You said, 'I do' and I did too.

"Tubli," sõnas tüdruk lõbusalt, tõstes enda pöidla üles. Ah, et alles sügisel. No, ega siis väga ime ei ole, et ta noormeest väga tihti näinud ei ole. Daniela ei käi just tihti niisama linnas jalutamas. "Ma ei ole teda juba oi kui kaua näinud," muigas neiu, "aga mu õde ja vend on ka muidu Tree Hillis. Nad lähevad aasta alguses jälle ära, aga hea on kui kodus on peale minu ja vanemate veel keegi. Yvonne on ka, aga viimasel ajal ei ole ma temaga eriti rääkida saanud."

Helena kuulas Dany juttu ja naeratas. Talle meenus suvi, kuidas nad Diana ja Samiga koos rannas võrkpalli mängisid ja neil hästi lõbus oli. "Kui tahad, võin Samile öelda, et sa oled ka Tree Hillis, võib-olla saame jälle midagi koos teha," pakkus näitsik. Talvelgi võib ju igasuguseid lõbusaid asju ette võtta, kas või kelgutamagi minna. "Kuidas Dianal läheb?" uuris neiu, kuuldes, et ka tema on praegu Tree Hillis.

"Muidu ju võiks, aga ma lendan homme ära," sõnas tüdruk, manades ette ühe moss näo. Ta tõesti oleks tahtnud mehega kohtuda ja midagi toredat teha. "Ma tulen tagasi kuskil jaanuari lõpus ma arvan, aga teda ei ole vist siis enam siin," arutles Daniela, vaadates lõpuks sõbrannale otsa, et enda sõnadele kinnitust või vastuväidet saada. "Diana sätib enda elu nüüd New Yorki. Ta tahab sinna tööle asuda. Ta ostsi hiljuti endale korteri ja remondib seda nüüd vaikselt," rääkis näitsik.

"Sellest on kahju, ma hakkan sinust puudust tundma, Dany," lausus Helena. Nad nägid nüüd teineteist järjest harvem ja Annabel tegeleb ka rohkem balletiga, eriti veel nüüd, kus ta teatris tööd sai. "Samil hakkavad jaanuari lõpust eksamid," mainis tüdruk. Vend tahakski siis rohkem oma õpingutele keskenduda, sest tema eesmärk on eksamid võimalikult hästi ära teha. Vaevalt tal siis millekski muuks enam aega jääb. "Ja ma arvasin, et Diana plaanib ikka Tree Hilli tagasi tulla, aga ma tean, et Sam suhtleb temaga siiani hästi palju," lausus Helena. Diana peaks nüüdseks ülikooli küll lõpetanud olema, aga seal sõbrunes temaga Sam.

"Ära räägi nii. Ma tulen ju veel tagasi. Kui need kolm kuud läbi saavad, siis tulen ma ilmselt kooli tagasi ja lõpetan selle ära. Ükskõik, kas nad tahavad minuga lepingut teha või ei. Suvel üritan ma ka ikka Tree Hillis olla, aga järgmine sügis on mulle kõik must maa," rääkis Daniela avatult, vaadates sõbrannale otsa. Helenast hakkab ta küll pärast keskkooli puudust tundma. Loodetavasti hoiavad nad ikka ühendust. "Mnjah....äkki veab meil suvel," üritas tüdruk positiivne olla, "ta ise arvas ka ilmselt, et tuleb Tree Hilli tagasi, aga nagu näha, siis võib elu kiiresti meie otsuseid muuta." Ega Daniela isegi ei teadnud, et ta enda Senior aastal New Yorgi vahet lendama hakkab.

"Ma ei tea isegi, mis minust järgmine sügis saab. Võib-olla olen mina ka kuskil Los Angeleses või New Yorgis," arvas Helena. Praegu ei saanud üldse midagi kindlat öelda, sest ta ei teadnud isegi, kuidas tal seal telesaates minema hakkab, kui ta eelvoorudest edasi saab. Temagi hakkab tõenäoliselt pärast lõpetamist Danyst puudust tundma. "Siis teeme suvel jälle ühe korraliku võrkpallimatši," pakkus Helena lõbusal häälel.

"Ma arvan, et eriti keegi meist Senioritest ei tea seda," muigas Daniela. Samas võibolla oli tõesti inimesi, kes on juba ülikoolid välja valinud ja mingid vastusedki juba olemas. Asi oli selles, et tüdrukul ei olnud õrna aimugi, kes temast saama peaks. "Kindlasti! Kuigi ma pean hoiatama, et ma olen endiselt sama koba," turtsatas tüdruk ja naeris kergelt. Spordimängud ei olnud lihtsalt tema jaoks.

"Njah, me peaksime vist alles siis rääkima, kui eksamid läbi ja kool lõpetatud," turtsatas Helena ja jõi oma mahlaklaasi tühjaks. Siis heitis ta hetkeks ka pilgu üle saali. Rahvast oli ikka suht palju, kuigi ka mingi osa hakkas lahkuma. "Ole kui koba tahes, keegi meist pole sportlane," sõnas Helena. "See võib ju lõbus ajaviide ka olla ja siis saame jälle õhtul lõket teha ja vahukomme grillida ja kitarri ka lõkke ääres mängida."

"Täpselt," lausus tüdruk, tõstes nimetissõrme püsti, et märkida tähtsat lauset. Rahvast oli tõesti kõvasti, aga mõned lihtsalt käisid end vahepeal kuskil väljas värskendamas. "Seda küll," muigas Daniela, "kuule see kõlab juba nii hästi, et ma ei jõua suve ära oodatagi." Enne tuleks muidugi uus aasta üldse vastu võtta. Aga küll see aeg veel lendama hakkab. Eriti kevadel, kui eksamid tulevad.

