga istus, näol ilme, nagu oleks ta suures poes oma ema ära kaotanud. Voltinud pehmest materjalist lapi kenasti kokku, võttis Joachim selle ja ka puhastusvahendipudeli kätte ning kõndis neiu juurde. "Saan ma teid kuidagi aidata?" küsis ta, sõbralik naeratus näole manatud.

Lisa oli peitnud enda hallikas-rohelised suured ümmargused silmad suletud silmalaugude taha, püüdes samal ajal näpuga lauale joonistada linnakaarti, mida ta kõigest mõni tund tagasi oli silmanud. Neidisele meenus küll kena geomeetriline muster paberil, kuid mitte ühtegi nime ega pisemat märki tuntumast ehitisest, kohast, kujust, mis oleks ka reaalselt kasulik. Marion püüdis isegi meenutada tänast õhtut ning maju, millest ta siia tulles möödus. Aga tulutult. Tema peas valitses puhtas üksinduses tühjus. Just kui oleks keegi viinud Lisa üle animatsioonide maailma, tema pea oleks seal lahti tehtud ning keegi kustutas kustukummiga kõik üleliigse ära, kuid ta läks liiga hoogu kustutamisega ning tegi liigagi puhta töö.
Kui korraga keegi tema poole pöördus, võpatas Marion ilmselt kõigile märgatavalt. Tüdruk oli päris korralikult sukeldunud enda alateadvusesse, püüdes tulutult tuua tagasi pinnale vanad mälestused. Loomulikult oleks lihtsam takso võtta, aga selleks on vaja raha ning Marionil seda momendil polnud. Tubli tüdruk oli suutnud enda rahakoti koju esikusse kapi peale jätta, pistes vaid mõne rahatähe taskusse. Ilmselt ta ei arvanud, et õhtu nii lõppeb.
"Eeemmm.. ma ... ma ... ma ei tea, võib-olla, kindlasti ... oleneb kui hästi te ümbrust tunnete," kogeles näitsik kergelt, kuna ta ei absoluutselt ei teadnud, mis õige sõna hetkel oleks. Lisa köhatas hääle kergelt puhtaks, vaadates otsa üpriski nägusale tundmatule noormehele. Tüüp on ilmselt tunduvalt rohkem kohalik kui tüdruk.

Kes maailmauudiseid hoolikamalt jälgis, võis täiesti vabalt tema nägu näinud olla - inimõiguslaste miitinguid kanti ikka üle ning tema näolapp oli mitu korda kaamera eest läbi käinud. Anonüümsus oma parimas vormis, mis. Ameerika puhul oli hea see, et omaenda siseasjadest nähti harva kaugemale, vähemalt oli ta seda siinviibitud aja täheldanud, sest inimesed ei tundnud teda ära. Oma ninaotsast kaugemale nähti siis, kui Ühendriikide väed Ühendriikidest välja saadeti, näiteks Afganistani ja Iraaki. Vot siis oli jänkide meedia kõik oma objektiivid Euroopa ja Aasia suunas pööranud. Mitte et see oleks praegu tema mure - parem oligi. Näol sõbralik naeratus, kandis Victor keharaskuse ühele puusale, karameljashallid silmad neiul. "Julgen arvata, et päris hästi," lausus mees pärast üürikest mõttepausi. Ta oli Tree Hilli tänavad kiirelt meelde jätnud ning oskas siin hoolimata oma napist kuuajasest treehilllase staatusest üsna kenasti orienteeruda.

Lisa satub tihti küll lugema maailmas toimuvast ning igal õhtul naelutab ta ennast pooleks tunniks televiisori ette uudiseid vaatama, aga see oli kõik. Suurima tõenäosusega on näitsik kindlasti näinud ja lugenud midagi inimõiguste ja inimõigluslaste kohta, aga noormehe nägu ei tulnud küll tüdrukul ette. Järelikult pole ta piisavalt tähelepanelikult vaadanud või on tema kätte sattunud sellised pildid, kaadrid, kus tüüpi lihtsalt pole peal.
"At least that makes one of us the expert," turtsatas Marion õrnalt, hakates kergelt naerma. Viinud enda sinised silmad noormehelt baariletile ja selle juures olevale kellale, maigutas tüdruk endamisi mõrult suud. Kui tundmatul õnnestus kuuga tänavad selgeks saada, peaks see teoorias õnnestuma Lisal pooleteist kuuga. Enne seda ei julge ta ennast küll kohalikuks nimetada. "Igastahes see oleks sust väga kena ning päästaks mu suurest jamast, kui sa oskaksid mulle kätte näidata, kuhu suunas jääb Westside park ... algaja ja uustulnuk nagu ma olen ... kaardita ma siin hakkama küll ei saaks," lausus Marion, viies enda pilgu tagasi noormehele. Saaks kasvõi umbkaudse suuna kätta, oskaks näitsik kuidagi ikka kohale jõuda. Võib-olla küll pisikese kaarega, aga mitte linnasuurusega.

