Little white mouse in a labyrinth

Jah, usaldus oli miski, millega temalgi oli viimasel ajal probleeme. Ta võis end pidada lahingus karastatuks, kuigi VVRÜ laialipeksmine polnud vähemalt tema teada ühegi reeturi ja labase roti kätetöö, vaid KGB oli lihtsalt oma kodused tööd korralikult ära teinud... Neiul oli õigus, õpitakse oma kogemustest, enne kui reaalselt aru saadakse, kuidas ellu jääda. "Mõistan," lausus Victor napi noogutuse saatel. Suurepäraselt mõistis. Kui blond aga tema ette tuhises, peatus ka mees, hetkeks neidise toimimisest pisut üllatunud, tunnistades talle pakutud kätt, näitsiku sõnad kõrvus helisemas. Kogunud end hetkega, võttis Vic naeratuse saatel käe vastu ja surus seda kindlalt. "Tere, Lisa. Võtan lõbu endale - tere tulemast Tree Hilli," vastas mees lustlikult, kui Lisa käe lahti lasi. "Ja nautige oma siinviibimist."

"Tänan ning juhul kui sa peaksid kunagi sattuma Indianasse samal ajal, kui ka mina kipun seal olema, siis kasutan seda privileegi neid sõnu lausuda ja sulle pisikene tuur teha ise. Seni pead sa aga ootama," muigas Lisa lõbusalt. Näitsik võis olla küll võõraste vastu umbusklik, kuid ta ei näidanud seda kunagi välja, jäädes ennekõike iseendaks. Surunud kindlalt Victori kätt vastu, lasi näitsik peagi sellest lahti, toppides enda käed tagasi mantlitaskutesse sooja ja pöörates end ilusti näoga liikumise suunas. Tema sinakad silmad märkasid majade vahelt piiluvat silda, mis ühendas kahte linnaosa. Polegi väga palju jäänud ning momendil ei tundugi teekond sinna just väga keerulisena, sellegi poolest eelistab Marion pigem ühte pruunisilmset võõrast kui auväärset üksindust.