I'm going to be dead soon

Uskumatu inimene... "Ah et nüüd on asi temas, jah?" käratas Lucas, hakkamata isegi nimesid nimetama - selleks polnud vajadust, oli arusaadav, kes see "tema" oli. "Ta ei ole sulle midagi teinud! Ma ei taha endale sellist venda, kes käitub nagu viimane sitapea, kui kõik ei lähe nii, nagu tema tahab! Mul ei ole sind vaja, kui sa selline kuramuse homofoob oled!" Logani raevukas vastuhakk tekitas Lucases kibeda soovi just seda teed minna, millele astumist tema kaksik ära hoida püüdis. Lihtsalt selleks, et vennale näidata, et ta teeb, mis tahab. Kuigi need viimased sõnad olid natuke liiga õelad olnud, mõtles ta neid hetkel tõsiselt. Küll hiljem on aega kahetseda. Selline asi ei tohi nende vahele kiilu lüüa - mis vahet seal on, on ta sirge või pede? Nad on kaksikud, nad on rohkem omavahel seotud kui tavalised vennad ja peaksid rohkem kokku hoidma, mitte niimoodi üksteise peale karjuma. Aga Logan ei paistnud tahtvat järele anda...

Logan kuulas Lucast ning kui algselt oli tüli olnud Logani ja Oscari vahel, siis praeguseks oli olukord muutunud ning sõjajalal olid kaksikud. Noormehe sõnad tegid Loganile veidi haiget, olgugi et vanem kaksik teadis, et need sõnad olid põhjendatud. Tal oli lihtsalt raske aru saada, et ta kaksik sai niiviisi üleöö orientatsiooni vahetada ja kergem oli selles süüdistada Oscarit kui seda aktsepteerida. Logan lasi Lucasel end tühjaks karjuda ja turtsatas seejärel rõõmutult. Järgmisel hetkel sai Luke ühe päris tugeva paremsirge osaliseks. Ta polnud oma kaksikvenda vist mitte kunagi nii kõvasti löönud, kuid mingil määral Lucas vääris seda hetkel..

Muidugi, sest tema tagumine lisaks selle Seniori tagumisele aitab tal mõistuse pähe võtta. Kindlasti. Saadud löögist vaarus Lucas tahapoole, kuid ei kaotanud tasakaalu. Nägu hakkas tulitama. "Okei," oli ainus, mida noormees selle peale öelda oskas. Ausalt öeldes oli ta juba hea aja oodanud, et vend talle virutab, sest mis mees sa oled, kui ainult vääksud nagu eit, aga asju käte abil ära ei klaari. Aga ta ei hakanud vastu lööma. Sama hästi võiks öelda "sorri, et ma pedeks hakkasin ja sinu luba ei küsinud". "Mul ei ole sinuga enam mitte midagi rääkida," lisas noorem kaksik vanemat vaadates, pöördus ja lahkus koridorist.

OT: and I'm out, folks~

Kohe pärast lööki kahetses Logan enda otsust oma venda lüüa. Polnud just kõige targem tegu, kuid ta lihtsalt ei suutnud end tagasi hoida. Noormees vaatas, kuidas ta kaksikvend talle selja pööras ning minema jalutas. Viinud pilgu hetkeks Oscarile, sai Logan aru, et tal pole siin enam mitte midagi teha. "Mida kuradit te passite," vihastas Logan, kui vaatas neid ümbritsevat rahvamassi. Kas inimestel polnud tõesti midagi targemat teha? "Hoia temast eemale," lausus Logan kui viis pilgu uuesti Oscarile ja kõndis seejärel minema. Ta ei tahtnud hetkel enam koolimajas istuda.

Oscar ei pööranud mingisugust tähelepanu Logani sõnadele, kes soovitas tal edaspidi Lucasest eemale hoida. Ega tal polnudki plaanis Lucast üldse otsimagi hakata ja veel vähem temaga rääkida. Kui tüüp ise tuleb, on muidugi teine asi. Ozzie polnud nii ebasõbralik, et hakkaks kedagi ära ajama. Enne järgmisse tundi suundumist käis noormees korraks ka arsti külastamas. Sellest kabinetist väljudes nägi ta vähemalt rohkem inimese moodi välja...
Läks mitu kena tunnikest mööda, kuni saabus kätte aeg, mil võis hakata kodu poole sättima. Noormees kavatses minna otse koju, sest tal oli vaja järgmiseks päevaks õppida ja veel sada muud toimetust teha, kuigi tal oli raskusi oma mõtete ignoreerimisega. Enne pidi ta muidugi uuesti kapi juures ära käima ja mõned asjad kaasa võtma, mida kodutööde jaoks vaja läks. Seal sai aga kutt kokku ühe tüütusega, kes ka kaklusest oli kuulnud ja teda kohe küsimustega pommitama hakkas. Saanud lõpuks jutukast tüübist lahti, väljus Ozzie koolimajast ning jõudis õige pea kooliõuele.

