Õhtul

Daniel oli jõudnud kõigest mõned minutid tagasi koju. Tal oli vaja päeval ootamatult kokkukutsuda koosolek, et arutada paari tööotsa, mis polnud just kõige legaalsemad. Samuti oli ta kokkupõrganud ka Lizi venna Joega.
Enda nahktagi nagisse pannud, tõmbas mees jalast saapad. Tõmmanud näppudega läbi juuste, kõndis ta kööki, võttes külmikust väikese veepudeli.
Täna pidi Lizandra tema juurde tulema. Vähemalt seda ta ütles, aga samas, arvestades seda, mis eile juhtus, siis polnud noormees selles väga kindel. Kuid lootus sureb viimasena.

OT: Lizandra

Lizard oli kaua iseendaga nõupidanud, kas minna või mitte. Samas ei tahtnud ta jälle noormeest kaotada ja ta teadis väga hästi, et kui ta minemata jätab annab ta Danielile üsna otsese signaali, et ta ei ole nende suhtlusest huvitatud. Ometi ta oli. Seega seadis Lizza enda sammud alles õhtul hilja Danieli antud aadressi suunas. Tegelikult oleks pidanud ta juba magama ja Liz lootis, et Joe arvates ta seda teebki.

Mida lähemale ta hoonele jõudis, seda tugevamalt hakkas tema süda lööma. Ta oli kogu öö vaevaliselt maganud. See suudlus ei tahtnud tema meeltest kaduda. Koolis oli ta Sayerit vältinud, üritades enda mõtteid õppetööl hoida. Mis puutus Lizza jalga, siis sellele oli ta eelmine õhtu kompressi teinud ja nüüd oli põlv elastikuga kinni, et ta seda väga kõverdama ei kipuks. Ja nagu Nate oli öelnud, ilmus tema põlvele suur sinikas.

Liz peatus hoone ees ning avas alumise ukse, hakates mööda treppe ülesse ronima. Vana maja nagu see oli, ei omanud see lifti. Umbes viieteist minuti pärast jõudis Lizard ülesse ning jäi Danieli korteri ukse taga seisma. Hinganud sügavalt välja, tõstis ta käe ning koputas. Surudes hetk hiljem enda käed pusa taskusse. Ta kandis musti kitsaid teksasi, musti tenniseid ja tumedat pusa, mille all tavaline valge maika.

Ajaveetmisega oli Daniel visanud ennast voodisse pikaline, hoides käes Ray Bradbury "I sing the body electric!", mille ta leidis vanast laohoonest, kus ta oli koosoleku korraldanud. Kuulnud vaikset koputust uksel, pani noormees raamatu kõrvale, visates jalad üle voodiserva ning tõustes püsti. Kahe sammuga seisis ta koridoris ning veel kahe sammuga oli ta ukse juurde. Lukustanud ukse lahti, surus ta lingi alla ning avas ukse. "Hei," naeratas ta kergelt, vaadates otsa Lizandrale. "Tule sisse," lisas ta peagi, astudes nii palju kõrvale, et saaks ukse rohkem lahti teha ning tüdruku sisse lasta. Noormees kandis muidu tumedaid lõhkisi teksaseid, khaki värvi t-särki.

"Hey," tervitas Lizard noormeest ning astus korterisse sisse. Esmapilgul tundus see väike, aga armas. "Sorry, et nii hilja tulin," vabandas neiu koheselt, eemaldades esikus enda kulunud ja aegunäinud tennised ning pusa, mille asetas nagisse. Olles nüüd teksade ja maika peal, liikus ta korteris vaikselt edasi, pilk igal pool ringi liikumas. "Millega sa siis nii hilja õhtul tegeled ka?" avas Liz vestluse.

Sulgenud neidise selja taga ukse, lukustas ta selle kindlalt. Lizandra järel edasi liikunud, kummardas Daniel hetkeks voodi kohale, võttes sealt lahtise raamatu, asetades selle voodi ees olevale riiulile, mille all oli televiisor. "Pole midagi. Ega ma ise ka just mingi pool tundi tagasi jõudsin," sõnas noormees kergelt õlgu kehitades. "Lugesin. Kuidas su põlvega on?" nõksatas Nate peaga neidise põlve poole. "Soovid äkki midagi?" küsis ta peagi.

