Oopsie-daisy

"Sellepärast ongi politseinikel koerad," muigas tüdruk. "Kuidas ma saan? Siin ei leia nii tasuvat tööd. Usu mind!" rääkis Kay, olles jällegi pisut ärritatud. Ta ei saanud mõne teise tööga elada korteris, osta endale riideid ja toitu, omada sülearvutit ja lubada endale aeg-ajalt mõne õhtu sõbrannadega väljas. Ta ei tahtnud elada nagu mõni kirikurott. "Nõukogude spioon my ass," lisas ta mõru naeratusega. "Oled jah üks vähestest. Ma ei taha, et kõik teaksid mu taustast," ütles neiu ja sai aru, kui vastuoluline ta jutt oli. Nojah.

Teda kohe ei taheta kuulda võtta, no anna olla. Okei, ta pole jah eriline musternäidis, kuna ise üldse tööl ei käi, aga tal oli tutvusi, millest kasu võiks olla... kui tema abi vastu võetaks. "Ütle mulle," jätkas Castiel oma usutlemist, tahtmata neidu veel rahule jätta, "kas sa saad sellest mingi rahulduse, et niimoodi toimid? Just see saladuse hoidmise osa. Mina muud seletust ei leia, nii ennastkahjustavalt toimimisel ei saa muud seletust olla." See polnud naljakana mõeldud, aga kui neiu siiralt naerma hakkaks, oleks kergendus. Vaevalt nüüd see imeasi juhtub, aga lootus on lollide lohutus.

"Mida kuradit sa ajad?" ei saanud tüdruk enam mitte midagi aru. "Asi on väga lihtne, mu vanemad on sitapead, seetõttu ei saa ma kodus elada ja pean ise hakkama saama. Mu vend on ka sitapea, kes kadus juba ammu pildilt ning mis mul üle jääb! Ma pean seal töötama, et saada elatud, usu mind, siin pole minuealisele teist töökohta, mille kõrvalt ma saaksin ka koolis käia. Saladuse hoidmine on üks osa," seletas neiu ärritunult. Kennedy ei saanud aru, mis jäi poisile segaseks.

"Olgu, ma saan aru, et sa oled mingi tsun tsun, kes jumala eest teiste abi vastu ei võta ja tough shit olla püüab," võttis Castiel oma jutus kasutusele pisut ägedamad sõnad, jättes hääletooni siiski endiseks, "aga kui sulle pakutakse võimalust oma olukorda parandada, siis miks sa selle tagasi lükkad, laskmata abipakkujal end enne tõestada?" Jah, ta oli endiselt pealetükkiv, jah, ta käitus nagu riist, keda oli põhjust vihata. Ta teadis seda suurepäraselt. Samas teadis ta ka seda, et kahe traaditõmbe kaugusel oleks Kennedyle vägagi viisakas töökoht, sest ta suhtles siiski inimestega ja ei hoidnud nende ees saladusi, mis talle vee peale tõmmata võiksid.

"Ma ei ürita," ajas Kennedy tagasi. Ta sai ise hakkama ja iseseisvus oli pagana hea asi. Kay otsustas kõik üksi ning keegi ei kamandanud teda. "Okei, mister Knowitall, ütle, mis kohal ma teenin sama ajaga sama palju? Kui sul töökohti varrukast võtta on, siis ma tahaks tõesti su pakkumist kuulda," lausus Kay irooniaga. Ta hakkas korterile lähemale jõudma. Neiu lootis, et poiss jätab üritamise ja läheb tagasi koju enda luksusliku elu juurde.

Sama hästi võiks Kennedy loota, et päike tõuseb järgmisel hommikul läänest. "Aga palun," lausus Castiel, "mu emal on täiesti juhuslikult üks tuttav arst, kes täiesti juhuslikult resideerub siinsamas Tree Hillis ja kes täiesti juhuslikult juhib siit uuringut, mis eeldab selle osalistelt lisaks meditsiinilistele teadmistele ka täiesti tavalist kontoritööd, näiteks haiguslugude kokkupanekut, ja kes täiesti juhuslikult otsib kvalifikatsioonita inimest, kes teeks seda tööd arstide eest, kes saaksid oma energia ja aja suunata asjadele, mis eeldavad kvalifikatsiooni. Miks muidu seda tööd mulle pakuti." Kindlasti oleks ema tuttav nõus neiu tööle võtma, kuna töötajat oli vaja.

Kay kuulas noormeest. "Kas sa ikka tead, palju ma õhtuga teenin? Ma ei usu, et kontorirott saaks nii palju. Kaua see uuring üldse kestab? Mul on veel palju aega lõpetamiseni," lausus Kennedy rahunenud tooniga. Ta oli kindel, et seal saab ehk poole ta praegusest palgast. Pealegi sai neiu vastavalt ajale klubis juurde teenida, olles baaridaami rollis. Kennedy ei uskunud noormehe juttu, seal pidi mingisugune 'aga' olema.