Ülejäänud tunnid venisid Lucase jaoks nagu tõbine tigu kummil. Nägu tuikas, kaasõpilased vahtisid teda või saatsid talle pilke, mis väljendasid igasuguseid emotsioone... Kui tunnid lõpuks läbi said ja aeg trenni teha kätte jõudis, ajas noormees enda vormi selga ning tõdes, et Loganit ilmselt täna trennis ei näe. Ehk ongi nii parem... Sai ta aga platsile mindud, saatis treener ta sealt tagasi riideid vahetama, öelnud, et vihasena ta platsile ärgu tulgu, sest sellest ei tule midagi välja. Suurepärane. Luke vahetas riided kiirelt ära, surus vormi suvaliselt kotti, sättis selle lukud kinni ja rihma õlale ning marssis riietusruumist välja, et ka koolimajast väljuda. Logan ei räägi temaga enam, ta oli selles täiesti kindel, ja kõik üheainsa vahejuhtumi pärast... mille osaline tema ees kõndis. Nüüd meenus nooremale kaksikule vahetunnis poetatud "sinuga ma veel räägin". Ja lubadus iseendale, et hakkab Loganile sitta keerama, alustades sellest, et läheb ja räägibki selle tüübiga. "Hei!" tegi Luke kõvemat häält, lisades sammu, et kutile järele jõuda.

Oscar jalutas edasi, mõlgutades mõtteid tänasest päevast. Noormehel oli kahju, et ta polnud täna kõrvaklappe kaasa võtnud, kuna need oleks aidanud soovimatuid mõtteid summutada ning selle asemel hoopis muusikale keskenduda, kuid mida pole, seda pole. Korraga kuulis ta hõiget, mis oli arvatavasti talle mõeldud. Alguses kavatses Ozzie sellest mitte välja teha, kuna uskus, et tegemist on jälle mõne uudishimulikuga, kes tahab temalt infot saada. Jõudnud veel paari sammu võrra edasi kõndida, mõtles Oscar siiski ümber, jäi seisma ning pöördus hüüdja poole, kelleks oli üks kaksikutest - lähemal vaatlusel selgus, et Lucas. Õige jah, ta tahtis rääkida. Alles nüüd tuli see Oscarile uuesti meelde. "Hei," vastas noormees erilisi emotsioone näitamata. "Ma kuulan."

Jõudnud kutile järele, peatus ka Lucas hetkeks, kuid viipas siis käega, et nad edasi liiguksid - kurat teab, kes võivad akendest vahtida, koolis olid huviringid ja küllalt inimesi. "Ma tahtsin esiteks oma venna käitumise pärast vabandada," alustas noormees siis. "Mina teda ei saatnud." Ja oligi käes see teema, millest ta hirmsasti rääkida tahtis ja absoluutselt rääkida ei tahtnud. "Sest, noh... Ta ei võtnud seda teadet eriti rõõmsalt vastu," lisas Luke lõpuks pisut vaiksemal häälel. Sisemine võitlus algas taas - kas ta suudab isegi mõelda sõna "gei", rääkimata selle väljaütlemisest... "Kui ta kuulis, mis reedel juhtus."

Kui Lucas viipas, et nad kaugemale liiguksid, jätkas Oscar mitte just kõige kiiremal sammul oma teekonda. Ei olnud temagi sellest mõttest vaimustuses, et keegi neid kullipilgul kusagilt jälgib. Isegi kui tüübi vend suutis Ozzie päris korralikult välja vihastada, ei tahtnud ta Lucasele halba. "Tema on see, kes peaks vabandama, mitte sina," lausus Ozzie juba üsnagi sõbralikul toonil. Kuigi ta Lucast õieti ei tundnudki, uskus kutt teda mingil seletamatul põhjusel. "Ja nüüd on minu kord vabandada. Mul on kahju, et sulle sellise jama tekitasin. Parema meelega unustaksin üldse tolle reede ära ja läheksin oma eluga edasi, kui sulle sobib," rääkis noormees, pilk suunatud kõnniteele, mida mööda nad nüüd edasi jalutasid.

Kuidas nüüd seda öelda... Ta ei taha seda ära unustada? Ta tahab Loganile sitta keerata ja selle tüübiga semmida, sest teab, et Logan läheb selle peale veel rohkem kettasse? "Ma ei tea su nimegi," mainis Lucas hoopis, püüdes endale aega võita, et mõelda, kuidas ta kutile serveerib, et teda hakkab tasapisi see geivärk huvitama, olgugi selle tagajärjed missugused tahes, ja ta tahaks rohkem teada.