"Kus sa siis jälle hulkusid?" muigas näitsik vaadates üle õla noormehe poole, kui ise rõduuksest välja vaatas. Ilus õhtu oli, võibolla ainult natuke jahe. "Nagu sa ennustasid - ilusalt sinine. Ma panin elastikuga kinni, siis ei ole nii valus," vastas tüdruk Danielile, kirjeldades enda põlve olukorda. "Sa ju ikka tead, et see ei ole sinu süü, mis eile juhtus. Ma olin eile alguses lihtsalt natuke....ma ei tea, mis oleks õige sõna. Võibolla pahane? Tõrjuv? Üllatunud?," rääkis Lizza vaiksel häälel. "Ei ole vaja," raputas Lizza enda pead.

"Ajasin oma asju," sõnas Daniel lühidalt. Ta ei tahtnud Lizi enda muredesse segada. Toetades ennast vastu kööginurka, jälgis ta tüdrukut tähelepanelikult. Kergelt noogutanud kui sai põlve kohapealt kokkuvõtte, raputas Dan kergelt pead kui Lizard hakkas ennast vabandama. "Pole vaja. Ma mõistan sind. Ma siiski valetasin ning tõmbasin uttu, et teid enda jamadest eemale hoida," sõnas noormees vaikselt. Teinud paar sammu seisis ta korraga Lizandra ees, pannes enda käed õrnalt neidise õlgadele. "Tõsiselt, sa ei pea vabandama," sosistas ta vaikselt.

Lizard noogutas ega pärinud rohkemat, ta pidi leppima sellega, kes Daniel oli. Ta pidi leppima sellega, et poiss ei saa talle kõigest rääkida ja seda kõike vaid tema enda turvalisuse pärast. "Olgu, no more apologizes," sõnas tüdruk vaadates noormehe pruunidesse silmadesse. "Kas sa viitsid mulle rääkida, millega sa need viimased aastad tegelesid. Räägi mulle ainult nii palju kui sa tahad või saad. Ma ei päri rohkemat. Mul on lihtsalt tunne nagu seal laiutaks suur lünk meie kahe vahel," palus Lizza vaikselt

"Kui sa seda soovid, siis olgu peale," sõnas Daniel õrnalt naeratades. Kõndinud aeglaselt diivani juurde, lükates Lizi enda ees sinna, keeras noormees ennast näoga neidise poole. Kust ta peaks alustama? Algusest?
"Peale seda suurt kokkupõrget kahe gängi vahel veetsin ma umbes kaks kuu haiglas. Politsei teadis, et ma olin selle jamaga tihedalt seotud, mitte küll seda, et ma olen juht, aga kuna neil polnud asitõendeid, siis ei saanud nad midagi teha. Saanud haiglast välja, olin ma siin ja seal mõnda aega, kuid peagi tõmmati mind tagasi Tree Hilli. Selleks ajaks olid asjad juba päris hulluks läinud gängis sees. Igastahes ühel õhtul kõndisin ma koju kui mingid tüübid tungisid mulle kallale. Ma pääsesin suhteliselt kergelt, kuid kähmluse käigus tapsin ma ühe ning vigastasin tõsiselt teist, mis tõttu pidin ma järgmised neli ja pool kuud veetma trellide taga. Peale seda olen ma püüdnud hoida madalat profiili ning tegeleda probleemidega, mida kuhjub alati poole rohkem kui oled suutnud paar lahendada. Kuid need elu kallale kippumised jätkusid, mitte küll minu kamba poolt, kuid teiste omade käsul, sattusin ma veel mitu korda trellide taha. Ning viimane aasta olen ma liikunud varjus, nuga taskus ning silmad kuklal," sõnas Nathan rahulikult, pruunid silmad Lizardil. Ta ei teadnud, kuidas tüdruk peaks sellele reageerima - olema õnnelik, et tema sõber on elus, või hoopis vihane, et ta on lasknud sellel nii kaugele areneda? Tema ise valiks pigem teise tüdruku asemel.

