Hush little birdie, don't say a word

Seth oli pargis just juhuslikult (okei, tegelikult tahtis poiss veel poodidest läbi hüpata, aga nägi naist) enda viimase aja üht parimat usaldusisikut, kellele julges mees rohkem ka enda minevikust rääkida. Muidugi ei teadnud Carrie enamust, mida Seth oli varem korda saatnud, aga naisele julges Seth vähemalt enda juttudega algust teha. Isegi Treyle ei soovinud poiss end nii palju avada, sest ta ei suutnud siiani Treyle vend öelda. See kõik oli siiani pisut liiga veider ja uskumatu, aga ei saa öelda, et noormees ei pahandanud. Tal oli nüüd kodu ja ka perekond. Faye oli poisile isegi kohati õe eest, kellega pidevalt sõbralikult norida. Igatahes nüüd astusid Carrie ja Seth korterisse ning mees võttis jalanõud jalast. "Kes teadis, et õues nii tuuliseks läheb," ütles noormees ja võttis nahktagi pealt. Nüüd jäi ta musta kampsuni ja helesiniste teksade väele. Kampsuni krae vahelt piilus triiksärgi krae, mille oli poiss selga ajanud, kuna tal oli üks ametlikum kohtumine ühe arstiga võõrutusravilt, kes käis kontrollimas, et kas kõik on ikka korras. "Mis teed sa tahad?" uuris poiss ning jalutas hallidel sokkidel kööki ja pani veekeetja tööle.

Carrie astus Sethi järel juba tuttavasse korterisse ning hakkas siis enda mantlit lahti nööpima. "Ilmateade ju midagi sellist tuisusarnast lubaski, aga pigem õhtuks," lausus naine, surudes enda mütsi, salli ja kindad mantli käisesse. Ta riputas selle nagisse ning eemaldas enda saapad. "Ma ei tea, mida sul on...vaarika või piparmündi on täiesti okei," sõnas Carrie ning sättis pisut enda juukseid, mis talvel elektrit täis kippusid minema. Ta jalutas pehmel sammul kööki noormehe juurde ning toetas end siis õrnalt vastu kappe.

"Piparmündi teed on meil alati," lausus Seth ja võttis paki kõrgelt kapist ning pööras end ümber ja kohe seal oli Carrie. Ta lihtsalt nõjatus vastu kappe, aga ometi suutis naine näha välja nagu mõni Kreeka mütoloogiast pärit jumalanna. Noormees oli kindel, et naisel olid Sethi vastu vähemalt sõbratunded ja seejärel noormees suudles naist. Käigu ta abikaasa, kellel ei ole enda pere jaoks aega persse. Sethil oli aega. Tal oli alati Carrie jaoks aega. Viimasel ajal mõtles mees tahest tahtmata naise peale aina rohkem ja mõistis, et oli temasse kiindunud nagu kutsikas enda omanikku. Hale? Võib-olla, aga vähemalt käitus ta nii, et hiljem ei mõtleks, mis oleks saanud, kui...

"Tore, see on parim," lausus Carrie ning jälgis, kuidas Seth ülemisest kapist teekarbi võttis ja siis järsku ümber pööras ja talle otsa vaatama jäi. Naise huulile oli juba ilmumas küsimus, et mis nüüd valesti on, aga enne kui ta enda häälepaelad valla suutis päästa, tundis ta enda huultel poisi huuli, mis olid õues valitsevast ilmast endiselt veel kergelt jahedad. Carrie tõmbas peaaegu kohe enda huuled noormehe omadelt lahti, kuid asetas enda käed nooruki õlgadele, libistades need sealt siis alla Sethi küünarnukkide juurde. "Seth, ma ei saa," sõnas naine vaiksel häälel, vaadates enda pruunide silmadega poisile otsa. Ta oli üle pika aja esimene meesterahvas, kes talle tähelepanu pööras, kui muidugi jätta kõrval Clyde. Oscar ei olnud juba ammu enda naise huultele ühtegi suudlust andnud, rääkimata millestki muust. Aeg-ajalt võis küll Carrie saada mõne põsemusi või kallistuse, aga sellega asi viimasel ajal piirdus. Ja nüüd oli siin Seth, kes naisesse ilmselgelt kiindunud oli.

Seth oli pettunud, et suudlus nii lühikeseks jäi. "C'mon, so so-called abikaasa on täielik douche. Ta ei saanud isegi jõuluballile minna, et sinuga tantsida. Niipalju, kui ma sinu jutust olen aru saanud, on ta abielus pigem enda tööga. Ma ei usu, et ta saaks arugi, kui sa reaalselt rõõmsana koju läheksid. Mind huvitab. Mul on alati sinu jaoks aega ja ma tean, et mul on üsna tume minevik, aga see on minevik," rääkis mees ja liibus naisele natuke lähemale. Veekeetja tegi kõva lärmi, kuna vesi pidi varsti keema minema. "Ütle mulle nüüd veel mõni põhjus, miks sa ei saaks," lisas Seth. Ta teadis, et Carriel pole enam argumente, sest vanusevahe ei olnud mingisugune probleem.

