Kohvilaks

"Mis päeviti teil need kisakooriproovid on?" küsis Joe. Ta ei olnud eriti neid näinud peale tunde koolis. Mõnel mängul nägi tüdrukuid, aga see oli ka kõik. Viimasel ajal polnud mõnda tähtsamat mängu ka olnud, mis selgitas asja.

"Erinevatel päevadel. Me lepime kokku, millal teeme. Vahel on iga päev ka olnud, vahel ühe korra nädalas," rääkis Aly. Taheti siiski, et kogu tiim oleks koos, muidu ei saa proovi teha, kuna kõigil on kavas enda osa.

"Mitu aastat sa oled seal käinud?" küsis Joe. Tal ei tulnud ühtegi head ideed vestluseks hetkel pähe. Huvialad olid tavaliselt sellised asjad, millest sai kuigipalju ikka rääkida. Joseph mõtles, küsida, et kui kaua Aly Ash´iga oli koos käinud, et teada saada, kui lolli teo ta tegi.

"Kaks aastat. Läksin proovikatsetele kohe, kui 16-aastaseks sain. Ning sain sisse ka," rääkis neidis kergelt naeratades. Ta armastas kisakoori siiski. "Nüüd olen abikapten," lisas Alyssa veel. "Kaua sa korvpalli mänginud oled?"

"Abikapten. Lahe," vastas Joe. Järelikult oli tal viitsimist. "Nii kaua, kui jalad kandnud on. Noh, nooremana käisin väikeste trennis. Hiljem tulin üle praegusesse trenni," rääkis Joseph. Tal on isegi pilt alles, kus tal istub korvpalli peal, ise õppis vaevu kõndima.

Alyssa noogutas. Ta ei osanud midagi vastata ka. Niimoodi vaikselt kõndides hakkasid nad sellele sillale üha lähemale jõudma. Kas Joe lahkub siis seal või saadab neidist veelgi edasi?

Joe peatus. "Siit edasi peaks sul täiesti ohutu olema minna," lausus noormees. Ta mõtles seda ausalt, polnud mitte mingine tögamine Eastside´i ja Westside´i kohta.

"Aitäh, et mind ära saatsid," tänas neidis Josephit, saates talle enda särava naeratuse. "Näeme homme," lisas Alyssa hüvastijätusõnadeks, enne kui kodu poole sammuma hakkas. Homse all mõtles ta loomulikult kooli. Seejärel Al pööraski otsa ümber ning suundus üle silla kodu poole. See polnud väga kaugel.

OT:lõpp