Castiel turtsatas neiu jutu peale. "Sa ikka tead, kuidas meditsiinitöötajatele makstakse? Millised rahad meditsiinis liiguvad?" küsis ta. "Sa teeniksid "kontorirotina" sama palju kui ülejäänud töötajad," sest temale oli pakutud selliseid summasid, et ta ei oskaks sellistest unistadagi, "aga sinu töö oleks igasugustele mökudele jõukohane. Ja uuring kestab maini, aga sealt tuleb järgmine uuring, kus sul oleks jälle võimalik tööd saada." Hetke mõelnud, lisas mees: "Kas ma mainisin väga paindlikku töögraafikut?" No kui see neidu aru pähe võtma ei pane, siis on ta inimesena ebaõnnestunud ja võib koju Jenga torni ehitama minna.

"Tean, aga kontorirottidele?" kahtles neiu. Kuulnud seda, et töö on mökudele jõukohale, virutas Kay vastu poisi õlga. "Ma veel teen sulle mökut," turtsatas neiu. "Miks sa ise seda vastu ei võtnud, kui koht on hea palga ja paindliku graafikuga?" uuris neiu. Asi võttis jumet. Idee ahvatles tüdrukut. Siiski olid tal mõned kõhklused, mida ta ei avaldanud.

Kusjuures, see oli tõesti hea küsimus, miks ta töökohta vastu ei võtnud. Vähemalt sai neiult mingi reaktsiooni, mis polnud üdini "piss off, creeper, or I'll kick you in the nuts". "Eks ma olen üks neist, kelle vanemad sponsoreerivad iga nende liigutust," tsiteeris Castiel neidu ajast, mil nad stripiklubis kokku olid sattunud, "ja pidasin paremaks jätkata elu lillekesena rohus, selle asemel et ise midagi teha." Ja ta tahtis oma puhkamised ja jobutamised enne uut akadeemilist aastat ära jobutada, et sama nali ei korduks, sest tal oli oma õpingutega tõsi taga. Selle võrra oli piigal nüüd võimalus, mida tema polnud ära võtnud, nii et ema Teresa oli ta tõesti - enda teadmata.

"Lucky bastard," ohkas neiu. Ta arvas, et need noored olid õnnelikud, kes ei pidanud muud tegema, kui kulutama vanemate raha. Samas ei olnud nad nii iseseisvad. "Ma mõtlen selle peale," lubas Kay. Palju tal üldse aega oli? Ei tea. "Sa oled Castiel, eks?" küsis Kennedy üle. Nad ei kohtunud ju nii, et surusid kätt ja olid ilmatuma viisakad.

Lucky tõesti, kui isa pidevalt mõista annab, kuidas talle tema pojakese siinviibimine ei meeldi - teisest, ebaõnnestunud pojakesest pole mõtet rääkidagi. Noh, tema pakkumine tundub neiule meeldivat, nii et ühe punkti saab ta kirja küll. "Jah, olen," vastas Cas kergelt noogutades. "Kui sa ehk ütleksid mulle oma nime," vihjas ta kerge muige saatel. Ta võis ju olla neiuga samas koolis käinud, aga kõigi rebaste nimesid ei saanud ta ka aasta lõpuks teada, pealegi ei jäänud need talle eriti meelde.

Eks kõigil on oma pagas, mida kaasas kanda, Kay oli siiski kindel, et rikkuritel oli see väiksem ja tähtsusetum kui Kayl ja teistel temasugustel. "Kennedy, sõpradele Kay," ütles neiu. "Aga kui nüüd peaks midagi seoses minu nimega GC-s ilmuma...Sa oled surnud," lubas tüdruk muigega. "Kuule, ma hakkan vaikselt juba koju jõudma, tahad edasi saata ja tüüdata või keerad ka äkki otsa ringi ja põrutad Eastside'i tagasi?" küsis Kennedy.

Kuni need rikkurid midagi korraldavad, mis Gossip Cornerisse jõuab ja nende koduse elu pea peale pöörab. Ja nagu tellitult mainis Kennedy GC-d. Sellel tõpral, kes seda veergu ülal pidas, tundusid silmad ja kõrvad ja lutikad absoluutselt igal pool olevat, kui see kõige salajasemad asjad kätte sai ning kogu maailmale lugemiseks üles pani. Seda ei hakanud Castiel siiski valjult välja ütlema. Kui aga neidis talle ühel ilusal päeval noaga kallale peaks tulema, teab ta GC-d lugeda. "Ei noh," vastas mees muiates, "kuna ma juba nii kaugele tulnud olen, eks saadan su kenasti ukseni ja tüütan sind nii kaua kui vähegi võimalik." Neiu paistis paremas tujus olevat, nii et ta sai veel kord enda õnne proovile panna.

Kennedy ei saanud aru, kuidas GC teadis kõigest. See oli lihtsalt haige. Oleks teadnud, kes too tüüp on, oleks saanud teha omakohut. That page was too fucking weird! Kay pööritas muigega silmi. "Tead, ma ei saa aru, miks sa viitsid enda aega minu peale kulutada," teatas tüdruk. Ta katsus siiani valusat põske ja tahtis kodus juua likööriga teed ning kobida magama. Hommikul oli vaja paks kiht krohvi näkku lüüa, et see asi ära katta.