Neiu sõnu kuuldes lubas Victor endale vaikse norsatuse. Ekspert. Ilmselt pisut rohkem kui see preili siin. "Ikka oskan," lausus mees lahkelt. "Kui sa vaid ootaksid kaks hetke," lisas ta, minnes sina peale üle ja tõstes puhastusvahendipudeli. "Panen need asjad ära ja ütlen "head aega"." Nii öelnud, pöördus ta, et kõndida tagaruumi, kus olid erinevad koristusvahendid, ja panna pudel teiste sarnaste juurde. Lapi pesi Vic kraani all puhtaks, pigistas nii kuivaks, kui suutis ja kõndis töötajate garderoobi. Oma baarmenivormiga sarnase töövormi vahetas ta oma riiete vastu, tõmbas selga ka jope ja soovis head õhtut neile, kes seal veel askeldasid. Siis kõndis Joachim tagasi salongi. "Mina olen valmis," lausus ta blondile neiule.

SPOILER: Click to show

Üle Lisa näo valgus õrn naeratus, kui noormees vastas jaatavalt. Tundub, et ikka on keegi seal üleval pilve peal, kes hoiab näitsikul silma peal ja pahandustest eemal. Neidis võttis laualt enda kindad ning salli, olles valmis peale paari lühikest sõna kirjeldatud suunas liikuma, kuid tüüp palus ennast vaid oodata ning kadus. Jätnud tüdruku sõnatult suud maigutama, vaatas Lisa korraks baaris ringi. Nohjah, vähemalt nüüd pole tal probleemi, et eksiks ka tagasiteel ära ning kutt ei tundu eriti pedofiil ega sarimõrvar olevat, seega ei peaks teoorias midagi juhtuma. Loodetavasti.
Salli mugavalt ümber kaela pannud, nööpis Marion enda mantli eest kinni ning tõstis enda pikad laines blondid juuksed krae alt välja. Laualt kindad võtnud, kõndis tüdruk natukene maad edasi ukse juurde, jäädes selle kõrvale seisma. Nii kiirelt kui tüüp oli kuhugi kadunud, nii kiirelt oli ta ka uuesti Lisa juures. "Olgu peale ... härra Teejuht, kummale poole?" muigas näitsik õrnalt, avades baari ukse ning astudes hämarasse linna. Tuled tänaval küll põlesid, aga eriti palju nad siiski tegelikult ei valgusta.

Ka Victor väljus, lastes lokaali uksel sulguda, ning viipas paremale. "Siiapoole," lausus ta ning ootas, et neiu astuma hakkaks, enne kui end temakese kõrvale kõndima seadis, arvates, et neiu ei oska ilma vahetu saatjata eriti kuhugi minna - leidus ka selliseid. Õhk oli pisut jahe ja mees kohendas soonikkraed, mis enne natuke lahti jäetud oli. "Mind huvitab," mainis Vic, "miks sa teed küsima ei läinud, vaid istusid ja ootasid, et keegi sind märkaks?" Nii oleks ju oluliselt lihtsam olnud, baarmen oli ju tol hetkel endiselt leti taga ja oleks saanud teed juhatada. Aga võib-olla mängiski neiu kaastunde ja teiste tähelepanelikkuse peale, sest... armastas näiteks tähelepanu.

