Prsh

Jessica sättis end Sayeri kõrvale letile istuma ning kõlgutas seal jalgu, surudes käed letile ja suunates pilgu lakke. Sayeri küsimuse peale jättis Jessie oma jalad paigale ja viis pilgu noormehele. "Ma ei tohi," vastas ta siis. Neiu on piisavalt mässumeelne, et teda suitsetajaks pidada, kuid ta ei tee seda. Ta on kisakoorist ja suitsetamine pole midagi, mis sellega kokku sobiks. Aga talle meeldis suitsu aroom. Mõned nimetavad seda haisuks, aga Jes mitte, tema jaoks on see midagi meeldivat. Jessica toetas oma pea noormehe õlale ja püüdis siis tollele otsa vaadata, pilgus küsimus, et kas ta ikka tohib.

Sayer tõi kuudlavale kerge turtsatuse, aga ta ei öelnud midagi, vaid surus paki tagasi enda teksade taskusse kui Jessie tema kõrvale letile istus. Ka Say vaatas mõnda aega lage, kuidagi vaikne oli see baar niimoodi. Tundnud korraga neiu pead enda õlal, viis ta enda silmad temale. Mis tal ikka selle vastu olla saab. Vastuseks tüdruku pilgule ta lihtsalt naeratas. "Kui mõelda, milline see baar nägi välja paar tundi tagasi, siis nüüd näeb see välja nagu mahajäetud urgas. Päevavalgel näeb see eriti õudne välja, aga vaatamata sellele mulle meeldib see," rääkis Sayer, kui nende ümber hakkas vaikus tekkima.

"Kusjuures see baar ei tundugi mulle enam kõle ja hirmuäratav," lausus Jessica. Võib-olla oli see tingitud sellest, et tavaliselt on ta seal üksi, mingid suvalised mehed ajavad ligi ja üldiselt ei räägi ta seal kellegagi. "Aitäh sulle, Sayer," naeratas Jessie siiralt. Ta ei teadnud täpselt, mille eest ta tänas, aga tal oli tunne, et peab seda tegema. Esimest korda väljub ta sealt baarist nii, et ta pole juua täis ja see juba on midagi.

"Task completed," muigas Sayer vaadates alla neiu poole. Ta puhus valget suitsu nende ette baari, kus see mõne aja pärast hajus. Nii oli täitsa mõnus lihtsalt olla. "Ma ei tea küll mille eest, aga ma tänan," sõnas noormees. Ta suitsetas veel mõnda aega enda tobi, kuni kustutas selle viimaks tuhatoosi.

Ka Jessie leidis, et selline niisama olemine on mõnus. Tühja passida oli hea, kui oli keegi, kellega koos seda teha. Päris üksi pole see üldse nauditav. Baar aina tühjenes ja tühjenes, lõpuks olidki seal vaid mõned üksikud pundid. Suurest rahvamassist oli järel vaid segadus, mis koristajale leiba toob. "Aga kui see baar koguaeg lahti on, siis millal koristaja oma tööd teeb?" küsis Jessica. Lihtsalt tekkis küsimus ja kui on küsimus, siis sellele on vaja vastust.

Sayer kehitas alguses õlgu, kuid avas siis enda suu, et neiu küsimusele vastata, "siis kui rahvast vähem on nagu praegu ja tegelikult meil ei ole koristajaid. Tegelikult peaksin mina seda praegu koristama. Aga mõnikord on tore järgmisele vahetusele ka kingitust jätta," muigas Say. Õnneks oli neil töötajate vahel head suhted ja keegi ei pidanud kellegi peale viha. "Ma ei usu, et sul on soovi koristama hakata. Või ma eksin?" pöördus Roof küsival ilmel Jassie poole.

Jessie naeris kergelt kigituse jätmise üle. "Ei, sa ei eksi," muigas Jessica. Üldiselt ei ole tal koristamise vastu midagi, aga hetkel on ta väsinud. Kell oli palju ja töö leti taga, mida ta esimest korda tegi, kurnas ka korralikult. Ta sulges oma silmad ja avas need peagi, et ta magama ei jääks. Seejärel sulges ta need uuesti.

"Tore, ma ka ei viitsi koristada. Pealegi ma juba sain täna eelmiselt vahetuselt ühe kingituse, mille ma ära pidin koristama. Seega aus värk," sõnas Sayer nõusolevalt. Pealegi oli tal seal leti peal päris mõnus olla. Ta vaatas mõnda aega tühja saali, kuni viimaks enda silmad Jessicale viis. "Kas sul on uni?" küsis Say õrnalt tüdruku üle naerdes. "Kas üks päev baaris kurnas väikese cheerleaderi ära," sõnas Roof norival toonil.

"Mhmhmh," mõmises Jessica vastuseks, avamata silmi. Hetke pärast ta seda siiski tegi. Seal magama jääda polnud päris see, mida tütarlaps tahtis. Ta hõõrus oma käsivart, et sealt kananahk ära läheks. Tal ei olnud külm, aga unine olek tekitas alati külmavärinaid. "Räägi mulle midagi endast," palus neiu, tõstes oma pea noormehe õlalt ja jäi talle siis huvitunult otsa vaatama.