"Pidin ma sellest üldse rääkima hakkama, sest nüüd tunnen ise sama," turtsatas Helena. Praegu oli külm ja lumine, aga lumi Helenat veel ei häirinud, vaid tekitaski mõnusat jõulutunnet. Küll sellest jõuab hiljem ka ära tüdineda. "Need keskkooliaastad on küll rutu läinud," sõnas tüdruk nagu muuseas. "Ma alles olin Freshman ja nüüd juba hakkame mõlemad lõpetama."

"Aeg läheb tõesti kiiresti," oli Daniela sõbranna väitega nõus. Alles ta tuli üldse Tree Hilli, läks kooli ja oli üks arg latiino, kellel oli tugev hispaania aktsent. Nüüdseks on see aktsent palju väiksem ja enda latiino päritolu üle on Dany pigem uhke. Kõik need kiusamisaastad on ka juba minevik, kuigi oma jälje on nad tüdrukusse ikka jätnud.

"Seda küll," sõnas Helena. Nüüd on juba nii palju istutud ja kõht hakkas vaikselt tühjaks minema. Tuleb vist jälle snäkilaua juurde minna. "Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina tahaks nüüd küll midagi suhu pista jälle," lausus näitsik. Võib-olla võiks pärast veel tantsuplatsile ka vihtuma minna, aga hetkel tundusid snäkid ahvatlevamad. "Nälg nagu ma olen," lisas tüdruk muiates.

Jan 1, 2013 18:28:43 GMT 2 @red said:

"Ega tal ilmselt endalgi siin väga mõnus pole olla, kui ta kedagi ei tea," lausus Sierra. Töö tööks, aga pulmas tahad ikka tantsida ja natuke lõbusalt aega veeta. See ei olnud noormehele siiski keelatud, sest ta oli siiski omamoodi ka külaline. "Nii et sa ei ole eriline tantsija," muigas Melody, "ega ma isegi sinna tantsupõrandale väga sattunud ei ole." Ta ajas rohkem inimestega juttu ja jalutas niisama ringi.

Phoebel oli endalgi üsna kontvõõra tunne, aga vähemalt sai süüa ja mõni tuttav oli ka. "Ei, tantsupõrand ei tõmba mind absoluutselt," vastas ta Sierra küsimusele ja heitis hetkeks tantsupõrandale pilgu, nähes oma venda tantsimas ühe roosas kleidis brüneti kaunitariga ning neil kahel paistis päris tore olevat. "Aga paistab, et kellelgi õnnestus mu vend küll tantsupõrandale meelitada," lausus Phoebs muigega. Muidugi ei saanud Phoebe seda vaatepilti oma vennast ja tollest brünetist kaua nautida, sest varsti nad lõpetasid ja Colin läks oma pildistamisnurka tagasi. "Aga ma ei usu, et enam kauaks siia jään," sõnas Phoebe. Ta tundis juba väsimust ning kutsub omale ilmselt kellegi järele, sest Colin lahkub tõenäoliselt peo lõpus ja nii kaua Phoebs oodata ei viitsi.

Scotleri hommik oli olnud üsnagi mitte lõbus. Siiski kõik sujus - mehe uimane olek ja üsnagi räsitud välimus sai oma ravi, ning nüüd oli piltidel lõbus ja üsnagi abielus mees. Kui Nessa kusagile ära kadus saigi mees teha viimaks juttu oma üsnagi võõrasteks jäänud sugulastega, keda tõesti üsna palju kokku oli veerenud. Leidnud omale koha laua juures, kus nad enne Nessaga koos olid istunud toetas mees end vastu laua äärt, ning otsis justkui silmadega kedagi. Lipsu lõdvemaks lasknud rüüpas ta lonksu oma klaasist, ning lülitas telefoni välja. Pulmad siiski, ning seda oleks ta võinud juba enne teha. Silmadega üle masside liikunud ei suutnud ta sealt ühtegi nägu leida kellega oleks võimalik kasvõi natuke juttu ajada ilma, et nad teda oleks õnnitlenud. Klaasi ära tühjendanud haaras ta mööduvalt kelnerilt kiirelt uue, ning suunas oma silmad lakke.

Jan 2, 2013 0:49:23 GMT 2 @jill said:

Michelle turtsatas ja lõi käega, "need on lollid unistused ja ma parem jätan need enda teada. Võibolla mõnel heal päeval võin ma need sulle avaldada." Siis kui nad enam nii lollid ei ole või kui tüdruk ise on suuremaks kasvanud, et neist üle olla. Hetkel ta igatahes neist küll rääkima ei hakka. Isegi mitte Jace'ile. "Täpselt," noogutas tüdruk, kui mees tema sõnad lühidalt kokku võttis, "armastus on üks salajane ja müstiline asi." See tuleb siis kui sa seda võibolla kõige vähem ootad ja mõnikord isegi inimestes, kelles sa seda üldse ei oota.

Jace küll ei uskunud, et need unistused lollid oleksid, sest miks muidu Jill neist üldse unistaks, aga ta ei hakanud midagi rohkemat pärima, kui tüdruk tahtis selle enda teada jätta. "Ma loodan, et kunagi tuleb see hea päev," sõnas Jace, kuigi ta ei olnud öeldus päris sada protsenti kindel. "Müstikast saan ma aru, aga mida sa selle salajase all täpsemalt mõtled?" uuris mees. Tema ainus mõte oli see, et kui üks inimene teist armastab, aga oma ihaldusobjektile seda mingil põhjusel ei ütle, on tegemist salajase armastusega, aga ta ei uskunud, et Jill mõtleb sama asja.