Lisa muigas õrnalt endamisi. Kas tüdruk oli tõesti endast sellise mulje jätnud, nagu ei oskaks ta üldse linnas orienteeruda? Tundub küll. Samas ega ta eriti hea selles nüüd ka pole. Päris heaks vabanduseks võib tõesti võtta, et neidis kolis siia vähem kui 14 päeva tagasi. Mitte keegi pole võimeline mõne päevaga õppima tundma tervet linna nagu enda viit sõrme. Lihtsalt hullumeelsus.
"Küllap ma olen piisavalt põikpäine, arvamaks, et ma saan ise hakkama. Piisab vaid natukene soojast õhust ning ajurakkude kiusamisest, et õige tee meelde tuleda," kehitas Marion õrnalt õlgu. Tüdruk on ka varem sellises olukorras olnud, täpsemalt öeldes mõni kuu tagasi LA's, kuid tookord piisas tõesti paarist minutist kuskil kohvikus istumisest ning meenutamisest ja kõik laabus sujuvalt. Erinevalt tänasest. Suht nõme tunne tegelikult. Ilmselt oleks Lisa mõne minuti pärast tõesti läinud küsima, aga esmalt tahtis ta proovida, kas oma jõududega saab hakkama.
Marion võis olla küll väga künkliku teega alustanud näitlejanna, keda pole veel üks suur õnnistus tabanud, aga kohe kindlasti ei otsi ta sellega teiste tähelepanu või kaastunnet või haletsust või mida iganes. Nende keskel oli tüdruk viis aastat tagasi piisavalt, et hoida edaspidi 50 aastaks vahemaad, kohe väga pikka veel.

Victor surus käed jopetaskutesse, kui neiu selgitust kuulas. Kõlas tõenäoliselt. "Aga mitte sel korral?" pakkus mees kerge muige saatel, tehes blondi sõnade põhjal järelduse. Juhtub ka parimatega, et vaist veab alt. Tema seda endale muidugi lubada ei saanud. "Kaua sa Tree Hillis viibinud oled?" päris Vic siis, meenutades nende varasemat üürikest vestlust, kus neiu oli maininud, et on siin üsna uus nägu. Kaart kuluks siin küll ära, kui mingi kiiksu tulemusel ei otsusta linna kiirkorras pähe õppida, nagu tema teinud oli.

"Nohjah ... mitte eriti ... aga ilmselt oleksin ma mõne minuti pärast otsinud juba mõne abivalmi näolapi ja abi küsinud," muigas Lisa õrnalt, viies enda sinised silmad tänavalt noormehele. Rohkem oleks küll kasu, kui tüdruk jälgiks ümbrust, püüdes meelde jätta tänavaid ning silmatorkavamaid hooneid, aga küllap oli midagi huvitavamat vaadata.
Marioni vaist ei vea just tihti näitsikut all. LA's juhtus seda väga harva ning siis ka esimestel päevadel. Samas seal liikus ta pidevalt ringi enda korterikaaslastega, kes olid olnud tolleks ajaks juba aastaid LA auväärsed elanikud.
Kuulnud noormehe küsimust, võttis Lisa taskust telefoni, muutes selle ekraani momendiks valgeks. Järgmine hetk oli vidin juba kadunud. "10 päeva, 5 tundi ning 23 minutit. Sekundeid kahjuks ei oska öelda," muigas Lis lõbusalt. Siia oli ta tulnud bussiga ning seega oli hea öelda täpset aega, kui kaua neidis siin elanud on või pigem ajutiselt resideerunud.
Kaardist oleks näitsikul tõesti palju kasu, aga esmalt peab ta endale ühe muretsema, sest suht tüütu on pidevalt enda pisikest telefoni, mis oli küll suht viimase sõna nutimobiil, käes hoida ning seal vilkuvat täpikest vaadata.

"Seda kindlasti," nõustus Victor neiu mõttega. Ilmselt toimiks ka tema niimoodi, kui temakese nahas oleks, kuigi mingis mõttes oli blond selle abivalmis näolapi "otsinud", ilmudes Shootersisse. Mees jälgis, kuidas neidis tema küsimuse vastuseks telefoni välja otsis ja kella vaatas. Kuulnud temakese sõnu, turtsatas ta kergelt. "Kohe nii täpselt?" päris Vic lustlikult. Tema poleks siin ja praegu küll osanud öelda, kui kaua on Tree Hillis pinda soojendanud, teadis ainult öelda, et umbes kuu aega - mis vahet seal enam oli, kas ta oli siin olnud 30 või 31 päeva, olulisem oli see, et ta oli siin.