Lizza reageeris Danieli lükkele ning istus siis diivanile, tõmmates põlved enda alla. Ta kuulas vaikides, pilk terane. Kui noormees vaikseks jäi, hammustas ta alahuulde. Seda oli nii palju. Liiga palju. Liiga palju, et Daniel sellega üksi peaks tegelema. Kuidas olid asjad nii nihu läinud. Politseid. Tapmised. Vangla. Mis sai lihtsast elust, kus kõik oli muretu. Kas see esines ainult muinasjuttudes? Liz pidi tükk aega end koguma ennem kui ta enda suu avas. "Sa tapsid kellegi?" küsis Lizard, suutmata enam korralikult hingata. "Miks kuradi pärast lasid sa sellel nii kaugele minna. Sa ei saa ju elulõpuni paranoliselt ringi käia. Miks sa Joe ja Syeriga ühendust ei võtnud. Nad oleksid sind ju aidanud. Daniel...millesse sa ennast mässinud oled," ohkas tüdruk. Seda oli liiga palju Lizza jaoks, vähemalt esmapilgul. Tema põsele voolas hääletu pisar.

"See oli küll enesekaitse, aga inimene suri sellegi poolest," sõnas Daniel vaikselt. Lasknud seljal vastu diivanit vajuda, sulges ta enda silmad, pannes käed pea peale. Seda oli tõesti palju, kuid sellise elu on noormees endale valinud ning on sunnitud sellest ise välja ronima. "Esiteks, ma lubasin endale kui lahkusin, et ei tiri teid enda probleemidesse. Teiseks, Sayer ei salli mind juba pikemat aega. Su vend, noh tema vähemalt räägib muga nüüd ning tal käskisin ma eemale hoida," vangutas ta kergelt pead. Kui Nathan vaid saaks lahkuda, aga see pole võimalik, mitte praegu vähemalt.

"Mind ei huvita, kas tegu oli enesekaitse või millegi muuga. Sa kustutasid kellegi eluküünla. Mitte kellelgi ei ole õigus seda teha," sõnas tüdruk kõrgendatud häälel ning tõusis diivanilt püsti. Ta kõndis natuke aega diivani ees edasi-tagasi, jäädes lõpuks Danieli ees seisma. "Seal peab ju mingi tee välja olema. Ega sa ometi ainult jälle ära ei põgene?" küsis Lizza jälle tasasemal häälel. "Kui sa lahkud, siis ei soovi ma sind enam kunagi näha," sõnas Liz otsustavalt. See võis kõlada karmilt, aga ta ei suutnud enam.

Daniel ohkas vaikselt, kuulates vaikides Lizardi ära. "Eks ma siis lasen järgmine kord enda eluküünla kustutada," sõnas noormees, võttes käed pea pealt, asetades need endale sülle ning pruunid silmad Lizardile pöörates. Tüdruku järgmise väite peale, et noormees põgeneb taaskord, vangutas tüüp nõutult pead. Tõusnud püsti, jäädes Lizi ette seisma, kaalutles ta mõnda aega, asetades siiski enda käed uuesti tüdruku õlgadele. "Ma ei põgene, kuid ma ei saa jätta asjad nii nagu need praegust on. Sul pole aimugi, mis tagajärjed oleksid nendel probleemidel, mis praegu valitsevad," lausus ta vaikselt, vaadates alla sõbrannale otsa.

"Ma ei mõelnud seda nii..." sõnas Lizard vaikselt. Seda ei tahaks ta mitte mingil juhul. Nii oli küll kole mõelda, aga võibolla see tüüp vääris surma. Lihtsalt mõelda, et kellegi veri oli Danieli kätel oli pisut õõvastav. "Miks kõik arvavad, et ma olen ikka mingi viie aastane!? Joe ja nüüd sina!," lausus Liz ärritatult, "muidugi ei ole mul aimugi kui te hoiate mind selle vati sees. Ma olen nii mõndagi näinud ja läbi elanud. Võibolla oleks aeg mind natke rohlem usaldada. Ma olen siiski täisealine for god sake," jätkas Lizard. Tal oli kõrini, et kõik kohtlesid teda nagu mingit plikat. Kogu aeg peab ta Joele aru andma kuhu ja kellega ta läheb. Kas ei oleks aeg natuke tahaplaanile tõmmata?

"Kõlas küll sedasi," sõnas Daniel vaikselt. Lizandra järgmiste sõnade peale vangutas noormees vaid pead. Võtnud käed neidise õlgadelt, surus ta need endale taskutesse, lonkides vaiksel sammul kööki. Avanud rõduukse, astus ta jahedasse õhtusse. See aitas tal alati mõelda. Küllap Joe ja tema jaoks jääbki Lizandra alati selleks pisikeseks tüdrukuks, kes käis alati nende juures abi palumas kui ta ei ulatanud riiulini või keegi kiusas teda. Head ajad.