Kuskil pisikese poe juures

Üks väsitav koolipäev selja taga, oli Annabel teel koju, kuid siis meenus talle, et koju oleks vaja võtta mõned pakid nuudleid, hapukurki ja natukene juustu. Külmkapp hakkas lihtsalt tasapisi tühjenema ja seda juba juhtuda ei tohtinud. Kaubanduskeskusesse väga minna ei viitsinud ja seega otsustas näitsik ühe pisikese nurgapoe kasuks, mis tema kodu lähedale jäi. Ostnud oma kauba ära, väljus ta poest, kuid poe libe trepp ei paistnud Annabelile halastavat - ta lendas kohe persili, poekott mõned meetrid eemal ja osa kaupa väljas, kaasa arvatud purk hapukurkidega, mis oli purunenud. "Oh, snap," pomises neidis vaikselt ja üritas end püsti ajada.

OT: Alejandroooo

Alejandrol oli täna vaba päev, mis tähendas, et ta sai üle pika aja jälle kodus logeleda. Seda võimalust ei tohtinud ju kasutamata jätta. Noormehel oli plaanis vaadata mõnda filmi, mida ta veel varem näinud polnud. Kuna aga telekat on alati parem vaadata, kui snäkk on juures, otsustas tüüp poodi minna, kuhu oli tema kodu juurest kõigest mõnisada meetrit jalutamist. Jõudnud poodi, läks Alejandro esimesena krõpsuleti juurde, kust haaras kaasa ühe megapaki sibulakrõpse. Järgmisena võttis ta kaheliitrise Coca-Cola ning paar tahvlit Snickersi šokolaadi. Tasunud oma kauba eest ning selle kilekotti ladunud, kõndis Ale oma tavapäraselt kiirel sammul väljapääsu pole, kus aga tema nina all üks neiu istmikule maandus. Üritades naeru tagasi hoida, ulatas Alejandro tüdrukule oma käe, et too püsti aidata. "Sul tuleb vist uus purk hapukurke osta," sõnas kutt täiesti tõsisel toonil, kuigi tal oli endiselt veel naljakas.

Annabelil oli samuti hetkel väga piinlik, sest oli inimesi, kes tema kukkumist nägid, kuid nagu enamus inimesi ikka, hakkasid nad pigem naerma ega vaevunudki appi tulema. Eks tuleb siis ise üritada. Kuuldes aga üht häält, milles kõlas hispaania aktsent, tõmbus Annabel näost täiesti punaseks ning üritas esialgu oma silmi peita. No ei ole võimalik lihtsalt. Ta lasi võõral end siiski püsti aidata, kuid puhkes siis täiega naerma. "Mul on nii piinlik," lausus ta, kuid suutis abivalmile noormehele juba otsa vaadata. "Ega siin vist muud tõesti üle ei jää," nõustus tüdruk. "Aga mul on midagi veel kadunud," lisas ta ning vaatas ringi. Nojah, mõni pisem kiirnuudlipakk vedeles tõesti trepi kõrval ja kott paistis rebenevat. "Mul on vist isegi ühte tervemat kotti vaja," sõnas ta oma poekotti veel hetkeks silmitsedes.

Alejandro ei olnud ebaviisakas inimene. Kui ta ikka näeb, et mõni tšikk on hätta sattunud, siis läheb appi küll. Nii ka sel korral. Kui aga too võõras tüdruk näost punakaks tõmbus, ei saanud Ale sinna midagi parata, et tema huultele kerge muie tekkis. "Võib igaühega juhtuda. Lihtsalt täna ei vedanud sinul," kostis Alejandro, olles endiselt lõbustatud. Kui neiu mainis, et tal on miski kadunud, astus Alejandro tšikist paari sammu võrra kaugemale ning hakkas neid asju maast üles korjama, mis polnud kukkumise tagajärjel kannatada saanud. "Ma võin sulle uue koti tuua, kui sa oodata viitsid," pakkus noormees. Ega temal kuhugi kiiret polnud.

