Prsh

Say hüppas letilt alla kui Max kohale ilmus, et vahetus üle võtta. Aega oli küll veel oma viisteist minutit, aga noormehel ei olnud midagi selle vastu, et varem ära minna. "Tänud, mees," sõnas ta kohale tulnud tüübile kui too tagumisseruumi kadus.
"We are free to go," sõnas Sayer, pöördudes Jessica poole. Kuigi ega tal ei olnud õrna aimugi, kuhu nad minema peaksid. Võibolla tahtis tüdruk juba koju minna ja oli väga tüdinud noormehe seltskonnast. "Mis sa teha tahad? Või peaksin ma su koju saatma?" küsitles Say.

Tüdinud Sayerist Jessica ei olnud, aga koju peaks ta sellegipoolest minema. Ta oli väsinud. Seljataga oli siiski pikk päev - kool, šoppamine, tüli kasuisaga ja nüüd mitu head tundi baaris. Selle reede võis enamvähem kordaläinuks nimetada, mis siis, et kella järgi oli tegemist juba laupäevaga. "Ma arvan, et ma peaks takso tellima ja koju sõitma," lausus Jes.

"Kui sa nii arvad," noogutas Sayer ning surus käed enda teksade taskutesse. "Eks ma siis saadan su ära," naeratas noormees sõbralikult. Vähemalt võis ta koos temaga takost oodata, kuigi Tree Hill oli nii väike linn, et takso jõudis tavaliselt väga ruttu kohale. "Aga lähme siis," nõksatas tüüp peaga ukse poole.

Jessica hüppas letilt maha ja võttis taskust oma telefoni, mille ta sisse lülitas, et takso kutsuda. Kuni telefon end helistamiseks valmis seadis, jalutas ta ukse poole. Ta väljus baarist ja valis siis pähekulunud taksonumbri ning kutsus selle baari juurde. Õues oli päris jahe, tüdruku käsivarsi kattis jälle kananahk ja tema hingeõhk aurustus väljahingamisel. Oleks pidanud vist jaki ikka selga panema.

Sayer lahkus tüdruku järel soojast baarist ning astus jahedamasse õue. Ta seisis neidise kõrvale ning märganud tema kananahka, eemaldas ta endalt tagi ning andis selle tüdrukule. "Võta ja pane selga," sõnas ta tüdrukule, "muide, kas sa täna õhtul TRICi viitsid tulla? Ma lubasin minna, aga ma ei ole sellest eriti vaimustuses. Seega, kas sa viitsiksid tulla. Kui seal väga jama on võime ära ka minna," kasutas Say juhust ning kutsus neiu endaga TRICi. Ta lihtsalt tõesti sureb seal üksi ära.

Jessica tänas noormeest tagi eest ja asetas selle oma õlgadele. Ta ei hakanud seda päris selga ajama, nagunii tuleb kohe takso ja siis peab ta tagi omanikule tagastama. "Ma ei luba, et ma tulen, aga ma mõtlen selle peale," lausus Jessie. Ta tõesti mõtleb ja kaalub asja, sest tõepoolest, kui seal igav on, saab ta sealt alati ära minna.

"Sellest piisab," sõnas Sayer tüdruku vastuse peale. Vähemalt on väiksemgi lootus, et tüdruk tuleb kohale. "Ega sul pahandusi ei tule selles pärast, et ma su siia tööle panin?" küsis noormees huvitatult. Tegelikult teadis nüüd Jessie tema elust palju rohkem, kui tema tüdruku elust.

"Keegi ei pea teada saama, et ma siin tööl olin," lausus Jessica. Emale saab väita, et ta oli sõbranna pool ja Jason on liiga chill vend selleks, et sellest draamat tekitada. Teisi ilmselt üldse ei huvita. Jessica elust ei teadnud peale tema perekonnaliikmete üldse keegi suurt midagi, keegi pole otseselt nagu küsinud ka. Jessica nägi taksot tulemas. Selle peale andis ta Sayerile tema tagi tagasi:"Aitäh sulle veelkord."

"Selge," sõnas Sayer kui ei pea teada saama, siis jääb tema suu küll lukku. Ta ei hakka Jessicale mingeid probleeme tekitama. Kui tüdruk talle kiirustades jaki tagasi andis naeratus poiss talle, tõmmates tagi kiire liigutusega selga. "Pole tänu väärt," sõnas poiss viisakalt.

Takso peatus kohe noorte juures. "Võib-olla õhtul TRIC'is kohtume siis," lausus Jessie naeratades ning istus siis taksosse. Ta ütles juhile aadressi ning auto võttis kohalt. Jessica pööras pilgu sõidu suunda alles siis, kui ta aknast enam Sayd ei näinud.

"Jään ootama," sõnas Sayer kui autoukse kinni lükkas ja neidu jälgis, kuni auto liikuma hakkas. Ta vaatas mõnda aega sõidukile järgi, kuid pani endale siis suitsu ette ja kadus Westside'i tänavatele, et koju jalutada. Selja taga oli tegevusterohke päeva ja tal oli mille üle mõelda.

OT: Teema lõpp.