Ilma nautimas

Kutt katsus taskuid. Nope. "Ei, ei ole. Okei, üritan selgitada. Vaata, selle siit sulu seest korrutad enne sellega läbi ja siis võtad kuubi ja kui saab, siis ruutjuure kogust jamast. Kui ei saa, siis jätad ruutjuure alla," üritas Joseph selgitaga.

"Ahso," Lauren noogutas peaga kaasa. Ta sai poolest aru ja poolest mitte. Vähemalt natukenegi sai ta aru. "Miks mul läheb sellist jama vaja?" ta pomises vaikselt ning vaatas siis enda jalgu.

"Kui sa lähed näiteks poodi ja mõtled, et hmmm, arvutaks, kui palju on leivahinna kuubi ruut, siis läheb vaja," vastas Joe kergelt naerdes. Tõesti, koolis õpetatakse asju, mida reaalselt ei pruugi vaja minna.

"Vot seda teen ma kindlalt," Lauren turtsatas naerda. "Aga aitäh, sa oled mu elupäästja, ma sain asjast natuke aru," tüdruk naeratas laialt ning ta ei suutnud ennast tagasi hoida. Ta kallistas noormeest korra ning tõmbus eemale. Ta käituski vahepeal väga imelikult.

"Oh, ega sa saad ka sellest kindlasti aasta pärast paremini aru," arvas Joe. Kallistus ei tundunud Joe´le imelik. Tavaline asi. "Mida sa edasi plaanid teha?" küsis nooruk neiu edasise päeva kohta.

"Parem oleks," ühekorra peab ta ju sellest aru saama. "Ma usun et midagi sellist, mis ei puuduta matemaatikat, aga kahjuks puuduvad mul plaanid," kuna ka trenni täna pole siis on terve päev vaba.

Joe viskas end pikali. "Siis saab lubada hetke tavasse vahtimist," pakkus Joe välja. Tänane päev oli suhteliselt ainuke, kus ta sai midagi enda jaoks teha. Polnud kooli ega tööd. Keegi sõpradest polnud ka autot parandusse toonud, mida haltuuraajast parandada.

"Muidugi," tüdruk viskas end samuti pikali ning vaatas taeva poole. Ta ei teinud seda tihti kuna kas polnud selleks aega või siis ta lihtsalt ei taibanud, et võiks vaadata ka veidi kõrgemale.

"Ja mitte ühtegi pilve, mille kuju ära arvata," lausus Joe ohkega. Pagana igav. Vaikselt hakkas üks pilv puuvõra varjust triivima nende nägemisulatusse. "Part vist," pakkus Joseph.

"Rohkem nagu krokodill," tüdruk muigas kergelt, "võibolla on part ka." Enamus ajast ei meenutanud ükski pilv tüdrukule mitte kui midagi. Need olid lihtsalt valged paksud pilved. "Ma unistasin väiksena, et ma saaks pilvede peal kõndida."

"Kes ei unistanud. Ma mõtlesin, et kui neid saaks süüa, maitseksid need nagu suhkruvatt, ainult et õhulisem," rääkis Joe enda mälestusest. "Nüüd on vist üldse madu," pakkus Joseph järgmisena välja.

"Seekord ma nõustun," Lauren jälgis hoolikalt seda pilve. "See seal on lihtsalt nagu üks pilv," ta näitas näpuga pilve poole. Veidi eemalt tulev pilv ei meenutanud talle midagi või oli lihtsalt tal nii väike fantaasiamaailm, et sellest pilvest mingit kuju leida.

"Ei ole. See on porgand, millesse on auto sisse sõitnud," vastas Joe. Ta fantaasia oli lõputu. Unenäodki olid nii absurdsed, et neist ei maksaks rääkidagi. Mees vaatas, kuidas pilv hakkas kergelt lagunema.

"Ma kadestan sind," tüdruk keeras enda pilgu nüüd Josephi poole. "On su õel ka sama elav fantaasia?" Tema peres polnud seda vist kellelgi ja seepärast puudus see ka Laurenil.

"Ma ei tea. Me pole koos eriti pilvi vahtinud. Aga noh, arvestades mis lolluseid me väiksena tegime, siis peaks jah olema," arvas Joe. "Ära kadesta, unenäod on liiga absurdsed," lisas Joseph ja naeris vaikselt.