Annabel korjas samuti neid väheseid maha kukkunud asju üles ning vaatas siis võõra pruunidesse silmadesse. "Ma olen sulle nii tänulik," lausus neiu siiralt. "Ma ei teadnudki, et nii abivalmeid ja toredaid inimesi veel olemas on. Saaks ma su nime teada, võin teinekord sullegi teene teha." Igaüks just ei paku end heast südamest appi, ikka on enamik sellised, kes niisama naerdes või täiesti ükskõiksel ilmel mööda jalutavad. Noormehe ettepaneku peale hakkas Annabel naerma. "Oh, mis sa nüüd," lausus tüdruk. "See ei olnud ju sinu süü, et minuga täna nii juhtus."

"Mida seal ikka tänada. See on nii väike asi," arvas Alejandro. Päästnuks ta kellegi elu, oleks juba teine asi, kuid midagi sellist pole temaga veel juhtunud. "Neid on tegelikult kõikjal meie ümber, kuid selleks on tarvis õnnelikku juhust, et neid kohata," rääkis tüüp, kerge naeratus näol. "Alejandro," ütles kutt neidisele ka enda nime. "Ja sina?" küsis ta kohe vastu. Kõigest paar minutikest ja juba uus tuttav tekkinud. Kusjuures veel äärmiselt kena ka. Alati niimoodi ei vea. "Ega ka mitte sinu süü. Mulle poleks see mingi probleem uuesti poets läbi käia, kui me nagunii siinsamas oleme," sõnas Ale. Jõuab ta neid filme natuke hiljem ka vaadata.

Alejandro sõnade peale Annabel naeris. Ikkagi paistis tore noormees olevat, tahaks teda rohkem tundma õppida. "Nii positiivne kohe," muigas tüdruk. Hispaania aktsendi järgi võis juba aimata, et see noormees on kuskilt päikeselisest riigist. Jah, päikeseline poiss päikeselisest riigist, nii ongi."Annabel," ütles näitsik naeratades ka enda nime. Ta oligi õigesti arvanud, tõeline päikesepoiss. "Meeldiv sinuga tutvuda," sõnas tüdruk viisakalt. "Sa vaevalt tunned mind ja raiskad raha juba selle peale, et mulle kilekott osta?" turtsatas Annabel. On ikka mees, olgugi et see on nii väike raha, mis kilekoti eest küsitakse.

"Jah. Ma mõtlengi positiivselt suurema osa oma elust," nõustus Alejandro neidise sõnadega. Kõike maha tehes ja vingudes just eriti kaugele ei jõua. "Meeldiv ka sinuga tutvuda, Annabel," lausus Ale naeratades. Seda juhtus ikka üliharva, et ta viisakuse koju unustas. Eriti veel siis, kui ta rääkis mõne Annabeli-suguse tšikiga, kes lisaks kenale välimusele tundus olevat ka mõnusa iseloomuga. "Häh, mõned sendid ju. Ära sa mitte mõtlegi, et ma lasen sul neid asju süles tassida," teatas Alejandro. "Kas lähme?" esitas ta seejärel neidisele küsimuse, jätmata tähelepanuta mõned uudishimulikud pilgud, mis neid saatsid.

"Õpeta mulle ka seda, ma vahepeal kipun positiivset mõtlemist unustama," lausus Annabel. Mitte, et praegu millegi üle kurta oleks, just vastupidi - kõik oli nii hästi kui olla sai. Teatris oli mõnus töötada ja koolis läheb ka hästi, pingega on tüdruk senini hästi toime tulnud. Pole märkigi stressist. Alejandro sõnade peale hingas näitsik sügavalt välja. "Olgu siis, teeme nii, nagu sina tahad," nõustus ta viimaks ning astus poeuksest sisse. Muidugi, uued kurgid tuleb ju ka osta, aga need ostab Annabel oma raha eest. "Tead, mind huvitab, kust sa pärit oled," lausus näitsik nagu muuseas. "Juba sinu aktsent, kusjuures mulle meeldib see...aga sa tundud ka nii päikeseline."

