Oopsie-daisy

Sest tal hakkas Kennedyst kahju ja tal on vaja käituda nagu tõprast suur vend, kellel juhtumisi raha üle. Selle ütlemise asemel aga kehitas Castiel õlgu, muie näol. "Kui teaksin, ütleksin sullegi," lausus ta neiu kõrval lonkides, kenasti märganud selle liigutust. "Ah, tean küll. Ikka sellepärast, et olla kindel, et sa enne kojujõudmist veel rohkem kriime ei saaks," püüdis ta nalja teha. Haa haa. Nagu oleks Kennedy selle marrastuse kukkumise tagajärjel saanud, mitte kliendile ette jäänud.

"Hah, nagu ma oleks mingi ilge koba," lausus neiu turtsatusega. Kurat, nägu tegi naerdes haiget. Kennedy tõmbas käega läbi juuste, mis tükkisid näole, oli vaja jälle millagi sõbranna juures käia, kes oli väga hea juuksur. "Kas su noorem vend käib Tree Hilli koolis?" küsis neiu kahtlevalt üle. Ta arvas küll, et noormehel oli vend, kes pidi sel aastal lõpetama. Või siis järgmisel. Lähiajal.

"Kes teab, ehk oledki," mainis Castiel lõbustatud häälel. Küsimuse peale ta noogutas. "Jah, käib küll. Ta on Senior," vastas mees. Ehk teab Oscar Kennedyt rohkem kui ta ise... Mitte et vennal oleks talle rohkem ja väärtuslikumat informatsiooni anda kui neiu juba andnud oli. "Mis siis?" uuris Cas Kay'd jälgides, püüdes samal ajal ka teed jälgida, et ta ninali ei käiks - vahel õnnestus, praegu pole vaja.

Kay ei vastanud midagi, üldjuhul ei olnud. "Midagi ei ole, lihtsalt küsisin," kehitas tüdruk õlgu. Ta jõudis kortermaja suure ukse ette. "Dang it, nüüd sa tead, kus ma elan," ütles Kennedy muigega. Korterinumbrit ikka ei teadnud ja hoone oli päris kõrge. Kõiki kortereid ikka Castiel läbi ei käi. "Aga igatahes, head õhtut, sa nuhk," lausus Kennedy kerge naeratusega.

Kui nad kõrge kortermaja poole kõndisid, ajas Castiel pea kuklasse ja vaatas üles. Meenutas tema ühikat, kus ta oli elanud... vot, seal, viiendal korrusel. Olid vast mälestused, viskasid aknast veepomme alla ja käitusid üleüldse nagu kari viieaastasi. "Ära muretse, sinu ukse taha kollitama ma ei tule," lubas mees lustlikult. Ta ei teagi, missugune neist kümnetest korteritest Kennedy oma on, ja ausalt öeldes polnud see absoluutselt oluline. "Pane trepikojas tuli põlema, muidu käid ninali," lisas Cas veel, enne kui neiule viipas, pöördus ja rahulolevalt eemale kõndis. Tema jaoks oli see seik küll positiivselt lõppenud.

"Ei tulegi," kinnitas Kat. "For your information, siin ei ole trepikojas tuld," mainis neiu muigega ja astus kortermaja trepikotta, et sealt ronida kõrgele üles. Lifti ka polnud, mis teha. Kennedy oli millegipärast kindel, et Castieliga on saladus kindlalt luku taha, noormees paistis üsna usaldusväärne olevat.
OT:Lõpp