Oopsie-daisy

OT: kinni

Kena õhtupoolik oli, isegi märtsi kohta, kui Castiel mööda Westside'i jalutas, silmitsedes maju. Ta oli Oscari poolt tulnud ning hetkel polnud kuhugi kiiret, mistõttu ta võttis endale aja, et niisama ringi vahtida ja ideid koguda - sisseastumiseks pidi ta esitama portfoolio ja ta ei tahtnud selle aasta oma enam kasutada. Kahju, et tal ainult pliiatsit ja mingit paberitükki kaasas polnud... Vähemalt on kant rahulik, mõtles mees, kui mööda tänavat kõndis ning ümber nurga pööras.

Kay läks kohe peale kooli klubisse, et seista mõned tunnid leti taga ja seejärel tantsida mingisugustele turistidele. Siiski lõppes tüdruku õhtu varakult ning nüüd kõndis ta pisut ärritunult koju, katsudes aeg-ajalt paremat põsesarna, mis tulitas siiani. Tüdruk tõmbas enda mantlit koomale ning pööras ümber nurga ja põrkas kellelegi otsa. "Vabandust," sõnas Kay ja viis nüüd silmad üles. "Jälle sina," lausus neiu pisut etteheitvalt. Kennedy nägi noormeest linna peal justkui kiuste üsna tihti ja ta kartis pidevalt, et midagi läheb nihu. Kutt joob end täis ja räägib või...Või midagi veel hullemat.

Rahulik kant. Keegi jooksis talle otsa ja Castiel peatus, et vaadata, kes see on. Muidugi, selle brüneti tunneks ta nüüd kohe igal pool ära. "Tere sullegi," sõnas mees kergelt muiates, kui neidu silmitses. Pärast seda vahejuhtumit stripiklubis oli ta hakanud piigat üha rohkem siin ja seal silmama, nii et hakka või arvama, et tüdruk jälitab teda, kuigi temakesel selleks vast head põhjust pole. Siis vidutas Cas silmi. "Mis sinuga juhtus?" küsis ta, kui käe sirutas, neiu lõuast võttis ja temakese pead pisut kallutas, et ilmselgelt marraskil põsk valguse käes paremini näha oleks.

Tüdruk vaatas noormehe muiet ning kui ta tuju poleks nii halb olnud, oleks ka Kay ilmselt naeratanud. Küsimuse peale ei tahtnud Kennedy midagi vastata ja siis muutus poiss juba nii julgeks, et liigutas õrnalt Kay nägu. Kennedy astus sammu tagasi, vabanedes mehe haardest. Tüdruku pupillid olid üsna suured nii pimedusest kui ka väikesest kogusest hirmust. "Midagi ei juhtunud, tavaline tööpäev," vastas neiu lõpuks kibedalt. Ta sikutas mantli kraed üles, et see kataks ka ta nägu.

Castieli ei üllatanud neiu reaktsioon. Arusaadav, kui mingisugune tüüp, keda sa paar korda näinud oled ja kes su saladust teab, sulle veel käed (või käe) külge paneb, teed sa kõik, et kontakt lõhkuda, sest kurat teab, mida see tüüp mõelda võib. Eks ta oli ise sellistes asjades natuke liiga julge. "Tavaline tööpäev?" kordas mees kulme kergitades. "Sinu tavaline tööpäev näeb ette marrastusi ja jumal teab missuguseid vigastusi veel?" Isegi ehitusel oleva arhitekti töö pole nii ohtlik, nagu neiu jutu järgi tundus, ja otse loomulikult ei uskunud Cas, et see "tavaline tööpäev" ka päriselt selline oli. "Anna andeks, aga see ei ole enam normaalne," sõnas mees pead raputades. Mitte et oleks tema asi tüdruku pärast muretseda.

Kayl olid suured probleemid üldse sõprade tekitamisega ja nende usaldamisega. Õnneks olid tal koolis paar väga head sõpra-sõbrannat, kellele ta rääkis peaaegu kõigest. Neid võis ta usaldada, aga ametist ei rääkinud siiski. "Tavaline tööpäev jah," kordas tüdruk üle. "Too koht ei olegi normaalne ja kliendid ei ole ka tavaliselt kõige normaalsemad. Aga noh, katus on pea kohal ja toit laual. Ei kurda," lausus Kennedy. "Kas sa laseksid mind nüüd mööda?" küsis Kay. Ta tundis end ebamugavalt, seistes seal poisi ees.

Vot miks ta tüdruku pärast muretseb - see meenutab talle korraga Oscarit ja Ameliat, tema aga on tõeline suur vend, kes hoolitseb hädasolijate eest nii kuis vähegi võimalik. Natuke kahju oli ikkagi. See olukord, mis neiul käsil, oli üks suur anti-normaalne. "Mida su vanemad teevad, et sa niimoodi elama pead?" küsis Castiel, teades suurepäraselt, et tegemist on isikliku küsimusega ja piiga võib igal moel reageerida - näiteks talle kõrvakiilu anda. Kui ta ulatab muidugi.