Carrie võis noormehe pettumuse selgelt tema näolt välja lugeda, aga ta ei saanud ju... Kummaline oli kuulda neid lauseid kellegi teise suust, mida ta ise kuid enda peas on hoidnud. Mingil määral tegid need ka haiget, sest nii vähe kui naine seda ka tunnistada tahtis, oli see kõik ju tõsi. "Seth, asi ei ole üldse sinu minevikus. Ma olen abielus ja mul on poeg. Ma olen lubanud enda elu temaga igaveseks siduda. Sa ei saa aru... asjad ei käi nii," sõnas naine, kui poiss talle veel lähemale nihkus. Tänu kapile ei olnud Carriel mitte mingisugust võimalust taganeda.

"Asi on siis sinu abikaasas, kellel pole sinu jaoks üldse aega? Kes kohtleb sind samamoodi nagu mõnda teretuttavat? Sa väärid midagi... Kedagi paremat. Ma ei ütle, et mina nüüd see hullult parem võin olla, aga sa tead, et sa oleksid minuga õnnelikum," lausus Seth, hoides silmi Carrie huultel. "Sina lubasid enda elu tema omaga siduda, aga tema on ilmselgelt selle tõotuse juba murdnud," lisas Seth. Ta pani käed köögikapi peale, jättes naise enda käte vahele lõksu. Noh, vajadusel sai Carrie alati Joshua eemale tõugata, aga ometi ta ei teinud seda. Kindlasti flirtis naine mõttega, et tal võiks Sethiga palju toredam olla.

"Seth, sa oled liiga noor, et seda kõike mõista. Sa isegi ei tunne teda. Ta ei ole alati selline olnud," lausus Carrie. Nende abielu esimesed kaks-kolm aastat olid imelised, aga siis sai Oscar uue töökoha ja kõik hakkas vaikselt muutuma. Nad muutusid inimesteks, kes kandsid küll ühtivaid sõrmuseid ja elasid samas majas, aga nende vahel ei olnud selliseid suhteid nagu tavaliselt eeldatakse. Carrie langetas enda pea, kuid ei öelnud midagi, sest Sethi sõnades peitus tõde. "Asi ei ole ainult mu abikaasas...ma ei saa seda enda pojale teha. Ma võin sinuga õnnelik olla, aga Clyde'i ees tunneksin ma alati süüd," sõnas naine vaikselt.

"Ta ei ole selline olnud, aga nüüd on. Ta on ju robot, kuidas saab keegi üldse sinu vastu nii emotsioonitu olla?" lausus Seth ning pani enda lauba vastu naise oma. "Aga kas sa ei arva, et sa oleksid õnnelikuna temale parem ema?" uuris noormees ning tundis suurt tungi naist uuesti suudelda. Ta huuled ei olnud ju nii kaugel. Veekann kohises aina kõvemini ning üsna varsti pidi käima üks plõksatus, mis teatas sellest, et vesi oli valmis.

Carrie neelatas pärast neid sõnu, kui Sethi laup vastu tema oma puudutas. Automaatselt sulges naine enda silmad ning hingas sügavalt välja. "Õnnelik ema on alati parem, aga millele sa siin üldse praegu vihjad?" küsis naine, "kas sa tahad mu armukeseks hakata või sa ootad, et ma lahutaksin ja sinuga elama hakkaksin? Sa ei tea isegi seda, mida sa enda tulevikuga tegema hakkad. Kuidas sa kavatsed olla osa minu ja viieaastase poisi elus?" Carrie tõstis enda pilgu ja vaatas Sethile otsa. "Võibolla on see sul lihtsalt üks mööduv kiindumus minusse ja sa kahetsed mõne kuu pärast, et sa üldse minuga tegemist tegid. See on siiski minu elu, millest me siin räägime," sõnas naine viimaks.

"Ma vihjan sellele, et sa võiksid hetke ajendil kaasa minna. Ma tean, et ma tahaks sinu elus mingit rolli mängida, mind ei huvita, kas su poisi või armukesena," lausus mees, vaadates naise suletud silmi. Ta suudles õrnalt naise lõuajoont ning oli kindel, et suudab Carriele palju rohkemat pakkuda kui ta praegune. Olgu, Seth oli lõpetamas keskkooli ja tal polnud halli aimugi, mida tulevikus ette võtab, aga praegu tahtis ta enda ainsa usaldusisiku huuli enda omadele. "Ma ei kahetse," raputas poiss õrnalt pead, eemaldudes vaid hetkeks naise nahast.