"Ma pole kindel, kas seda ongi üldse võimalik õppida. Vähemalt mina küll ei ole. See tuleb iseenesest," seletas Alejandro. Ega ta päris iga päev just naeratava näoga ringi ei käinud, sest vahel tuli ikka probleeme ette, millest polnud võimalik mööda vaadata. Kui Annabel nõustus temaga koos uuesti poodi minema, ilmus Alejandro huultele korraks talle endalegi teadmata põhjusel lõbustatud muie. Küsimust oma päritolu kohta oligi noormees juba oodanud, kuna seda uuriti tema käest tihti. "Ma sündisin Mehhikos, aga olen juba aastaid koos perega Tree Hillis elanud," vastas ta neidise küsimusele. "Aitäh," sõnas Alejandro tüdruku komplimendi peale. "Tree Hill vajabki rohkem päikest. Ja selleks mina siin olengi," lisas ta.

"Ma loodan, et suudad oma positiivsusega nakatada siis ka inimesi enda ümber," lausus Annabel. Kaasa arvatud tüdrukut ennast, kuigi see noormehe positiivsus meeldiski neiule väga. Noored läksid poodi ning Annabel sammus koos Alejandroga hoidiste leti juurde, et endale uus kurgipurk võtta. "Päris huvitav," lausus Annabel."Miks sa Mehhikost ära tulid?" uuris ta. Tegelikult oligi hea, et Tree Hillis ka natuke teisest rahvusest inimesi liigub. "Oh jah, sa oled tõesti päikesepoiss," nentis Annabel, käes kurgipurk, ja liikus koos Alejandroga kassa juurde. "Elad sa muidu siin lähedal?" küsis näitsik. Võiks ju koos siis koju minna või midagi, see Alejandro oli üks meeldiv noormees.

"Kuidas kunagi. Mõnikord õnnestub väga hästi, teine kord jälle mitte. Kõik oleneb inimestest," sõnas Alejandro. Kui aga vähegi võimalik, üritas Alejandro kasutada oma päikesepoisilikku olekut, et teiste tuju rõõmsamaks muuta. "Perekondlikud põhjused," vastas Ale lühidalt. Ega talle ei meeldinudki eriti sel teemal rääkida. Kui Annabel teda päiksepoisiks nimetas, tõi Alejandro kuuldavale väikese naerupahvaku, kuid ometi oli ta neidise sõnadest meelitatud. Samas oli noormees seda sõna ennegi kuulnud - justkui nagu teine hüüdnimi tema puhul. "Jah, see on mu kodule lähim pood. Kõigest mõnisada meetrit jalutamist," vastas Ale, võttes samal ajal ühe kollast värvi kilekoti kätte, mille ta oli enne lubanud neidisele muretseda.

"Minu puhul paistab toimivat, kuna ma tunnen, kuidas mu tuju tõuseb," turtsatas Annabel. Tegelikult tundis tüdruk end üldse selle noormehe seltskonnas kuidagi hästi, olgugi et nad alles kohtusid. Noormehe vastuse peale noogutas neiu ainult pead ja maksis oma hapukurkide eest, jalutades seejärel kassa teise otsa, et ka Alejandrot järgi oodata. "Ma elan ka siinsamas lähedal," lausus Annabel. Võib-olla viitsib Alejandro tüdrukut natuke saata?

"Siis on ju kõik hästi. Mina saan rahul olla enda ülesande edukas sooritamises ning sina oma hea tuju üle," rääkis Alejandro lõbusal toonil. Tal oli täna erakordselt hea päev olnud, sest vaatamata positiivsusele ei säranud ta üldsegi mitte iga päev niimoodi nagu täna. Kui nad mõlemad kassa juurest lahkusid, ulatas Alejandro neidisele kilekoti. "Veider, et ma sind varem märganud pole," jäi noormees mõtisklema. Tree Hill ei olnud ju nii suur ja tavaliselt oli kutt üsna tähelepanelik. Mingil põhjusel ei uskunud ka, et Annabel oleks alles hiljuti siia elama asunud. Aga mine sa tea.

Annabel hakkas Alejandro sõnade peale naerma. "Nii et seda sa kaval poiss siis üritasidki," lausus neiu muige saatel. Nii veider, kui see ka ei tundunud, tundis Annabel, nagu ta tunneks seda noormeest juba aastaid. Keemia? "Nüüd siis märkasid," lausus Annabel poest väljudes. "Kunagi ei saa olla liiga vara või liiga hilja."