Tüdruk kissitas silmi. "Tahad teada mis nad teevad? Praegu on vist kuskil Texases. Ma ei ole neid ammu näinud, ei taha ka. Haledad inimhakatised," rääkis neiu ning möödus poisist ja hakkas kõndima enda korteri poole, mis oli nädalakese tühi, kuna korterikaaslased läksid kellegi tuttava juurde nädalaks ajaks puhkama. Noh, tegelikult oli see ilmselt vesipiibu suitsetamise ja pidutsemise nädal.

Oota, ausalt? Castiel pöördus automaatselt, kui neiu temast möödus, ja, teinud paar pikemat sammu, oli taas neidise kõrval. Ta on tüütu putukas, aga ta oli nüüd juba õige pisut mures. Tähendab, sellel alaealisel tüdrukul oli töökoht stripiklubis, kus ta ilmselgelt oma vanust muuks valetas, seades end ja oma töökohta ohtu. Tal pole vanemaid, kes tema eest hoolt kannaksid ja teda moraalselt õigele teele juhataksid. Arvata on, et tal pole eriti kedagi, sest sellisest tööotsast ei saa ju igaühele rääkida, pealegi kui ta end ise ülal peab... Karta on, et tal tekkis kole tahtmine tüdruk oma tiiva alla võtta. "Kas sul pole siis ühtegi tädi või onu või mõnda muud sugulast, kes sulle näiteks raha saata saaks?" päris mees, kavatsemata sellest teemast veel niipea lahti lasta.

Tüdruk kõndis üsna kiirel sammul, kuna tal oli jahe ja koduni oli veel päris palju maad jäänud. "Vanem vend, aga too tõmbas ammu siit urkast minema. Ma ei tea, kus ta on. Miks see sind üldse huvitab?" päris Kay, saamata aru võhivõõra huvist ta vastu. "Elu ongi selline," lisas Kennedy vaiksemalt. Neiu pani käe vastu tulitavat põsesarna, jääkülmad sõrmed aitasid hetkeks valu vastu. Siiski teadis Kay, et ta sööb sisse mõned valuvaigistid ja üritab magada järgmise päeva lõunani.

Ah et vanem vend... "Mul on natuke raske leppida mõttega, et sinusugune alaealine neiu niimoodi elama peab," vastas Castiel konkreetselt. Oleks tegemist tema õega, võitleks ta viimse veretilgani, et olukord muutuks, tema õde aga sai iseendaga hetkel suurepäraselt hakkama, vajamata tema vennalikku hoolitsust. Ega tüdruk vist sõpradelt ka raha küsima ei lähe, uhkuseasi ja võlgujäämine ja saamatusetunne ja mis kõik sellega kaasnesid. "See ei tähenda, et sa elule alla jääma pead." Saaks ainult sellest töökohast lahti, saaks hakata midagi viisakamat üles ehitama.

"Well...Harju ära. Selliseid on siin veel," lausus neiu välja karmi tõe. Kay pööras vasakule ning imestas, et noormees ikka veel temaga edasi kõndis. "Ma ei jäägi elule alla, okei? Mul läheb normaalselt, ma suudan end ise ära elatada ja elu on korras," peatus Kennedy. "Miks sa seda kõike teed? Sul oleks targem end eemale hoida," arvas tüdruk ja kõndis nüüd edasi.

"No aga ei ole ju korras!" pidi Castiel neiu jutule vahele pistma. "See ei ole korras, sinu jaoks võib-olla tõesti, aga see ei ole okei!" Justkui kiusu pärast kõndis ta endises tempos neiuga kaasa. "Ja ära ütle, et sinu jaoks on see okei, sest su standardid on madalad," lisas mees. Kui solvub, siis solvugu. "Ma saaksin sul aidata leida jõukohast tööd, mille eest makstakse viisakalt, nii et sa ei peaks oma haridusteed ohtu seadma." Jah, ta oli pealetükkiv ja eemaletõukav. Aga tema vennainstinktid töötasid täistuuridel, andestagu Jumal talle selle eest.

"Kurat küll, sa hakkad mulle juba närvidele käima. Ma olen otsinud, mitte üheski kohas ei saa ma hea õhtu korral kätte paar-kolmsada dollarit. Ma kogun raha tulevikukks, praegu jääb igal kuul piisav summa tagavaraks," seletas ärritunud Kennedy. "Ja mu standardid on nagu on, see pole sinu asi, ema Teresa," lisas neiu. Keegi ei olnud Kyle sellist hoolivust üles näidaud.. Okei, kui vend veel perega elas, siis tema, aga viimase nelja aasta jooksul? Mitte keegi!

Ema Teresa... Paratamatult Castiel turtsatas. Parim võrdlus eales. "Kaks pead on kaks pead," sõnas ta endise rahuga, laskmata end neiu ärritumisest kõigutada. "Ja kui sa saad endale normaalsema töö, ei pea sa seda enam varjama. Praegu elad nagu Nõukogude spioon natside tagalas - on mul õigus, et ma olen kas ainus või üks vähestest, kes su töökohast teavad?" pakkus mees. Ja tal ei tuleks uneski pähe neiu kellelegi üles anda.