Ilma nautimas

Kuna täna oli väljas päris ilus ilm otsustas Lauren end toast välja ajada. Parki jõudes istus ta maha mitte pingile. Ta sättis ennast mugavasse rätsepistmesse ning pani kõrvaklapid kõrva. Hea muusika ning värske õhk. Ta oli ka oma matemaatikaõpiku kaasa võtnud, kust ta nüüd kavatses veidike lugeda. Sealt polnud küll eriliselt midagi lugeda kuna kõikjal olid valemid ning tehted ainult.
Ta avas enda matemaatikaraamatu ning hakka sealt lugema ise mugavalt istudes ja muusikat kuulates.

Välimus

Joe päev oli täna vaba. Seetõttu sai sörkima mindud. Mehel olid seljas hallid dressipüksid, must maikasärk ja ees mustad päikseprillid. Noormees otsustas teha kiire pausi ja võttis veepudeli lahtu ning istus murulapile. Eemal oli üks tšikk kes oli vist õppimisesse süvenenud.

Peale pikka üritamist seda õpikut lugeda ning asjast veidike aru saada. Ta pani raamatu kinni ning lükkas endast eemale ja tõmbas kõrvaklapid peast. "Võimatu," pomises ta vaikselt ning vaatas ringi. Ta pilk peatus hetkeks dressidega noormehe peale, kes eemal istus.

Joe vaatas neidise poole. Mees võttis päikeseprillid eest ja viipas tervituseks. Kutt ajas end püsti, et maanduda neiu kõrval. "Kas ma olen sind varem näinud?" küsis noormees. Justkui nagu oli.

Lauren viis oma pilgu sinna kuus hääl tuli ning naeratas sõbralikult, "võimalik." Veidi noormeest jälginud pidi ta tunnistama, et kahjuks tema ei mäleta, "mina kahjuks ei mäleta, kas olen sind varem näinud." Laureni mälu pole kunagi hea olnud.

"Joe," tutvustas noormees ennast ja ulatas käe välja. Kas neiu ei olnud mitte Lizi klassist? Igaks juhuks lisas mees:"Liz on mu õde, ehk tead teda." Noormees jäi ootama, kuidas neidis reageerib. Kas hästi või halvasti.

"Lauren," tüdruk ulatas ka enda käe, "meeldiv tutvuda." Kuulnud, et Liz on ta õde jäi ta kergelt mõtteisse, "ja muidugi tean. Me käime samas klassis," ta naeratas sõbralikult.

"Millega tegeled? Keemia?" küsis Joe. Ta käis alati keemiat väljas õppimas. Ei tea miks. Mingisugune veider harjumus. Õues tulid paremad ideed ja mõte oli värskem. Ülesanded said alati poole kiiremini ära tehtnud.

"Matemaatika," Lauren võttis õpiku uuesti kätte ning krimpsutas kergelt nina, "see on täiesti võimatu." Isegi värske õhk ning hea muusika ei aidanud teda kuigi ta lootis, et see teda aitab.

"Saan ehk aidata?" küsis Joe. Tal olid hinded korras, nooruk plaaniski saada stippi edasisteks õpinguteks. Kui ta seda ei saa, siis peab kohe töö otsima, laen ei tuleks kõne allagi.

"Sa ei pea, aga kui sa viitsid võid mulle mõne kõige lihtsama matemaatika ülesande selgeks teha, siis suured tänud sulle," Lauren naeratas laialt, "sa oleksid mu elupäästja." Ka tõesti kohtas ta lõpuks kedagi, kes oskas matemaatikat?

"Okei, anna ülesanne ette," palus Joe naeratusega. Lizile ta aeg-ajalt selgitas mõne asja üle, aga neidis paistis ise hästi aru saavat. Või siis ei saanud üldse aru. Kaks võimalust.

"Näiteks see," Lauren ulatas enda õpiku ning näitas näpuga ülesande peale. "Paluks hästi kergelt ning mulle arusaadavas keeles," ta lükkas silmadele vajunud juuksed eest ning vaatas ootavalt noormehe poole.

"Kas sul paberit on? Ma teeksin kiire joonise," pakkus Joe välja. Selgitamine oli alati raskem, kui polnud lihtsat joonist ees, millele tugineda. Siis saadi tavalikselt ka paremini aru.

"Mul on paber, aga mul pole pliiatsit," ta tõmbas õpiku vahelt ühe tühja paberi ning ulatas selle noormehele. Võibolla on Josephil endale pliiats olemas.