"Umbes küll ... mul on lausa bussipilet alles ning minu nägu jäi vähemalt kolme kaamera peale, kui sa mind ei usu. Mul on tutvusi ning ma võin sulle need videod hankida ja tõestada. No problemo," muigas Lisa õrnalt, viies enda sinakad silmad tänavalt uuesti noormehele. Pealegi on tüdrukul alati olnud mingi imelik kiiks numbrite suhtes - ta lihtsalt jumaldas neid, kuigi Marion polnud reaalainetes just kõige hiilgavam pea. Samuti kippus ajalugu jääma üsnagi kaugeks. Ometigi kandilised või ilusad ümmargused numbrid Lisale meeldisid ning oli üpris kasulik teada, kui kaua linnas oldud on. Who knows who may ask. Tüdruku pilk pöördus tüübilt tänavale, silmates eemal olevaid kõrgemaid hooneid. Ilmselt hotell. Üks pidi siin lähedal olema.
"Ma jäin praegu mõtlema ... kas ma olen ainukene, kellele tundub see natukene kahtlane," lausus Marion vaikselt, suul õrn naeratus, silmad tagasi 'teejuhile' liikunud, "...like you and me and completely empty and quite dark street ... ma olen küll tänulik, et sa mulle siin 3D kaardi eest oled, kuigi ma ei saa olla eriti veendunud, et ma üldse kohale jõuan ... but never mind that ... ma kõnnin nagu su kõrval juba mingi viis minutit kindlasti ning tundub, et teen seda veel suht pikalt ... so... I kind of don't know your name ... pole vist eriti mugav sind pidevalt teejuhiks või dude'iks kutsuda," jõudis Marion viimaks enda pika mõtte lõppu, suunurk kergelt tuksatamas, enne kui see kerkis kõrgemale, moodustades ilusa õrna naeratuse ja tuues välja neidise põselohukesed.

Kuuldes, kuidas neiu talle innukalt tõestada lubas, et temakese öeldud numbrid just sellised on, nagu kõlasid, hakkas Victor vaikselt naerma. "Ma usun sind," sõnas ta lõbusalt, kui oli oma karameljashallid silmad taas neidisele pööranud. Pole väga põhjust hakata blondi väiteid kontrollima ka. Kuulnud aga näitsiku järgmisi sõnu, kergitas mees kulmu. "Mis mõttes ei ole kohalejõudmises kindel?" kordas ta, muigvel naeratus huulil. "Kas sa ei usalda mind?" Ai, see on küsimus, mida ta väga hea meelega ei esitanud... aga praegu lipsas välja. "Ja minu nimi on Victor," lisas Vic seejärel, hakkamata perekonnanime lisama. Froste oli palju, aga Victoreid veel rohkem ning kuni neiu tema perekonnanime ei küsi - mis tekitaks temas kohe kindlasti kahtlust -, ei kavatse ta seda ka omaalgatuslikult öelda.

"Tore, sest ma pole eriti kindel, kas mina tutvused on kehtivad ka siin linnas. Los Angeleses oleks see isegi läbi läinud ning veelgi vähem kahtlen, kas siin üldse kuskil ongi kaameraid üleval," muigas Marion lõbusalt, viivuks enda sinakad silmad noormehele suunanud, kuid peagi jälgisid need uuesti tänavat. "Well ... ütleme, et ma olen piisavalt vastu näppa saanud, teadmaks, et ei maksa kõiki esimesest silmapilgust usaldama hakata ... ükskõik kui kena näolapike neil ka poleks," lausus Lisa kergelt õlgu kehitades, pöörates enda silmad uuesti kutile. "Ning pealegi ... it's a very new and unfamiliar place for me and for some reason I'm walking here with a person I know nothing about ... except for a name," jätkas näitsik. Kui tüüp ennast peagi tutvustas Victorina, tegi tüdruk paar kiiremat sammu, jäädes noormehe ees seisma. "Tere, Victor, ma olen Lisa ning ma ütleksin heameelega 'Tere tulemast Tree Hilli', aga kahjuks oled sa minust siin kauem elanud ning see lõbu jääb mul seekord ära," lausus Marion laial säraval naeratusel, armsad põselohukesed paistmas, sirutades enda parema käe tüübile. Kui olla viisakas, siis ikka 100%.