Üks kena talvepäev

Ehk oli see ülimalt hea köögis orienteerumine ja asjade justkui une pealt leidmine seotud sellega, et ka Helena on naine. Tavaliselt viibivad naised ju oluliselt rohkem köögis kui mehed. "Või Colin on juthmeke," lausus Helena ninnu-nännul häälel ning puhkes siis naerma. Mehe sõnu kuuldes tüdruk turtsatas ning otsis välja oma juhiloa, ulatades selle Colinile, et lihtsalt tema naljaga kaasa minna. "Arvad sa, et ma võltsiks seda?" küsis neidis. Load oli Helena juba kuu aega tagasi kätte saanud, ent autot tüdrukul veel polnud. Sellegi peaks ta lähiajal saama. Varsti katsus ka Helena normaalne olla, kuid vahepeal hakkas ikka kergelt naerma, sest neil oli tõesti liiga naljakas olnud. Ta võttis küpsisetaldrikud ja veel mõned kausid ning viis need siis samuti elutuppa.

Juhtmeke on ta tõesti võibolla natuke mõnikord. Ka parimatel juhtub. "Wow, oledki Helena. Issaand milline armaaas piiilt," naeris noormees, silmitsedes näitsiku juhiloa pilti, "tead minu oma on küll selline, et ma ei tunneks ennast isegi selle pildi peal ära." Jeff turtsatas ja ulatas Helenale tema load tagasi. Nii et tal oli load olemas, aga noh kui mõelda, kus ta elab, siis ilmselt varsti on tal ka auto olemas, kui tal seda just juba olemas ei ole. "Lähme siis," lausus noormees, kui asjad said kõik elutoa lauale ära pandud. Nad jalutasid kitsast trepist üles ja noormees keeras end paremale poole ühte lühikesse koridorri, kus oli kolm ust - vannituba, Phoebe tuba ja Colini tuba, mis jäi koridori lõppu. "Siin see on," lausus Colin ja lükkas enda toa ukse lahti, astudes ruumis sisse. Ta ise hakkas arvutiga tegelema, lastes Helenal samal ajal tuba uurida. Ruumi seinad olid sinised, lagi valge ja põrandal oli hallikas vaip, mis kattis tervet tuba. Uksest paremale seina äärde jäi suur riiul, kus olid raamatud, filmid, CDd, pildid, muusikakeskus ja mõni üksik kujuke. Vasakus seinas täpselt keskel oli voodi, millel oli kummalgi pool üks öökapp. Ühel oli lamp ja teisel väike hunnik raamatuid, mida noormees hetkel luges. Kohe ukse vastasseina jäi üks ja ainuke aken selles toas ja kirjutus laud, millel oli printer-skänner-koopiamasin, sülearvuti, mõned pildid ja pliiatsitops. Laua kohal seinal oli justkui väike stend, kuhu Colin oli erinevaid pilte, pileteid, meeldetuletusi ja niisama lahedaid asju kinnitanud. Laua kõrval oli ka üks suurem sahtlitega riiul, milles olid kõik Jeffi fotograafiaametiga seotud asjad nagu albumid, kaamerad, objektiivid jne. Voodi jalutsi vasta jäi tilluke nelja sahtliga kummut, kuhu mahtusid ära kõik tüübi riided. Paremal seinal olid lihtsalt mõned raamitud tüübi enda tehtud must-valged pildid. Ja hetkel jäi ukse taha peitu mustapesukorv. Põhiliselt oli tuba sinistes, hallides ja valgetes toonides, millele andis kontrasti juurde tumepruun puitmööbel. Siin-seal seintel oli veel postreid või pilte. Ruum oli tunduvalt väiksem sellest toast, mis tal kunagi oli, enne seda kui nad Tree Hilli elama asusid. Aga omamoodi oli see tunduvalt hubasem ja armsam.

"Kui sa nii arvad," naeris ka Helena ning võttis oma juhiloa tagasi. Tüdruku enda meelest pole see midagi erilist, sest ta näeb seal üsna tavaline välja. Ja sellel pildil on Helenal veel heledad juuksed, kuna pildi selle dokumendi jaoks tegi tüdruk ikka kõvasti ennem, kui juuksed tumedaks värvis. Viinud igasugused kausikesed-taldrikud, joogitopsid elutuppa, järgnes näitsik Colinile teisele korrusele. Tõesti pisike elamine oli, aga ka hubane. Tekkis täitsa kodune tunne. Tüdruk astus tuppa sisse ja vaatas ringi, suundudes kõigepealt ukse juures oleva riiuli juurde. "Heh, sa loed raamatuid," lausus neidis muiates. "Ma tean nii paljusid, kes seda üldse teha ei viitsi." Tüdruk ise ka luges, kui tal vähegi aega oli, kuigi tänapäeval pole raamatud noorte inimeste seas just eriti populaarsed. Uurinud natuke veel riiulil olevaid asju, liikus neiu edasi, kuni talle jäid silma mustvalged raamitud pildid. "On need sinu tehtud?" uuris tüdruk pilte imetlevalt silmitsedes.

