Õhtul

"Ma ei arva, ma tean," sõnas Nathan endamisi muiates. Ta ei teadnud kui kaua nad olid nii siin seisnud, kuid see tundus õige ja tekitas noormees hea tunde. "Ma arvan küll. Lastekodud, kasupered ja koolid on täis lapsi, kes vajavad abi," lausus noormees samuti vaikselt. Ta ei pidanud eriti pingutama ka ju. Lizandra oli talle nii lähedal ning korteris oli vaikus, välja arvatud vaikne muusika kostumas kõrval korterist.

Need noormehe sõnad tähendasid tüdrukule nii palju. Siiani oli ta seda mõtet kujundanud ainult enda peas. See tundus talle totter õppida arstiks. "Ma arvan, et sul oleks mida pakkuda. Ma täitsa kujutan sind psühholoogina ette," muigas Lizza, sulgedes enda silmad ning lastes peal taha poole vajuda nii, et ta toetus Danieli rinnale.

Nathan muigas kergelt, silmitsedes Lizat, kes lasi enda peal vastu noormehe rinda vajuda. "Ega sa ometi magama ei taha jääda?" sõnas ta sosinal. Juhul kui neidise silmad oleksid avatud, näeks noormees otse nendesse. Võib-olla Daniel peakski kaaluma edasi õppimist, peale seda kui on oma gängiga lõpparve teinud ning Liz kooli lõpetanud.

"See oleks isegi minu puhul midagi uut," muigas Lizard ning avas siis aeglaselt enda silmad, vaadates poisile sooja muigega otsa. "Mõnus on niimoodi," tunnistas tüdruk, hammustades süüdlaslikult alahuulde. Tegelikult võiks ju diivanile parem istuda, aga liikumine tundus praegu nii ülearuline.

"Tule," sõnas Daniel vaikselt. Hoides kindlalt enda käsi Lizi piha ümber, kõndis noormees väikeste sammudega diivani poole. Temagi võiks jääda igavesti sellesse asendisse, aga paraku tahtsid tema jalad puhata. Maandunud vaikselt istuma, hoidis Dan endiselt neidisest kinni, mis tõttu oli Liz poolenisti tal süles ja poolenisti istus diivanil. "Nii on ka mõnus," naeratas ta õrnalt.

Lizza liikus noormehe juhiste järg ning istus siis diivanile. Jalad vajasid tõesti puhkust ja diivan oli selleks ideaalne. "Mhm," mõmises tüdruk heaks kiiduks. "Oled sa juba kellegiga veel kokkupuutunud Tree Hillis?" uuris Liz, pidades silmas ennekõike nende lähedasemaid sõpru.

Silmitsenud mõnda aega veel tähelepanelikult Lizandrat, toetas Dan enda pea vastu diivanit, sulgedes silmad. Ta võikski nii jääda siia. "Ainult sina ja Joe," lausus ta lühidalt. Sayer ei taha teda arvatavasti enam kunagi näha ning kellegi teisega ta ei suhelnud. Liz, Joe ja Say moodustasid Nathani väikese perekonna.

Kuulnud enda venna nime tõmbus tüdruk kergelt pingesse. "Mis ta rääkis siis sulle?" küsis neiu, "veel tähtsam - ega sa talle meie....kohtumistest ei rääkinud?" lisas Lizza, keerates samal ajal poisi ühe käe peopesa ülesse poole ning joonistades sõrmega sinna kujundeid.

Tundnud enda käel Lizandra sõrmi, tõstis Nathan pea, silmitsedes avatud silmadega tüdruku sõrmi, suul õrn muie. "Mina ütlesin, et me põrkasime eile juhuslikult tänaval kokku, kuid meie tänasest kohtumisest ei maininud midagi. Kuigi mul on tunne, et ta arvab, et see on vägagi tõenäoline, kuid ta ütles seda heas tujus, mis tõttu ma arvan, et su vend peab mind oma õe vääriliseks," sõnas Nate vaikselt, jälgides endiselt Lizardi sõrmi. "Muidu küsis ta niisama, mis ma siin teen ja kuna tagasi tulin," kehitas ta peagi õlgu.

"Nii ongi kõige parem. Ära arva, et ma ei taha sinuga avalikult suhelda või midagi, aga ma lihtsalt mõtlen, et esialgu oleks parem kui me hoiame seda üksteise vahel," seletas Lizza, lootes et noormees mõistab teda ja ei tee mingeid ennatlike järeldusi. "Vähemalt on ta sinust paremal arvamusel kui Sa..." Liz jäi vait ning langetas pea. Mida ta tegi? Kas ta oli tõesti praegu üks neist tüdrukutest, kes sahmerdab kahe poisiga korraga. Varem või hiljem pidi ju üks poistest haiget saama ja millegi pärast Lizza juba teadis kumb.

"Ma tean. Sa ei pea vabandama ega vabandusi otsima," sõnas Daniel vaikselt, jälgides Lizardit. Üks noormehe kätest oli endiselt ümber tüdruku piha, lebades seal vabalt, kuid korraga hakkas ta tüdrukut kõditama. "Kõik on korras," sõnas ta lühidalt, sest millegi pärast Dan just kui teadis, millest tüdruk võis ennast süüdi tunda või mille üle ta mõtles.

See oligi see, miks Lizzale meeldis ja meeldib siiani Danieliga aega veeta. Isegi kui ta jätab pool teksti rääkimata, saab Nate suurepäraselt temast aru. Ta just kui loeks tema mõtteid ning loeks teda nagu avatud raamatut. Ja see oli vahelduseks hea. Ta ei pidanud kõike põhjendama ja loogilisi vastuseid otsima. Kõik oli lihtsalt nii nagu oli. See, et Daniel teda kõditama hakkas oli aga Lizzale midagi uut ja väga ettearvamatut, sest ta tõi kuuldavale tüdrukuliku kiljatuse, mida ei olnud juba ammu tema suust kuulda olnud.

Daniel naeratas kergelt kui Lizard tõi kuuldavale kiljatuse. Ta oli plikat kiusanud juba varemgi, kuid siis olid tal teised nipid. Nüüd lähenes ta aga loogiliselt. Iga kolmas inimene kardab kõdi ning järelikult Liz on ka üks neist. Mõnus. Nathani sõrmed liikusid mööda neidise külgi kiirelt ning suhteliselt õrnalt, et kõdi tunne oleks suurem.

Lizza hakkas diivanil vingerdama, üritades samal ajal kontrollida enda hingamist ja naermist. Kui ta oleks suutnud kummagi neist korda seada, oleks ta käskinud Danielil lõpetada. Viimaks lõppes asi sellega, et näitsik vingerdas end diivanilt otse korteripõrandale, jäädes sinna lebama, endal nägu naerul.

Viies silmad maas lebavale Lizardile, muigas Daniel kergelt, ennem kui ise naerma hakkas. Tal pole juba ammu nii lõbus olnud. Vähemalt kolm aastat mitte. Tõusnud diivanilt püsti, kükitas ta neidise juures, tõmmates ta istukile. "Maas istume pole tervislik," sõnas ta naeru saatel.