Kuskil pisikese poe juures

"Ma ei ütleks, et ma olen kaval, aga kes teab... äkki ongi sul õigus," kehitas Alejandro õlgu. Ka Alejandrole tundus, nagu oleksid nad Annabeliga juba palju pikemat aega tuttavad, samas oli aga kindel, et nad kohtusid täna esimest korda. Võib-olla olid nad teineteisest tänaval või mõnes kaubanduskeskuses mööda jalutanud, kuid otseselt silma polnud Ale sellele tüdrukule kordagi vaatama juhtunud - enne tänast muidugi. "Sul on õigus. Parem hilja kui mitte kunagi," lausus noormees naeratades.

"Ma ei anna pead, et mul õigus on," naeris Annabel. "Aga sa ei viitsi minu juurest läbi tulla?" uuris tüdruk. Ta ei saanud noormeest tema abivalmiduse eest õietigi tänada ja Annabel tahtis teda ka rohkem tundma õppida.

Alejandro vaid muigas neidise sõnade peale ja kõndis edasi, oodates Annabeli endale järgnema. Kuulnud küsimust, kergitas Ale kavalalt kulmu. Kusjuures polnud ta midagi sellist üldse oodanudki. Tavaliselt juhtus seda harva, et mõni värske tuttav ta kohe enda juurde kutsus, kuid pakkumine iseenesest oli huvitav. "Võin küll tulla," ei näinud Alejandro selles mingit probleemi. Kui ikka kutsuti, siis oleks ebaviisakas eitavalt vastata. Pealegi meeldis talle tüdruku seltskond ja miks mitte teda paremini tundma õppida.

Annabel järgnes Alejandrole ning viis oma selged sinised noormehele. Noormehe kulmukergitus pani tüdruku õrnalt muigama. See oli kuidagi omamoodi naljakas ja neiu mõtted läksid hetkeks teadagi kuhu. "Siis me võimegi kohe minna," arvas Annabel. "Ja ma ei tea...kurki ma vist ei paku sulle, aga mul on küpsiseid." That's right - come to the dark side, we have cookies. Seems legit. Samuti meeldis Annabelile Alejandro seltskond ja noormehe nakkav positiivsus. Tundus, nagu oleks päike inimese kuju võtnud.

Neidise muige peale turtsatas Alejandro korraks naerma, aga ei öelnud midagi. Ta isegi ei teadnud, mis tüdruku naerma ajas. "Jah, lähme," nõustus kutt. Kurgijutu peale oli nüüd Alejandro kord naerma hakata. Hapukurgid viina kõrval olid ju päris head, aga vaevalt nad seal viina jooma hakkaksid. "Mul poleks ka kurkide vastu midagi, aga küpsised kõlavad hästi," lausus Alejandro muiates. Oli temalgi tore ning kojuminek polnud veel mõtteski. Ega keegi teda seal praegusel hetkel väga ei oota ka.

Kas viin ja hapukurgid pole mitte venelaste toit? Siin on meil tegu ju ühe õige kuuma ja päikeselise noore mehhiklasega. Nüüd nakatas selle päikesepoisi naer ka Annabeli ja nad lihtsalt irvitasid mõnda aega kahekesi, kui Annabeli kodu poole jalutasid. Jah, las kurgid jäävad salatisse või pitsa peale ikka. "Eks ma siis vaatan, mis ma sulle küpsiste kõrvale juua pakun," lausus Annabel. "Muidu oli mul plaanis täna ka pannkooke küpsetada." Siis on eriti mõnus, kui kutt saab sooja pannilt tulnud kooki või aitab neid ise ka küpsetada.

"Mida iganes heaks arvad. Kui see just midagi väga ekstreemset ei ole, nagu näiteks pesuvahend või muu taoline, siis peaksin hakkama saama," arvas Alejandro. Ega ta ei uskunudki, et Annabel mingi hullumeelse joogiideega lagedale peaks tulema. "Pannkoogid on head. Pealegi pole ma neid ammu söönud," teatas Alejandro. Eks vahel sai ikka neid tehtud, kuid mitte viimasel ajal. Eriti head olid need aga maasikamoosiga - viis keele alla. Ja abivalmis, nagu Alejandro oli, kavatses temagi selle magustoidu valmimisele oma panuse anda.

"Tahaks näha, kuidas su suu sellest vahutama hakkab," mängis Annabel Alejandro naljale kaasa. Muidugi ei annaks ta ju noormehel pesuvahendit juua. Kust ta üldse sellise mõtte peale? Piima peaks samas olema ka ning küpsised, pannkoogid ja piim ei saa ju kuidagi halvasti kõlada? "Siis pannkoogid it is," lausus neiu rõõmsalt, kui tema maja juba eemalt paistis. Enam pole palju kõndida jäänud.

"Nagu oleks mul epilepsiahoog. Võiks ju päris huvitav välja näha - hakata tõmblema ja suust vahtu välja ajama," lausus Alejandro turtsatuse saatel. Tegelikult polnud seal muidugi midagi naljakat, kui mõelda neile inimestele, kes sellise haiguse all kannatama peavad. "Ma hoiataks sind veel ette, et pole just teab kui hea kokk. Pannkookidega saaks küll hakkama, aga sel juhul ei tohi minu tähelepanu kõrvale juhtida. Ma usun, et sulle see väga ei meeldiks, kui ühel hetkel terve köök kärsahaisu täis on," rääkis Ale igaks juhuks, et Annabel tal ikka silma peal hoiaks. Kunagi saa sada protsenti kindel olla, et midagi ei juhtu...