Oscar kortsutas üllatunult kulmu, kui tüüp väitis, et ei tea tema nime. Imestust ei tekitanud mitte Lucase teadmatus, vaid see, et noormees millegi sellisega üldse lagedale tuli. Oli ju Ozzie talle selgelt mõista andnud, et nad võivad teema nüüd lõpetada ja erinevatesse suundadesse kaduda. "Oscar Quinn," ütles ta siiski kutile oma nime. Mida halba tal ikka sellega peale hakata on? Oscaril polnud õrna aimugi, et Lucast võiks geiteema huvitada. Pigem arvas ta, et kutt tahab selle näiliselt sõbraliku käitumisega talle Logani poolt tehtut heastada või midagi muud taolist.

Oscar. Okei. Mõnda aega ei öelnud Lucas sõnagi ja nad kõndisid vaikuses koolist eemale ja mingis suunas. Hetkeks katkestas vaikiva leppimise noorema kaksiku kott, mille rihm tema õlalt ära vajus. Endiselt õigeid sõnu otsides sättis noormees koti taas mugavamalt õlale. "Lihtsalt, vaata," alustas ta ettevaatlikult, "me olime mõlemad parajalt purjus ja ma ei tea, kuidas see sulle tundus, aga..." neelatus, "...mulle see meeldis, mida me tegime." There. Said it.

Oscaril polnud mingit kindlat sihtmärki, kuhu kõndida, mistõttu jättis ta nende suuna valimise Lucase hooleks. Kutt polnud juba ammu end nii veidralt tundnud. Ühtegi sõna ei tahtnud nagu suust välja tulla, mistõttu sai Lucas võimaluse rääkida, ilma et Oscar tema jutule vahele segama hakkas, nagu tal mõnikord kombeks oli. Noormehe jutu algus oli kergesti aimatav, kuid sellele järgnev pani Ozzie hetkega seisatama. Mida ta nüüd ütleski? Või et meeldis? Muidugi oli ka võimalus, et tema kulul tehakse vaid rumalat nalja, mis sundis Oscari ettevaatlikuks. "Räägid sa tõsiselt või üritad lihtsalt 'vinget' nalja teha?" esitas Oz kutile küsimuse. Oscar tõepoolest ei teadnud, mida mõelda. Ühest küljest oli ta kahtlev ja üllatunud, samas aga tekkis noorukis ka mõningane lootus - väike küll, aga siiski olemas.

Kui Oscar seisatas, peatus ka Lucas, vaadates tagasi koolivenna poole. Kuti sõnad ei olnud teps mitte sellised, nagu ta vastuseks eeldanud oli - keda ta lollitab? Ta polnudki mingit vastust eeldanud. "Miks ma peaksin nalja tegema?" küsis noormees pisut uskumatul häälel. "Sa kuulsid ju mind ja Loganit - kas sa arvad, et me tegime seal ainult tsirkust, et lahedad olla? Lahedad oleme me Ravenitena, aga mitte vendadena, kes karjuvad üksteise peale, sest üks tahab olla pede ja teine ei taha, et nii oleks." Tema hääl oli küll rahulik, kuid tahtmatult võisid öeldud sõnad just sõnavaliku tõttu omandada solvava alatooni, mida Luke taipas alles siis, kui need sõnad öeldud olid. Samas ei saanud enam tooremalt välja öelda, mida ta mõtles. Nüüd oli Oscari asi aru saada.

Oscar kuulas Lucase selgitust ning pidi endale tunnistama, et noormehel on õigus. Tõepoolest ei hakkaks keegi ilma asjata sellist tsirkust korraldama. Lihtsalt raske oli Lucase sõnu teadvustada. Seda kõike oli tema jaoks liiga palju, kuid ometi suutis Ozzie oma endise oleku säilitada. "Hästi. Sul ei ole tarvis rohkem seletada. Ma usun sind," kostis noormees lõpuks, tõstes pilgu Lucasele. "Esialgu võib raske olla oma tõelist olemust tunnistada ja veel vähem kõikidele teistele seda kuulutama hakata. Ma soovitaks sul põhjalikult järele mõelda, enne kui midagi otsustad, kuna see võib oluliselt sinu tulevikku mõjutada," rääkis Oscar rahulikul toonil. Sõna "pede" ei häirinud teda enam ammu, kuna oli seda nagunii juba lugematu arv kordi kuulnud. Ja mida muud ta oligi?