Sayeril ei jäänud muud üle kui tüdruku unisuse peale vaid pead vangutada. Ilmselt kui ta nüüd siia ära kustuks, ei oskaks noormees teda kuskile ka viia. Tüdruku küsimuse peale jäi Say talle alguses niisama otsa vaatama. Talle ei meeldinud inimestele endast rääkida. Ja tavaliselt ei osanudki ta midagi erilist rääkida, sest seal ei olnud midagi, mida rääkida. Roof tõmbas käega läbi enda juuste ning hingas sügavalt välja. "Olgu siis. Ise sa seda küsisid," hoiatas Sayer, "ma elan Westside'is nagu sa juba tead. Ma elan koos enda ema ja isaga. Mul ei ole õdesi ega vendi. Mu isa on elukutseline alkohoolik ja ema töötab kolmel töökohal - pesumajas, restoranis ja koristajana koolis. Ma olen paar korda kaklemise eest kinni istunud. Ma suitsetan, vaatamata sellele, et ma korvpalli mängin. Ma ei tea, mis sind veel huvitab? Mu elus ei ole tõesti midagi huvitavat usu mind," sõnas Sayer, viies enda pilgu hetkeks baari uksele, ennem kui selle tagasi Jessicale suunas.

Ahsoo, et see on siis Sayeri ema, kes pidevalt Jessica kallal vingub, et too sealt pärast trenni välisjalanõudega üle kõnnib, kust too naine just äsja põrandalapiga üle käinud on. "Ma kadestan seda, et su vanemad koos elavad," mainis Jessie. Aga elada koos alkohoolikuga? See ei ole vist kuigi meeldiv. "Sa ei tundu üldse vägivaldne," ütles Jessica oma arvamuse. Pigem selline rahumeelne, kellel üsna pohhui on sellest, mida teised teevad. Jes järeldas sellest, et noormehele ei meeldi, kui tema kallal surkida ja temaga tüli norida.

Ilmselt see nii oligi. Sayer pidi tihti kuulama kui hukka läinud on Tree Hilli noored ja kui vähe nad puhtust hoiavad. "See ei ole mingi kooselamine. Isa istub kodus ja ema on päeva otsa ära joostes ühest töökohast teise," turtsatas noormees, kuid sama ei olnud nad ka lahku läinud, aga selles süüdistas Say pigem ema nõrkust enda eest välja astuda. Samas ta ema ütles alati, et vaatamata kõigele ta armastab enda meest, millest Roof muidugi kunagi aru ei saanud ja võibolla ei tahtnudki. "Ma ei olegi...või noh, vahepeal lihtsalt ei saa mõni inimene muud moodi aru kui nägu väriseks on löödud," kehitas Sayer enda õlgu. Ta ei olnud uhke nende kakluste ja politsei jama pärast. Ta lihtsalt tavaliselt ei rääkinud nendest. Või pigem, kedagi ei olnud see siiani huvitanud. Tegelikult oli täitsa lahe kellegile enda elu rääkida. Nii nägid sa enda elu just kui teise nurga alt.

Vaatamata sellele, et Say ütles, et temas pole midagi huvitavat, kuulas Jessie teda siiski huvitunult. Tütarlaps leidis, et noormees siiski on huvitav. "Mind üllatab, et sa minuga nii avameelne oled," ütles Jessica. Päris tõsiselt. East'i ja West'i elanikud ei saanud omavahel tavaliselt läbi ja nad ei usaldanud üksteist eriti. Erandeid oli muidugi ka, aga Jes ja Sayer pole varem suhelnudki.

"See üllatab mind ennast ka. Mulle ei meeldi tavaliselt endast rääkida ja veel vähem meeldib mulle kui inimesed minu elu kohta küsimusi hakkavad esitama," avaldas Sayer ausalt. See käis täiesti tema reeglite vastu. Siiani teadis tema elulugu ainult üks inimene. Tundub, et Jessica on teine. Tõsi, nad ei olnud varem rääkinud, aga nagu näha teadis Say tema nime, mis tähendab, et ta oli neiut silmas pidanud juba varem.

Uksest sisenes umbes kahekümne viie aastane noormees ja sammus otse Jessica ja Sayeri juurde. Jes hakkas just midagi Sayle ütlema, kui too noormees, kes uksest sisenes Sayerit tervitas ja mainis, et võib nüüd vahetuse üle võtta. Jes ei hakanud nende kahe vestlusele vahele segama. Tööjuttudele lihtsalt on ebaviisakas vahele segada. Jes võis ju esmasmuljelt näida kõike muud kui korralik tütarlaps, aga ta oli seda. Ta ei suuda end alati kontrollida, aga enamjaolt on ta siiski mõistuse juures.