Selles asi oligi, et Seth ei tea tegelikult, mida ta tahab, aga naine ei saa võtta riski. Terve tema elu võib sellest ühest hetkeks pea peale pöörduda. Kõige enam kardab Carrie, et lõpuks on kannatajaks hoopis Clyde. Ta ei tahaks talle lõhkist perekonda. Samas ei tahaks ta ka, et poiss peaks elama selles linnas, kus tema ema kohta käivad igasugused jutud. See rikuks tema elu juba ette ära. Need mõtted pöörlesid kõik naise peas, suutmata mingile normaalsele järeldusele jõuda. Sethi huuled tema lõuajoonel panid need mõtted hetkeks peatuma ja vaikslet hakkasid need üksteise järel hajuma. Carrie sulges uuesti enda silmad, lastes enda südamerütmil rahulikult kiireneda. Aeglaselt libisesid tema käed poisi küünarnukkidelt tagasi tema õlgedele ja sealt ümber tema kaela. Kallutanud enda pead Sethile lähemale, puudutasid tema huuled õhkõrnalt noormehe kaela. Kuidagi harjumatu oli olla kellegagi koos, kes ei olnud Oscar. Järgmine õrn suudlus läks natuke kõrgemale, kuni viimaks Carrie nina juba õrnalt vastu poisi oma puutus. Selle asemel, et kohe noormeest isukalt suudlema hakata, puudutas naine justkui vaikselt katsetades enda huultega poisi huuli, mängides nii mõnda aega, kuni ta end kindlamalt tundis.

Seth ei saanud anda siin mingisugust vannet, aga ta teadis, et talle meeldis Carrie mõtteviis, hoolitsus, tema välimus, huumorisoon ja kõik muu. Joshua ei mõelnud hetkel eriti Carrie poja peale, kuna oli kindel, et kui siit midagi sünnib, siis hoiavad nad seda salajas ja keegi ei pea asjast teadagi saama, kuni nad midagi muud otsustavad. Tundnud naise käsi uuesti kaelal, muutus ka Seth pisut julgemaks. See oli kindel jaatus, kuna kes suudleks inimest, kes talle ei meeldi? Noormehe käed liikusid naise puusadele, kus need peatusid, et pisut veel lähemale liibuda. Naise pisut jahedad huuled tekitasid Joshuas soovi need üles soojendada ja seejärel Carriet lihtsalt hoida.

Carrie teadis, et nende vahel ei ole enam ruumi ja tagasiteed ei ole. Ta oli just siin ja praegu justkui Sethile jaatava vastuse andnud, kuigi ta ise ei mõelnud sellele üldse. Need olid tema emotsioonid ja keha, mis siin hetkel otsuseid korda saatsid. Carrie andis viimaks alla ning suudles Sethi korralikult, tõmmates teda samal ajal endale lähemale, kuigi ega enam lähemale eriti ei andnud tulla. Naise süda pidas endiselt võidusõittu ning üle tema keha jooksis üks külmavärin.

Trey oli täna hommikust saati arvuti taga istunud ja enda stsenaariumit kirjutanud, mille kohta ta mõni päev tagasi idee sai. See lihtsalt tuli. Ja nüüd oli vaja mehel see kõik filmiks kirjutada. See oli raske ja võttis aega, aga Trey üritas kannatlik olla. Siiski ei saa end korraga tühjaks kirjutada ja seega otsustas Trey väikese pausi teha. Ta läks jalutama ja istus hiljem natuke aega baaris koos mõne semuga. Kui väljas kahtlane tuisk hakkas kerkima, võttis Trey suuna koju. Heas tujus olles avas ta korteri ukse ning astus sinna vaikselt sisse. Mees eemaldas enda üleriided ja saapad, märgates, et kellegi kolmanda riided olid nagis. Kes Sethil oli külaline? See mantel oli kuidagi tuttav? Trey kortsutas kulme ja jalutas kööki, kus Seth ühe naisega suudles. Whoa. "Ärge laske end minust segada," lausus Trey alguses, pidades naist mõneks teismeliseks, kellega tema noorem venna ilmselt käib või midagi. Polnud väga tema asi, kuid kui ta neiule uue pilgu viskas, pidi tema suu lahti vajuma. "Carrie?!" sõnas ta järsku vägagi üllatunult ja mitte väga rõõmsalt või sõbralikult, tõmmates väikese venna naise juurest ära, jäädes neid mõlemaid põrnitsema, "mida te teete?! Seth, ta on a b i e l u s ja tal on l a p s! Mis asja sa mõtled õige? Mis ma üldse küsin...sa ei mõtlegi ju kunagi. Sa kohe ei suuda normaalse inimese kombel elada! Ja Carrie...ma mõtlesin, et sa oled ikka midagi enamat kui see..." Trey oli lihtsalt sõnatu. Tema väike vend endast peaaegu kümme aastat vanema abielunaisega, kellel on poeg. See ei tõota head.