"Vähemalt pole marutõbine," muigas Annabel, kui jälle näost tõsisemaks muutus ning Alejandrot vaatas. "Kuule, ära tee epilepsiahaigete üle selliseid nalju," manitses tüdruk noormeest, kuid puhkes siis jällegi naerma. Kuradi naljakas mees oli ikka. "Noh, peaasi, et sa mu maja põlema ei pane," turtsatas tüdruk selle pannkookide kärsatamise jutu peale ning kõndis koos Alejandroga majani, mille väravad ta lahti tegi ja siis taskust võtme otsis, et uks lukust lahti keerata.

"Marutõbi ei tuleks kasuks jah," nentis Alejandro. Neidise manitsevate sõnade peale tegi ka Alejandro jälle tõsisema näo pähe, aga seda ilmet ta kaua hoida ei jõudnud, sest Annabel hakkas uuesti naerma. Alejandro ei suutnud olla tõsine, kui keegi tema lähedal naeris. Mitte et see just alati oleks kehtinud, aga praeguses olukorras küll. "Ma eeldan, et sul ikka tulekustuti on," jätkas Ale selle kärsatamisteemaga. Nii hulluks muidugi olukord vaevalt muutub, kuid Alejandrole meeldis liialdada. Kui nad lõpuks ukse juurde jõudsid, jäi mees seisma ning ootas, kuni Annabel ukse lukust lahti keerab.

"Kuule jah, ma ilmselt jookseks su eest ära, kui sa oleksid agressiivne ning täiesti arust ära ja su suust lisaks sellele veel vahtu tuleks. Või noh, ma ei tea, kuidas inimestel see marutõbi on, aga marutõbise loomaga kokku puutuda igatahes ei tahaks," naeris Annabel. Temagi ei suutnud Alejandro läheduses kuidagi tõsiseks jääda, sest poiss lihtsalt ajas kogu aeg naerma. On mehhiklastel tõesti nii hea huumorisoon? "Kuule, ma tulekustutit pannile just ei laseks, aga ma olen kuulnud, et tekist on ka palju abi tule lämmatamisel," sõnas Annabel Alejandrole vastu ning keeras ukse lahti. "Aga tunne end kui kodus," lausus neiu ning jättis Alejandrole ukse lahti, kui tüdruk ise juba majja sisse läks.

"Leidsime ka alles teema, millest rääkida," lausus Alejandro muiates. Ta suutis seda kõike oma peas vägagi elavalt ette kujutada, kuid ega see just eriti ilus vaatepilt ei oleks. Mis puutub Alejandro huumorisoonde, siis selle on ta ilmselt kuidagi geenidega kaasa saanud, kuna juba väikese poisina sai temaga igasugust nalja - kõikvõimalikud humoorikad ütlemised ja muidu koomiline käitumine. "Kes ütles, et ainult pann põlema läheks? Minu puhul ei oleks ka selles midagi imelikku, kui kogu köök nagu säraküünal põlema süttiks," lõõpis Ale. Sel juhul jääks ühest tekist ilmselt väheks. Kui tüdruk ukse lahti tegi, sisenes Ale tema järel majja. Vaadanud natuke ringi, leidis mees koridoris koha, kuhu ta sai jätta enda üleriided ning jalanõud.

"Huvitav jutt tõesti," muigas Annabel. Ta polnud kedagi nii naljakat veel kohanudki ja olles kohtunud Alejandroga, arvas tüdruk, et pigem ongi inimesed liiga tõsised...kaasa arvatud tema ise. Muidugi olenes tüdruku käitumine ka inimestest, kellega ta koos on. Alejandroga ta lihtsalt suutis kuidagi vabamalt võtta ja natuke lõbusam ka olla. "Kuule, ära hirmuta mind, sest vastasel juhul pean ma su siit ära saatma. Minu maja tuleohutuse huvides," lausus neiu veidi tõsisemal häälel, sinised silmad Alejandrol. Siis aga võttis Annabel ka ise oma üleriided ning jalanõud ära ja suundus seejärel kööki, heites hetkeks veel oma külalisele pilgu, et mees järgneks.

Alejandro oli väga harva tõsine. Seda juhtus ainult siis, kui tal oli miskit väga viltu läinud. Suurema osa ajast suutis kutt siiski positiivsuse säilitada ning seda ka teistele üle kanda - temale omane anne. Ja eks olnud kindlasti teatud roll ka latiinole omasel temperamendil. "Olgu, ma tõesti parem lõpetan. Ei ole tõepoolest hea mõte kurja välja kutsuda," nõustus Alejandro. Kui mees oli omadega valmis saanud, läks ta Annabeliga kööki kaasa. "Niisiis, millest me alustame?" ei hakanudki noormees oma innukust varjama. Tema oli kohe praegu juba valmis.