Colin tõstis enda pilgu arvutilt tüdrukule ning muigas, "jah, loen küll. Muidugi siis kui mul rohkem aega on." Kuna ta hetkel otseselt kuskil väga ei töötanud, siis oli tal aega sellega tegeleda. Lugemine oli täitsa mõnus tegevus mõnikord, "sulle meeldib lugeda? Sest kui tahad, siis võid vabalt mõnda raamatut võtta lugemiseks, kui soovi on." Ega tüüp kade pole. Ja kui ta ise on teose juba läbi lugenud, siis ega ta seda lähiaastate jooksul uuesti ei tee. Kuigi Jeffil on selline värk, et kui ta loeb enda raamatut, siis joonib ta talle rohkem meeldivad kohad alla. Nii on neid hiljem mõnus lugeda või kuskil kasutada kui vaja. "Mhm, ülemised on Aafrikas tehtud, teised on kõik kuskil USAs," sõnas noormees ja võttis sülearvuti endale sülle. Ta avas ühe sahtli ja haaras ka laadija kaasa.

Colini küsimust kuuldes pööras tüdruk oma pilgu mehele. "Jah, ikka," vastas ta. "Aga mina loen ka siis, kui mul rohkem aega on. Hetkel on mul pooleli näiteks Fitzpatricku "Salajane"," rääkis tüdruk. Eks tema planeerib ka natuke oma aega, sest vahepeal on vaja õppida ka. Suurem osa tüdruku ajast lähebki õppimisele ning muusikale, aga ka vaba aeg just ei puudu. Mõnikord on seda lihtsalt natuke vähem. "Aga rääkides raamatutest, siis mis su lemmikud on? Või siis mida sa kõige rohkem loed?" uuris neiu. Allajoonimist Helena ise väga ei teinud, tema pigem jättis meelde. Tõesti hiljem hea kuskil kasutada, kas siis esseedes või niisama inspiratsiooniks. "Need pildid on ilusad," lausus Helena neid veel vaadates. "Sul on tõesti annet," lisas ta naeratades.

"Mulle meeldib rohkem sellised tõsielulisi ja mõtlema panevaid raamatuid lugeda. Krimkad on ka huvitavad, sest seal peab ise kaasa mõtlema," vastas noormees tüdruku küsimusele. Ulmet ja fantaasiat luges ta harva, aga ega tal nende vastu midagi ei olnud. "Ma tänan, kuigi arenemisruumi on alati," leidis Colin, silmitsedes enda pilte. Eks ta leidis ikka ja jälle nendel selliseid pisi vigasid, mida oleks võinud jälgida, aga sa ei saa kunagi pilti uuesti võtta, sest midagi on juba selle väikese ajaga muutunud.

"Mind ei vaimusta eriti see kohustuslik kirjandus, aga "Dorian Gray" mulle täita meeldis," lausus Helena ning sättis end lõpuks Colini voodile mugavalt istuma. "Aga oskad sa näiteks mõne oma erilise lemmiku nimetada?" uuris tüdruk. Ta ei teadnud väga nendest tõsielulistest raamatutest midagi, aga kui Colin krimkasid mainis, tuli Helenale esimesena meelde Agatha Christie. Noormehe pilte Helena aga väga kritiseerida ei osanud, sest tema nii väga fotograafiaga ei tegelenud ja seega polnud ta ka keegi, kes mingeid vigu taga ajaks. Peaasi, et ilus vaadata oleks.

"Mul oli just see, et kellelegi koolis kohustuslikkirjadus ei meeldinud, aga mina leidsin, et need teosed on kõik väga huvitavad ja seega olid mul kõik raamatud enne teisi läbi," meenutas noormees enda kooliaega ning muigas kergelt. "Dorian Gray on tõesti huvitav," noogutas Colin, "eriline lemmik? Hmm....mulle meeldis väga "Kuritöö ja karistus" ja hiljuti lugesin ma "Lohejooksijat", mis oli ka väga huvitav ja pani meie maailma üle järele mõtlema." Muud tal nagu kohe meelde ei tulnud, kuigi neid oli kindlasti veel.

"Dorian Gray film oli ka päris hea," lausus Helena. Ta vaatas seda isegi mitu korda ning osalt just Ben Barnesi pärast, kes kunagi tüdruku celeb-crush oli. "Kuritöö ja karistuse olen isegi pidanud läbi lugema ja mina ei saanud sellest lihtsalt aru," seletas tüdruk. Esiteks oli see teos paks ja teiseks oli ta tõesti raske. "Aga see teine," lausus Helena õlgu kehitades. "Esimest korda kuulen. Peaks sinult puhtalt huvi pärast seda kunagi laenama." Võib-olla ongi see natuke lihtsam ja äkki arusaadavam ka. Olekski tore vahelduseks midagi teistsugust ja tõsisemat lugea.

"Film oli hea, aga see oli minu arvates naljakas, et filmis oli Dorian tumedate juuste ja silmadega, aga raamatus blond heledate silmadega. Lisaks see naine Sybil või mis ta nimi oli raamatus ta mürgitas ennast, aga filmis uputas. Need on küll sellised pisidetailid, aga siiski," kehitas Colin enda õlgu. Ta oli seda filmi korra vaadanud ja talle piisas. Ta loeks pigem raamatut mitu korda. "Jah, see on üsna raske raamat, aga meil oli hea kirjandusõpetaja, kes tegi selle kõigile arusaadavaks," sõnas Jeff, "see raamat räägib Afganistaanist ja Iraanist ja see on nagu elulugu. Seal on sõprust ja armastust ja sõda ja perekonda ja veel kõiksugu erinüansse. See peaks isegi kuskil seal riiulis olema ja ta ei ole raske lugemine."

"Ja sa pead pisidetaile oluliseks, kui raamat filmiks tehakse?" uuris Helena. Tema enda jaoks muidugi olenes. Mõne filmi puhul tegi see asja paremaks, mõne puhul halvemaks ja vahetevahel polnud üldse vahet. Siis kuulas näitsik veel mehe juttu ning ajas end voodi pealt püsti, suundudes seejärel riiuli poole. Ta vaatas, kuni leidis õige pealkirja raamatu seljalt ning võttis selle korraks siis enda kätte, jäädes toda lehitsema. "Mingi vaheajaga võiks ma selle isegi läbi saada," lausus ta ning pani siis raamatu tagasi, pöörates oma silmad taas Colinile. Nüüd oleks vist õige aeg elutuppa minna.

"Mitte alati, aga selles filmis need lihtsalt jäid natuke häirima," sõnas noormees, "üldiselt ma ei kuulu väga nende inimeste hulka, kes filme nii vaatavad, et sõrmega raamatust järge ajavad." Enamasti märkas ta neid vigu ainult siis, kui need olid tõesti sellised, mis sulle kohe silma jäid. "Minul läks see väga kiiresti, sest kui ma juba alustasin, oli raske seda tagasi riiulisse panna," muigas Colin. Kui tüdruk end näoga tema poole pööras, viipas ta uksele ning nad lahkusid toast. Sulgenud ukse, jalutas noormees Helena järel alla tagasi. Nüüd kulus tal natuke aega arvuti ühendamisele telekaga. "Noh, tule vaata nüüd, mida sa vaadata tahad," kutsus tüüp peagi neidise enda juurde.

"Nojah, oleneb tegelikult filmist ka," lausus Helena. "Ma tunnistan, et mulle näiteks "Videvik" raamatutena isegi meeldis, aga kui ma nägin filmi...see näitlejatevalik oli minu jaoks...ei, ei, ei. Siis ma pole neid teisi selle saaga filme rohkem vaadanud ka." Tüdruk oli kindel, et nüüd naerab Colin raudselt ta välja. Kuulanud, mis Colin "Lohejooksjast" rääkis, ta noogutas. Kindlasti ta laenab seda veel kunagi, aga enne katsub tüdruk "Salajase" läbi saada. Jõudnud elutuppa, varastas neiu kausist peotäie popkorni ja nosis seda, siis läks ta Colini juurde ning kummardus, pikad juuksed üle õlgade langemas, et vaadata nüüd korraks arvutiekraani ja sobiv film välja valida. "Ma arvan, et näiteks mingi action/thriller oleks alustuseks hea valik," vastas tüdruk .

"Ei no Videvikust ma parem üldse ei räägi. Ma pole seda ei vaadanud ega lugenud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi," muigas noormees. Samas ei hakanud ta tüdrukuga selle kallal norima, et tema seda luges. Igal ühel siiski oma maitse. Mõnele läks peale, aga mõnele ei läinud. "In Time? Skyfall? Underworld? Seeking Justice? Ma tõesti ei tea....vaata ja vali," lausus Colin, sest tal oli neid filme nii palju tõmmatud ja paljusid ei olnud ta näinud.

Helena turtsatas, sest ei arvanudki, et Colin seda vaataks või loeks. Nii tüüpiline. Tüdruk ise teadis, et paljude twi-hardide seas on enamus mingisugused 13-16-aastased teismelised, kes on jaotanud ennast kahte leeri - Team Edward ja Team Jacob. Igatahes ei mõistnud ta ise seda hullust, sest midagi nii erilist see ka ei ole. "In Time," tegi Helena lõpuks oma valiku. Ta oli kuulnud, et see on väga hea film ja tahtis ise ka lõpuks ära vaadata.